Eelpala
Tere …
Ma pole kindel, mis kell on. See aparaat peaks selle salvestama. Ärkasin mõni minut tagasi. On veel pime. Ma ei tea, kui kaua ma olin teadvuseta.
Lumi pressib tuuleklaasi vahelt sisse. Mu nägu on seda täis. Silmi on raske pilgutada. Tundub, nagu kataks mu põski kuivanud värv. Ainult selle maitse pole nagu kuivanud värvil.
Ma värisen … ja tundub, nagu istuks keegi mu rinnal. Sügavalt hingata on raske. Võib-olla on paar-kolm roiet murdunud. Ehk on isegi tekkinud õhkrind.
Tuul siin üleval on ühtlaselt tugev, toetun kere sabaosale … või selle vrakile. Minu kohal peksab miski vastu pleksiklaasi, vist mõni oks. Kõlab nagu sõrmeküünte kraapimine tahvlil. Ja tagantpoolt uhkab külma õhku. Sealt, kus oli saba.
Tunnen bensiini lõhna. Küllap olid mõlemad tiivad üsna bensiini täis.
On tunne, nagu tahaks oksendada.
Minu käe ümber on teine käsi. Selle sõrmed on külmad ja mõhnalised. Ühes sõrmes on abielusõrmus, mille servad on õhukeseks kulunud. See on Grover.
Ta oli surnud enne, kui puutusime puulatvu. Ma ei mõista, kuidas tal õnnestus maanduda nii, et ka mina surma ei saanud.
Kui me õhku tõusime, oli temperatuur maapinnal alla miinus kümne. Pole kindel, mis see praegu on. Tundub külmem. Kõrgus merepinnast peaks olema umbes 3500. Pisut siia või sinna. Alates sellest, kui Grover tiiba kallutas, ei saanud me langeda rohkem kui sada viiskümmend meetrit. Juhtpaneel on pime, valgustamata. Valge tolmuga kaetud. Iga paari minuti tagant vilgub armatuurlaual GPS ja kustub siis jälle.
Kuskil siin oli koer. Väga hambuline ja lihaseline. Tõeliselt lühikese karvaga. Leivakasti suurune. Hingates teeb ta vihaseid kurisevaid hääli. Näeb välja, nagu oleks narkouimas. Oot …
„Tere, poisu … Oota … Ei … Mitte sinna. Hea küll, laku, aga ära hüppa. Mis su nimi on? Kardad? Jah … mina ka.”
Mulle ei meenu ta nimi.
Olen tagasi … kas olin kaua ära? Siin on üks koer. Minu jope ja kaenlaaugu vahele pressitud.
Kas juba rääkisin temast? Mulle ei meenu tema nimi.
Ta vabiseb ja nahk ta silmade ümber väreleb. Iga kord, kui tuul ulub, hüppab ta üles ja uriseb selle peale.
Mälu on ähmane. Ajasin Groveriga juttu, ta lendas, võib-olla keeras paremale, armatuurlaual helendasid sinised ja rohelised tuled, meie all laius mustav vaip, ei ühtki tulukest üheksakümne kilomeetri ulatuses ükskõik mis suunas ja … oli üks naine. Kes püüdis jõuda koju oma peigmehe juurde, pulmapeo peaproovi õhtusöögi ajaks. Ma vaatan.
… leidsin ta üles. Teadvuseta. Pulss normaalsest kiirem. Silmad turses, suletud. Tõenäoliselt peapõrutus. Näol mitu lõikehaava. Mõned neist vajavad õmblemist. Parem õlg on liigesest nihestunud ja vasak reieluu on murdunud. Nahk ei ole katki, aga jalg on ebaloomuliku nurga all ja püksisäär on pingul. Pean selle lahasesse panema … kui olen pisut jõudu kogunud.
… Läheb külmemaks. Tundub, et torm on meile lõpuks järele jõudnud. Kui mul ei õnnestu meid millegi sisse mähkida, külmume enne koitu surnuks. Hommikul pean selle jala lahastama.
Rachel … ma ei tea, kui palju aega meil on, ei tea, kas pääseme eluga … aga … ma võtan kõik tagasi… Ma eksisin. Ma olin vihane. Ma poleks pidanud seda ütlema. Sina mõtlesid meie peale. Mitte iseenda peale. Nüüd ma saan sellest aru.
Sul oli õigus. Kogu aeg. Midagi saab alati teha.
Alati.
Esimene peatükk
Vaade polnud kena. Hall, üksluine, pikale veninud jaanuar. Minu selja taga oleval teleekraanil teatas keegi New Yorgi stuudios rääkiv mees, et lennuliiklus on takerdunud. Surusin otsaesise vastu klaasi. Asfaldil sõitsid kollastes kombinesoonides mehed pagasirongidega looklevalt ümber lennukite ja lumepöörised keerlesid mootorite suitsus. Minu kõrval istus väsinud piloot oma päevinäinud nahkkohvril, müts käes, lootes viimasele võimalusele ikka veel koju jõuda ja öö oma voodis veeta.
Lääne pool katsid pilved maandumisrada; nähtavus oli nullilähedane, aga tuulega see muutus pidevalt. Õhkõrn lootusekiir. Salt Lake City lennuvälja ümbritsevad mäed. Idas kõrgusid lumemütsidega mäed pilvedest kõrgemale. Mäed on mind ammusest ajast peale tõmmanud. Hetkeks mõtlesin, mis on nende taga.
