„Jah, palun.”
Ta jättis oma minibussi mootori tööle ja mina jooksin samal ajal angaari. Tõmbasin krae üles ja surusin käed kaenla alla. Taevas oli selge, kuid tuul tugevnes ja temperatuur langes.
Angaarist leidsin punaselt hõõguva konvektori ja valgete juustega mehe, kes seisis kolmest seal olevast õhusõidukist ühe, väikese ühemootorilise lennuki kõrval. Lennuki küljel oli kiri „Groveri tšarterlennud” ja selle all „Kalastus- ja jahitšarterlennud asustamata paikadesse”. Lennuki sabal oli identifitseerimisnumber 138GB.
Mees seisis seljaga minu poole ja sihtis plokkvibuga tagaseinas rippuvat märklauda. Sinna oli ehk kolmkümmend viis meetrit. Kui ma sisse astusin, päästis ta valla noole, mis lendas vihinal läbi õhu. Mehel olid jalas kulunud sinised teksad ja seljas trukknööpidega särk, mille käised olid üles kääritud. Tema nahkvööle oli pressitud nimi Grover, puusal olevas kabuuris kandis ta Leathermani multitööriista ja tema saabaste kontsad olid ära kulunud, mistõttu jäi mulje, nagu oleksid tal rangis jalad. Tema jalgade juures seisis Jack Russelli terjer, kes nuhutas õhku ja takseeris mind.
Lehvitasin mehele. „Terekest!”
Ta laskis end lõdvaks, pööras ringi ja kergitas kulmu. Mees oli pikka kasvu, nägus ning tugeva kandilise lõuaga. „Tervist! Olete George?”
„Ei. Ei ole George. Minu nimi on Ben.”
Ta tõstis vibu ja keskendus taas märklauale. „Kehvasti.”
„Kuidas nii?”
Ta vedas vibunööri viimseni pingule ja rääkis minuga, vaadates samal ajal läbi sihtimispilu märklauda. „Kaks meest tellisid minult lennu San Juanisse. Maandumisega Ouray lähedal väikesel rajal.” Ta vabastas vibunööri, lennutades noole vilinal märklauda. „Neist ühe nimi oli George. Arvasin, et olete tema.” Ta seadis järjekordse noole nöörile.
Astusin tema kõrvale ja uurisin märklauda. Selle keskpunkti ümbrusest oli näha, et laskja oli oma vibuga tublisti harjutanud. Naeratasin. „Paistab, et teete seda vist esimest korda.”
Ta hakkas naerma, vinnastas vibu kolmandat korda, hingas kergelt välja ja ütles: „Teen seda siis, kui mul kliente oodates igav hakkab.” Ta päästis noole valla ja see vupsas märklauda, puudutades kaht eelmist. Ta asetas vibu lennukiistmele ja jalutas märklaua juurde.
Ta tõmbas nooled välja. „Mõni mees läheb pensionile vaid selleks, et kellegi tagaaias väikest lohukestega palli taga ajada ja kalli metallist kepiga sellelt värvi maha taguda.” Ta naeratas. „Mina kalastan ja käin jahil.”
Uurisin ta lennukit. „Kas mul oleks mingit lootust teid täna õhtul välja lendama keelitada?”
Tema lõug langes alla ja kulm kerkis üles. „Põgenete seaduse eest?”
Raputasin pead ja naeratasin. „Ei. Püüan lihtsalt täna õhtul enne tormi koju jõuda.”
Ta vaatas käekella. „Hakkasin juba poodi kinni panema, et ise koju minna ja oma naisega voodisse pugeda.” Ta märkas mu abielusõrmust. „Teie vist tahaksite sama teha.” Tema lai naeratus paljastas valged hambad. „Ehkki mitte minu naisega.” Ta naeris. See oli kerge ja sundimatu naer.
„Jah, tahaksin küll.”
Ta noogutas. „Kus teie kodu on?”
„Floridas. Arvasin, et kui ma sellest tormist ette jõuaksin, siis ehk saaksin hilisõhtuse kaubalennuga Denverist välja sõita. Või siis vähemalt jõuaksin esimese homse lennu peale.” Peatusin. „Oleks mul üldse mingit lootust palgata teid sõidutama mind kuhugi Kaljumägedest ida poole?”
„Miks teil nii kiire on?”
„Mul on planeeritud põlvelõikus ja kaks puusa proteesimist …” Vaatasin kella. „Kolmeteistkümne tunni ja neljakümne kolme minuti pärast.”
