Grand-Duc kõndis köögi poole. Ta heitis viimase pilgu hallile roostevabast terasest kraanikausile, valgetele kaheksanurksetele keraamilistele plaatidele, heledast puidust seinakappidele, mille uksed olid suletud. Kõik oli siin täiuslikult omal kohal, läikima löödud; vähimgi jälg möödunud elust oli hoolikalt ära pühitud, just nagu rendimajas, mis tuleb omanikule üle anda. Grand-Duc oli lõpuni välja ülimalt hoolikas, kuni viimse hingetõmbeni. Ta teadis seda. See selgitas paljutki. Tegelikult isegi kõike.
Ta pööras ringi ning sammus kamina poole, kuni tundis, et kuumus hakkab peaaegu ta käsi noolima. Ta kummardus ja viskas tulekoldesse kaks arhiivikarpi. Ning astus siis paar sammu tagasi, et lendlevaid sädemeid vältida.
Tupik …
Ta oli kulutanud tuhandeid tunde, et uurida lõpuni vähimgi detail selle loo juures … Kõik niidiotsad, märkmed, uurimismaterjalid lendasid nüüd suitsuna minema. Juurdluse jäljed kadusid kõigest paari tunniga.
Kaheksateist aastat juurdlust, et mitte kuhugi välja jõuda.
Oli alles iroonia …
Kogu ta elu taandus sellele autodafeele, mille ainsaks tunnistajaks oli ta ise.
Kell 23.49
Neljateistkümne minuti pärast pidi Lylie saama 18aastaseks, vähemalt ametlikult … Kes ta õieti oli? Grand-Duc polnud selles siiamaani selgusele jõudnud. Üks võimalus kahest, nagu esimesel päeval. Kull või kiri.
Lyse-Rose või Émilie?
Grand-Duc oli läbi kukkunud. Mathilde de Carville oli kulutanud terve varanduse, maksnud kaheksateist aastat palka mitte millegi eest …
Ta suundus kirjutuslaua juurde ja valas endale veel klaasi vin jaune’i. Vein oli viisteist aastat vana, Monique Genevez’ erisort, lõppude lõpuks selle juurdluse võib-olla ainus hea mälestus. Grand-Duc naeratas klaasi huultele tõstes. Ta ei olnud sugugi stereotüüpne vana alkohoolikust detektiiv, pigemini võttis ta keldrist veini harva, tähtsatel puhkudel. Lylie sünnipäev täna õhtul oli üks sellistest puhkudest. Ja tema viimased elada jäänud minutid igatahes samuti.
Detektiiv jõi veiniklaasi ühe hooga tühjaks.
See oli üks neid haruldasi tundeid, mida ta pidi jääma taga igatsema: jäljendamatu maitsega vin jaune, mis voolab läbi kogu ta keha, põletades teda imelise valuga, ja mis elektrilöögi pikkuseks ajaks laskis tal unustada kinnisidee, lahenduseta mõistatuse, millele ta oma elu oli pühendanud.
Grand-Duc asetas klaasi tagasi kirjutuslauale ja liigutas kahvaturohelist kaustikut, kõheldes, kas ta peaks selle veel viimast korda avama. Ta vaatas kollast Post-it’i märkmepaberit kirjaga Lyliele.
See vihik pidi alles jääma, need sadakond lehekülge, mille ta viimaste päevade jooksul oli kirjutanud … Lyliele, Marcile, Mathilde de Carville’ile, Nicole Vitralile, politseinikele, advokaatidele, neile, kes tahavad sellesse suletud nõiaringi sukelduda …
Lugemismaterjalina on see kahtlemata põnev. Tõeline šedööver, jahmatamapanev politseijuurdlus … Selles oli kõik olemas.
Välja arvatud lõpp …
Ta oli kirjutanud kriminaalromaani, millest viimane lehekülg oli just nagu välja rebitud, põneviku, mille viis viimast rida olid just nagu kustutatud.
Pettus …
Tulevased lugejad peavad end kindlasti temast nutikamateks, asuvad õhinaga asja kallale … arvavad, et nemad leiavad lahenduse.
Lõppude lõpuks oli ka tema seda uskunud … Ta oli alati olnud omamoodi veendunud, et eksisteerib tõend, et võrrandit on võimalik lahendada, et tal on midagi kahe silma vahele jäänud. See oli tunne, kõigest tunne, aga väga püsiv tunne … Selle veendumuse tõttu oli ta elanud kuni viimase tähtajani, kuni tänaseni, kui Lylie pidi kümne minuti pärast saama kaheksateist. Võib-olla tekitas seda illusiooni vaid tema alateadvus, et takistada teda täielikult meeleheitesse vajumast – olnuks julm, kui ta otsinuks kõik need aastad lahendust probleemile, millele polegi lahendust …
Ma andsin endast parima, luges detektiiv uuesti. Kõik muu teda enam ei puudutanud.