Minu lend pidi väljuma kell 18.07, aga viivitusi arvestades hakkas paistma, et see lükkub hilisõhtule. Kui seda hoopis ei tühistata. Vilkuvast HILINEB-kirjast häirituna kolisin saalinurka, kaugema seina juurde. Laotasin patsientide ravikaardid süles laiali ning asusin dikteerima oma digitaalsesse diktofoni aruandeid, diagnoose ja retsepte. Ravisin ka täiskasvanuid, aga enamik mu süles olevaid ravikaarte olid laste omad. Aastaid tagasi oli mu naine Rachel veennud mind keskenduma laste spordimeditsiinile. Tal oli õigus. Mulle ei meeldinud näha lapsi lonkamas, vaid arstikabinetist minema lippamas.
Mul oli veel tööd teha, aga diktofoni akuindikaator vilkus punaselt, sestap läksin terminali poodi ja leidsin müügilt kaks AA-patareid nelja dollari eest või kaksteist seitsme dollari eest. Ulatasin müüjale seitse dollarit, vahetasin oma diktofoni patareid välja ja pistsin ülejäänud kümme seljakotti.
Olin just tulnud Colorado Springsist meditsiinikonverentsilt, kuhu olin kutsutud osalema vestlusringis „Pediaatrilise ortopeedia ja erakorralise meditsiini ühisosa”. Rääkisime intensiivravi protseduuridest ja teistsugustest lähenemisviisidest, mida on vaja kartlike laste ravimiseks. Konverentsipaik oli ilus, üritus rahuldas minu kestva õppe vajadusi ja mis kõige tähtsam – andis mulle ettekäände selleks, et kulutada neli päeva Buena Vista lähedal Collegiate Peaksil ronimisele. Niisiis oli see ärireis, mis ühtlasi rahuldas minu mägironimiskirge. Paljud arstid ostavad Porschesid ja suuri maju ning maksavad golfiklubide liikmemaksu, ehkki nad neid vähe kasutavad. Mina teen pikki jooksuretki mererannas ja ronin mägedes, kui saan võimaluse sinna minna.
Olin olnud kodust ära ühe nädala.
Tagasitee viis mind Colorado Springsist Salt Lake Citysse, et siis otselennuga koju sõita. Ma ei väsi imestamast lennuliikluse üle – lääne suunas lendamine viib lõpuks itta. Rahvahulk lennujaamas oli hõredaks jäänud. Enamik inimesi oli juba pühapäeval koju jõudnud. Need, kes veel lennujaamas viibisid, olid kas lennuvärava juures ootamas või istusid baaris õlleklaasi ja nacho’de või vürtsikate kanatiibade seltsis.
Tema kõnnak haaras minu tähelepanu. Pikad saledad jalad; sihikindel, samas graatsiline ja rütmiline kõnnak. Ennast oma kehas mugavalt ja enesekindlalt tundev. Kasvult võib-olla sada seitsekümmend viis või veidi rohkem sentimeetrit, tumedate juustega ja veetlev, aga sellega mitte eriti arvestav. Võib-olla kolmekümneaastane. Tema juuksed olid lühikesed. Kujutlege Winona Ryderit filmis „Katkenud elu” või Julia Ormondit Harrison Fordi uusversioonis „Sabrinast”. Mitte eriti pretensioonikas, aga sama stiili võiks leida aeg-ajalt Manhattanil tüdrukute juures, kes on maksnud palju raha, et nii välja näha. Oleksin võinud kihla vedada, et see naine oli maksnud väga vähe. Või siis maksnud palju, et jätta muljet, nagu oleks ta maksnud vähe.
Ta astus lähemale, silmitses terminalis olevat rahvahulka ja valis siis koha mõne meetri kaugusel uksest. Jälgisin teda silmanurgast. Tume pükskostüüm, nahast diplomaadikohver ja üks käsipagasi kott. Ta näis olevat teel koju pärast paaripäevast tööasjus eemalviibimist. Ta asetas kotid maha, pani Nike’i jooksutossud jalga, siis istus ta terminali pilguga seirates põrandale ja hakkas end sirutama. Lähtudes asjaolust, et ta suutis puudutada oma reisi ja põrandat oma jalge vahel mitte ainult peaga, vaid ka rinna ja kõhuga, järeldasin, et ta on seda varemgi teinud. Tema jalad olid lihaselised nagu aeroobikainstruktoril. Kui ta oli mõne minuti sirutanud, võttis ta diplomaadikohvrist välja mitu kollast kirjutusplokki, lappas käsikirjamärkmeid ja hakkas sülearvutil kirjutama. Tema sõrmed liikusid kiiresti nagu koolibri tiivad.
Mõne minuti pärast hakkas ta sülearvuti piiksuma. Naine kortsutas kulmu, pistis pliiatsi hammaste vahele ning hakkas silmadega seinakontakti otsima. Mina kasutasin üht kahest olemasolevast. Naine hoidis arvuti toitejuhtme kõlkuvat otsa käes.
„Tohin ma ka seda kasutada?”
„Muidugi.”
Ta