Grover naeris. Võttis oma tagataskust kaltsu ja nühkis sellega sõrmede ümbert õli. „Homme õhtul võib teil siis päris valus olemine olla.”
Ma naersin. „Mina viin need läbi. Olen kirurg.”
Ta kiikas angaariuste vahelt taamal oleva lennujaama poole. „Suured linnud täna ei lenda?”
„Tühistatud. Üks nende kahest jäätõrjeautost ütles üles.”
„Seda juhtub neil sageli. Tundub, et ametiühingutel on sellega midagi pistmist. Aga teate … operatsioone saab teisele ajale tõsta.” Ta näris huult. „Olen seda mõne korra ise ka teinud.” Ta koputas vastu oma rinda. „Mootor jupsib.”
„Olen nädal aega kodust ära olnud. Meditsiinikonverentsil. Oleks vaja tagasi jõuda … Maksan hea meelega.”
Ta toppis kaltsu taskusse tagasi, pistis nooled vibu kõrval rippuvasse tuppe ja libistas siis vibu lennuki tagaistme taga olevasse vahtpolstriga taskusse. Ta kinnitas takjapaelad. Vibu taga olid kolm toru, mis ulatusid tahapoole, lennuki kereossa. Ta patsutas nende otsi. „Õngeridvad.”
Ritvade kõrvale oli kinnitatud hikoripuust varrega tööriist. „Mis see on?”
„Kirves. Ma lendan inimasustusest üsna kaugetesse paikadesse. Neid asju on vähe, mida ma ei suudaks siin oleva varustusega teha.” Ta patsutas torukujulist kotti istme all, surudes magamiskotti koomale. „Seal, kuhu mina lendan, tasub omal käel hakkama saada.”
Istme taga rippus vest, mida katsid lapakud, väikesed käärid ja krae tagaosast rippuv võrk. Mees viipas käega kõige selle suunas. „Minu kliendid viivad mind imetoredatesse paikadesse. Ma ei saaks sinna minemist ise endale lubada, niisiis kasutan ma neid ettekäändena, et teha seda, mis mulle meeldib. Isegi mu naine käib minuga aeg-ajalt kaasas.” Mees nägi välja nagu üle seitsmekümnene, kel on viiekümneaastase keha ja teismelise hing.
„Lennuk on teie oma?”
„Jah. See on Scout.”
„Näeb välja nagu Steve Fossetti lennuk.”
„Päris sarnane küll. Mootor on Locoman kolm-null-kuus, mis pigistab välja 180 hobujõudu. Täiskäigul on tippkiirus 225 kilomeetrit tunnis.”
Kortsutasin kulmu. „See pole kuigi kiire.”
„Kiirusest loobusin ma juba ammu.” Ta asetas käe kolme labaga propellerile. „Ta suudab maanduda kiirusel kuuskümmend kilomeetrit tunnis, mis tähendab, et ma suudan ta maha panna umbes selle angaari suurusele platsile.”
Angaari suurus oli umbes kakskümmend korda nelikümmend meetrit.
„Mis tähendab,” – ta naeratas – „et saan käia jahil ja kalal päris üksikutes paikades. See muudab mu klientide seas üsna taganõutuks.” Ta tõmbas õhku läbi hammaste ja silmitses suurt kella, arvutades aega ja tunde. „Isegi kui ma teid Denverisse viin, ei pruugi te sealt täna õhtul minema saada.”
„Ma võtan selle riski. Leti tagant öeldi mulle, et torm võib nii paksu lume maha laduda, et täna õhtul ja homme jääb kõik seisma.”
Ta noogutas. „Odav lõbu see ei ole.”
„Kui palju?”
„Üks viiskümmend tunnis ja te peate maksma kinni minu sinna- ja tagasisõidu. Hind teile on umbes üheksasada dollarit.”
„Kas krediitkaart kõlbab teile?”
Ta imes veel õhku läbi hammaste, pigistas ühe silma vidukile ja uuris mind. Ta oleks otsekui iseenesega vestlust pidanud. Lõpuks ta noogutas, naeratas suunurgast ja ulatas mulle käe. „Grover Roosevelt.”
Raputasin seda. Käsi oli mõhnaline ja tugev. „Olete kuidagi suguluses endise presidendiga?”
Ta naeratas. „Kaugelt, aga nad ei otsi mind taga.”
„Mina olen Ben Payne.”
„Kas te tõesti kannate valget jakikest, mille rinnale on kirjutatud „Dr Payne”?”
„Jah.”
„Ja