Grover koputas visiitkaardile. „Jeesus võiks teie peale pahandada, et olete tema loosungi pihta pannud.”3
„Noh … seniajani pole ta mind kohtusse kaevanud.”
„Olete Jeesust opereerinud?”
„Ei tea küll, et oleks.”
Ta naeratas, võttis särgitaskust piibu, toppis sellesse tubakat, siis õngitses esitaskust Zippo välgumihkli. Ta klõpsas selle lahti ja imes siis piipu, tõmmates leeki allapoole, rohkem tubakasse. Kui selle kese punaselt hõõguma lõi, klõpsas ta välgumihkli kinni ja libistas selle tagasi taskusse. „Ortopeedia, jah?”
„See … ja erakorraline meditsiin. Sageli käivad need käsikäes.”
Ta surus käed taskutesse. „Andke mulle viisteist minutit aega. Pean naisele helistama. Teatan talle, et jään hiljaks, aga kui tagasi jõuan, viin ta praadi sööma. Siis …” Ta näitas pöidlaga üle õla tualettruumi suunas. „Pean ühe mehega hobuse asjus aru pidama.” Ta astus telefoni suunas, rääkides üle õla. „Visake oma kotid tagaossa.”
„Kas siin on wifi?”
„Jah. Parool on „tank”.”
Avasin oma sülearvuti kaane, leidsin võrgu, logisin sisse ja laadisin alla oma e-posti, selle hulgas isiklikud kirjad ja häälsõnumid, mis olid kõik audiofailidena minu kontole edasi saadetud. Kuna nii suur osa minu ajast oli ära planeeritud, vastasin peaaegu kõigile meili teel. Seda teinud, sünkroniseerisin diktofoni arvutiga ja saatsin sisseloetud faili meie mahakirjutusosakonda, tehes varunduseks ja varunduse varunduseks koopiad ka kahte teise serverisse. See on igasuguste jamade välistamiseks. Siis panin arvuti kinni, arvates, et vastan kõigile oma vastamata kirjadele lennu ajal ja saadan need automaatselt ära siis, kui maandume.
Grover ilmus mõni minut hiljem jälle välja, minnes telefoni juurest tualettruumi suunas. Mu silme ees vilksatas koju jõuda üritava Ashley Knoxi pilt.
„Kui palju inimesi te peale saate võtta?”
„Lisaks mulle endale veel kaks, kui neil midagi puus puusa vastas istumise vastu pole.”
Vaatasin üle õla lennujaama poole. „Kas võiksite kümme minutit oodata?”
Ta noogutas. „Ma teen läbi oma lennueelsed protseduurid.” Ta heitis pilgu õue. „Kuid te peate kiirustama. Teie võimaluseaken on sulgumas.”
Mu sõber minibussijuht viis mu tagasi pagasi vastuvõtu alasse ja kuna olin ta ainus kunde, pakkus ta jälle, et võib mind oodata. Leidsin Ashley kõnnitee äärelt järgmist taksot ootamas. Ta oli oma pükskostüümile North Face’i sulejope peale tõmmanud.
„Ma tellisin tšarterlennu, mis viib mind Denverisse. Võib-olla jõuan sellest tormist ette. Ma tean, et me ei ole just iidamast-aadamast tuttavad, aga lennukis on ühele reisijale veel ruumi.”
„Tõsiselt räägite või?”
„See peaks võtma veidi vähem kui kaks tundi.” Sirutasin mõlemad käed välja. „Ma tean, et see võib paista pisut … mida iganes. Aga ma olen ka ise kogu selle pulmavärgi läbi teinud ja kui olete vähegi minu naise moodi, siis te järgmised kaks päeva ei maga, vaid püüate kõik pisiasjad täiuslikult korda ajada. See on lihtsalt ühe professionaali aus pakkumine teisele. Ilma mingi tagamõtteta.”
Tema näol oli umbusu vari. „Ja te ei taha minult midagi?” Ta seiras mind pilguga. „Sest … uskuge mind.” Ta vangutas pead. „Ma olen kakelnud suuremate meestega kui teie.”
Keerutasin oma sõrmes abielusõrmust. „Meie ridaelamu tagumisele verandale, kus ma kohvi rüüpan ja üle ookeani vaatan, asetas mu naine kolm kaussi, et sööta kõiki prügikastikasse, kes parkimisplatsil ringi kooserdasid. Nüüd joovad nad koos minuga igal hommikul kohvi. Mul on neile nimed ja ma olen nende nurrumisega ära harjunud.”
Ashley kulmude vahele ilmus kortsuke. „Tahate öelda, et ma olen nagu hulkuv kass?”