Grand-Duc heitis viimase pilgu üle toa. Ta hoidis end tagasi, et mitte tühja pudelit ja musta klaasi koristama minna, ning naeratas endamisi. Politseinikud ja kohtuarstid, kes mõne tunni pärast pidid tema keha kohale kummarduma, ei tunneks pesemata klaasi vastu huvi. Tema veri ja ajud pidid laotuma hüübiva loiguna mahagonipuust kirjutuslauale ja vahatatud parketile. Kõik pidi verega määritud saama. Tema kaotsiminekut ei märgataks ilmselt kohe – see oli väga tõenäoline, sest kes temast ikka puudust tunneks –, vaid tema laiba hais meelitaks naabrid ligi, mädanev korjus keset piduroa kallale asunud nekrofaagidest putukate väljaheiteid.
„Seda enam,” mõtles Grand-Duc.
Ta kummardus ja viskas kaminasse väikese papitüki, mis oli leekidest pääsenud.
Tema viimane killuke väärikust.
Grand-Duc sammus aeglaselt mahagonipuust kirjutuspuldi juurde, mis asus kamina suhtes teises toa otsas. Ta avas keskmise sahtli ja võttis sealt nahktupest revolvri Mateba, mis oli samahästi kui uus, hall metall valguse käes sätendamas. Detektiivi käsi kobas sahtli tagaosas ja leidis sealt kolm padrunit .38kaliibrised.
Grand-Duc naeratas. Kogenud liigutusega avas ta trumli ja lükkas aegamisi padrunid rauda.
Piisanuks ühestainsastki, ehkki ta oli omajagu purjus, isegi kui käsi värisenuks ja ta peaks kõhklema hakkama. Aga igal juhul õnnestuks tal püstolitoru vastu meelekohta asetada, hoida seda tugevasti paigal ja vajutada päästikule.
Ta lihtsalt ei saanud endast mööda lasta, mis sellest, et tal oli veres 62 sentiliitrit veini.
Grand-Duc asetas revolvri kirjutuslauale ning avas vasakpoolse sahtli ja võttis sealt välja ajalehe L’Est Républicain väga vana ja koltunud numbri. Juba mitu kuud oli ta mõelnud oma surmastseenile, sümboolsele rituaalile, mis aitaks tal kõigele lõpu teha, lennata lõplikult labürindist kõrgemale.
Kell 23.54
Kaminas leekide hambus väändus veel mõni viimane paberileht. Detektiivi pilk liikus klaaspuurile ja kiilide raskemeelsele suminale. Elektertoide oli juba pool tundi tagasi välja lülitatud. Ilma hapnikuta, ilma toiduta ei elaks kiilid kauem kui nädal … Ometigi oli ta kulutanud kolossaalseid summasid, et osta kõige haruldasemaid ja kõige iidsemaid liike; ta oli pikkade aastate vältel pühendanud tunde klaaspuuri korrashoidmisele, oli kiile toitnud kõiksuguste väikeste putukatega, oli neid turgutanud, paaritanud, lasknud neid isegi valvata ühel asjaomase valdkonna ettevõttel, kui ta ise parasjagu lähetuses oli.
Kõigi nende pingutuste järel laseb ta neil surra. Ka neil …
Lõppude lõpuks on meeldiv otsustada sel kombel teiste elu ja surma üle, mõtles Grand-Duc. Kaitsta, et hiljem paremini süüdi mõista; anda lootust, et paremini ohverdada. Mängida saatusega nagu kurikaval ja etteaimamatu jumal … Lõpuks oli ju ka tema ise just niisuguse sadistliku jumala ohver …
Crédule Grand-Duc istus kirjutuslaua taha toolile, lükkas enesele teadvustamatagi kahvaturohelist kaustikut veel laua ääre poole, just nagu kartnuks ta, et veretilgad võiksid selle ära määrida.
Ta voltis L’Est Républicaini numbri kirjutuslaual otse enda ees lahti. Ajaleht oli ilmunud 23. detsembril 1980. Ta luges veel kord esilehekülje pealkirja: „Mont Terrible’i imekombel pääsenud tüdruk”.
Pealkiri kattis terve ajalehe esikülje. Otse selle all oli võrdlemisi hägune foto purunenud lennukikere kontuuridega, väljajuuritud puudega ja päästjate jälgedest määritud lumega. Foto all kirjeldati katastroofi paari reaga:
Istanbulist Pariisi lennanud Airbus 5403 traagiline õnnetus Mont Terrible’i nõlvadel Prantsusmaa ja Šveitsi piiril ööl vastu 23. detsembrit 1980. Kokku 169