Marc tegi grimassi, püüdmatagi seda varjata.
„Kuhu sa lähed?”
Émilie valas viimase piisa vett oma kohvi sisse, jõi siis tassi rahulikult lõpuni ja vaatas taas väsinud ilmel Marci poole. Neiu kummardus koti poole ja lükkas end siis peaaegu kohe uuesti sirgu.
„Mul on … mul on sulle veel üks kingitus.”
Émilie ulatas noormehele väikese kingipakikese, mis oli vaevu suurem kui tikutoos.
Marc tardus paigale.
Teda haaras kohutav eelaimdus. Kõik näis Émilie hoiakus olevat võlts. Tema rõõmus ilme, pealesunnitud žestid, mis olid mõeldud näima loomulikena.
„Aga sa ei tohi seda praegu kohe avada,” jätkas Émilie pausi pidamata. „Alles siis võid, kui ma olen ära läinud. Tund aega hiljem! Lubad mulle? Võin sind usaldada? See on nagu peitusemäng – sa pead mulle aega jätma, et ma saaksin ära kaduda, paned silmad kinni, loed näiteks tuhandeni.”
Näis, et Émilie paneb kogu oma järelejäänud energia sellesse katsesse teha ettepanek mängida tühist armumängu. Marc ei olnud rumal.
„Lubad mulle?” käis Émilie peale.
Marc noogutas resigneerunult. Nende pilgud kohtusid pikaks viivuks. Esimesena liigutas oma silmalaugusid Émilie.
„Ei, sa ei tee seda. Sa oled jäärapäine, Marc, küll ma juba tean sind. Kargad kohe paki kallale, kui ma selja olen pööranud …”
Marc ei hakanud seda eitama. Émilie viipas graatsiliselt käega.
Jälle see kuradi sõrmus.
„Mariam!”
Baari perenaine just nagu luuranuks nende tegemisi ja žeste – ta pööras sammupealt ringi ning oli hetkega Marci ja Émilie laua ääres.
„Mariam, ma usaldan sulle ühe ülesande. Jätan sulle selle paki. Sa pead selle Marcile andma tunni aja pärast, aga mitte varem! Isegi kui ta sind anub, sulle raha pakub või sind šantažeerib … Ja ühtlasi meenus mulle, et sa pead ta ilmtingimata tunni aja pärast loengusse saatma, auditooriumisse B318!”
Korraga oligi pakike Mariami käes.
Tal polnud valikut. Émilie tõusis hüppega püsti, surus tuareegi risti koos karbiga oma kotti ja poetas Marcile sündsa suudluse. Pooleldi põsele, pooleldi huulile. Kahemõtteliselt, just nagu selleks, et Mariami lollitada …
Émilie lükkas Lenini klaasukse lahti ja lipsas väljakule nagu fantoom, kadudes üliõpilaste summa.
Uks langes taas kinni.
Mariam surus pakikese oma peopessa. Muidugi võttis ta Émilie palvet kuulda, aga talle ei meeldinud see mäng. Mariamil oli kogemusi armastajatega, kes teineteist maha jätavad. Naised on neil hetkedel hämmastavalt sihikindlad ja leidlikud.
Émilie oli just selline naine.
Kogu see näitemäng lõhnas valetamise järele. Émilie põgenes kõigest väest ja see kingitus, mida ta nüüd käes hoidis, oli viitsütikuga pomm. Marc polnuks sugugi tohtinud tal sel kombel minna lasta. See tubli noormees oli liiga naiivne, liiga usaldav … Mariam ei suutnud ikka otsustada, kas tüdruk, kes noormehe juurest põgenes, oli tema õde, abikaasa, armuke või sõber – ta ei suutnud kindlaks teha, mis täpselt neid kahte ühendab, aga ta oli kindel, et Émiliel oli peas vaid üksainus eesmärk.
Teha sellele suhtele lõpp.
4
2. oktoober 1998, kell 9.02
Marc silmitses leti taga seisvat Mariami. Pakikese, mille Émilie tema hoolde oli usaldanud, oli baaripidaja kahe tellimuse võtmise vahel libistanud kassasahtlisse ning heitnud samal ajal noormehele ühemõttelise pilgu. Temalt polnud midagi loota enne Émilie määratud kellaaega. Naiste omavaheline solidaarsus. Kuna Marcil enam midagi muud üle ei jäänud, langes ta pilk Crédule Grand-Duci rohelisele kaustikule. Émilie teadis, mida teeb. Tund aega ootamist, tund aega enne esimest loengut, enne unist praktikumi Euroopa riigiõigusest noore õppejõu juhendamisel, kes peaaegu pool aega kulutas sellele, et vastas telefonikõnedele. Émilie oli talle lõksu seadnud. Oli ta nurka surunud. Tund aega tuli surnuks lüüa.