„Ei. Ma tahan öelda, et ma ei pannud kasse üldse tähele, enne kui mu naine neile tähelepanu juhtis. Tema hakkas neid söötma. Avas mu silmad. Nüüd ma näen neid igal pool. Omal moel on see laienenud ka sellele, kuidas ma näen inimesi. Mis on hea, sest meie, arstid, kipume ajapikku pisut tuimaks muutuma.” Peatusin. „Ma ei taha, et te oma pulmadest ilma jääksite. See on kõik.”
Panin esimest korda tähele, et Ashley pisut nagu hüples või olid tal rahutud jalad või muud sellist.
„Kas teeme sõiduraha pooleks?”
Kehitasin õlgu. „Kui see teid rahustab, aga teretulnud olete nii või teisiti.”
Ta silmitses maandumisrada, tammudes ühelt jalalt teisele. „Ma peaksin oma kuus pruutneitsit homme hommikusöögile viima ja selle järel mõne tunni spaas veetma.” Ta vaatas lennujaamabussi ja eemalt paistvaid hotelli tulesid. Siis hingas ta sügavalt sisse ja naeratas. „Täna õhtul siit minema pääseda oleks … imetore.” Ta kiikas jälle terminali poole. „Kas saate kolm minutit oodata?”
„Muidugi, aga …” Roheline klomp meie taga oleval lennujaama kuvaril nihkus lähemale.
„Vabandust. Liiga palju kohvi jõin. Kavatsesin ju kõigest hotelli minna. Arvatavasti on tualettruum siin suurem kui lennukis.”
Ma naersin. „Tõenäoliselt küll.”
Kolmas peatükk
Grover istus juba lennukis, kõrvaklapid peas, vajutas enda ees olevaid nuppe ja liigutas hoobasid. „Olete valmis?”
„Grover, see on Ashley Knox. Ta on ajakirjanik Atlantast. Abiellub umbes neljakümne kaheksa tunni pärast. Arvasin, et võiksime talle küüti pakkuda.”
Grover aitas Ashleyl kotti lennukisse tõsta. „Olge lahked.”
Ta ladus me pagasi tagaistme taha ja uudishimu sai minust võitu. „Kas sabaosas ka pagasiruumi on?”
Grover avas sabaosa lõpus oleva väikese ukse ja naeratas. „Hetkel on see kasutuses.” Ta osutas erksavärvilisele oranžile akutoitel seadeldisele. „Selle nimi on HMS.”
„Te räägite lühenditega nagu arst.”
„Hädamaandumissaatja. Kui me alla kukume ja see aparaat registreerib kokkupõrkejõu, mis on suurem kui kolmkümmend naela, saadab ta välja signaali hädasagedusel 122,5. See annab teistele lennukitele teada, et oleme pisut täbaras olukorras. Lennuteenindus püüab signaali kinni, saadab paar lennukit välja, määrab triangulatsiooni teel meie asukoha ja saadab siis kohale päästemeeskonna.”
„Miks neil Steve Fossetti lennuki juurde jõudmiseks nii palju aega kulus?”
„HMS-id ei ole mõeldud vastu pidama kokkupõrgetele suuremal kiirusel kui kolmsada kilomeetrit tunnis.”
„Või nii.”
Ronisime lennukisse, Grover sulges meie tagant ukse ja tõmbas mootori käima, samal ajal kui meie Ashleyga panime pähe istmete kohalt alla rippuvad kõrvaklapid. Groveril oli õigus. Lennukis oli kitsas. Puus puusa vastu.
Sõitsime angaarist välja. Grover oli ametis lülititega, kangiga oma põlvede vahel ja mitmesuguste nuppude keeramisega. Mina pole lennukitega sina peal, aga tundus, et Grover suudaks oma masinaga une pealt ka lennata. Kaks GPS-seadet asus armatuurlaua otstes, kummalgi pool juhtpaneeli.
Loomult uudishimulikuna koputasin talle õlale ja küsisin: „Miks neid kaks on?”
„Igaks juhuks.”
Koputasin uuesti. „Milliseks juhuks?”
Ta naeris. „Kui üks üles ütleb.”
Sel ajal kui ta lennu ettevalmistusi jätkas, valisin oma kõnepostinumbri. Surusin telefoni vastu kõrva.
„Tere … see olen mina.” Racheli hääl oli vaikne. Väsinud. Nagu oleks ta äsja maganud. Või nutnud. Kuulsin taustalt ookeanimüha. Lained veeresid rütmiliselt kaldale. See tähendas,