Lenin oli nüüd puupüsti täis. Keegi suurt kasvu tüüp küsis Marcilt, kas ta tohib laua teisest äärest tooli laenata, ja Marc nõustus hajameelselt. Punaste ja valgete kirjadega Martini seinakell näitas 9.03. Marcil polnud valikut, aga sellegipoolest ta kõhkles, kas ikka peaks kaustiku avama. Aegamisi libises ta käsi kaustiku läikivale kartongkaanele. Ta ootas pisut ja tõstis uuesti pilgu. Martini kella musta värvi osutid näisid olevat teibiga kinni kleebitud.
Kell oli 9.04.
Marc ohkas.
Ta polnud ikka veel oma kohvi joonud ega kavatsenud seda nüüdki teha – ta polnud tegelikult kunagi kohvi armastanud. Üks vana õppejõud seisis väikese õlleklaasi taga leti ääres, luges kummargil ajalehte Le Parisien ja luuras Marci istekohta. Tal oli täiesti õigus, Marc tahtnuks tol hetkel vaid püsti tõusta, põgeneda ja joosta Émiliele järele, tahtnuks selle kaustiku prügikasti visata.
Marc vaatas aknast välja, otsekui püüdes üha tihedamast rahvamassist leida Émilie tuttavat siluetti, otsekui jääks see tormav rahvahulk seepeale paigale ja lahkneks kaheks, tekitades Marci ja Émilie vahele inimkoridori. Marci pilk muutus häguseks. Tema südame rütm kiirenes ja ta tundis kurgus pitsitust. Ta tundis neid esimesi sümptomeid hästi: tahhükardia, raskenenud hingamine … Marc pööras hoolikalt pilgu ülikooliesiselt platsilt kõrvale.
Otsekohe muutus ta hingamine kergemaks.
Ta sõrmed langesid uuesti kahvaturohelisele kaustikule.
Émilie pidi ka seekord võitjaks jääma – nagu alati. Ka Marc pidi tüdruku minevikuga tõtt vaatama.
Marc hingas sügavalt ja avas kaustiku. Grand-Duci käekiri oli väike ja tihe, väga korrapärane, pisut närviline. Väga hästi loetav.
Marc naaldus ettepoole. Ta sukeldus tähtede, sõnade, ridade sinistesse lainetesse, nagu sukeldutakse hinge kinni pidades kahtluste ookeani.
Crédule Grand-Duci päevik
Kõik algas katastroofiga. Ma arvan, et mitte keegi – või peaaegu mitte keegi – ei teadnud enne 1980. aasta 23. detsembrit, mis koht on Mont Terrible. Mina igatahes ei teadnud. Mont Terrible on väike mägi Juura mäestikus Šveitsi ja Prantsusmaa piiril, Doubs’ jõe käänaku rüpes. Mägi on lehmade päralt ja see on kõigist paigust kaugel: Prantsusmaa poolel Montbéliardist, Šveitsi poolel Porrentruyst. Kuigi kõrge see mägi ei ole, täpselt 804 meetrit, aga sinna ei ole alati lihtne ligi pääseda, iseäranis talvel, kui maad katab lumi. Mont Terrible’it teavad peamiselt mõned ajaloolased seetõttu, et see oli revolutsiooni ajal Prantsuse-Šveitsi departemang. Hilisemal ajal vajus see kõigi jaoks unustusse, välja arvatud ehk sajakonna kohaliku elaniku jaoks, ja Mont Terrible’it kutsutakse nüüd pigem nimega Mont Terri … Ent kui Istanbulist Pariisi lennanud Airbus 5403 ööl vastu 23. detsembrit vastu mäe edelakülge põrkas, eelistasid ajakirjanikud mõistagi Mont Terri asemel kasutada nime Mont Terrible2. Neid võib mõista: „Mont Terrible’i tragöödia” kõlas suure pealkirjana igatahes paremini kui „Mont Terri tragöödia”!
Seda ehk mäletatakse veel. Aga võib-olla ka mitte. Õnnetusi juhtub sageli ja need sarnanevad üksteisega. Mõni kuu varem oli üks Boeing 747 Kanaari saartel Tenerife lähistel alla kukkunud. 146 hukkunut. Mont Terrible’i lennuõnnetusele järgnenud aastal, 1. detsembril 1981, kukkus Mont San-Pietrol alla Ljubljana–Ajaccio marsruudil lennanud DC 9 … See oli Korsika ajaloos ainus lennuõnnetus. Nüüdseks on San-Pietro õnnetus kõigil meelest läinud. Välja arvatud korsiklastel, ja nendegi seas on mäletajaid vähe. Praegu on kõigil meeles Mont Saint-Odile’i lennuõnnetus, kuniks selle asemele tuleb mõni järjekordne õnnetus.
Tol ajal, 1981. aastal, räägiti katastroofide jadast!
See