„Nina,” ütles Bäckström ja osutas igaks juhuks omaenda ninale, et arusaamatusi vältida. „Kui nad valetavad, siis venib nende nina pikemaks.”
„Nina? Nagu Pinocchiol või? Pinocchiol ju nina kasvab, kui ta valetab.”
„Täpselt nii,” vastas Bäckström veendunult. „Raudselt. Ainus kindel märk, mida mina tean. Küllap sa oled ise ka sellele mõelnud?”
„Vabandust, aga …”
„Nende nina kasvab, kui nad valetavad,” katkestas teda Bäckström. „Ma olen näinud seda mitu korda omaenese ihusilmaga. Eriti üks ülekuulamine on mul meeles, too tüüp oli oma naisukese maha löönud ja viimseks auavalduseks vana sõnnikuhunniku alla matnud. Eks ta tahtis matusekulusid kokku hoida. No igatahes valetas ta nii hirmsal kombel, et meil vedas jubedalt, et tal nohu ei olnud, sest muidu oleks tal nuuskamiseks voodilina vaja läinud.”
„Nalja teed, Bäckström,” ütles professor tusasel ilmel. „Sa teed minuga nalja või?”
„Ma ei saa aru, kuidas sa võid nii arvata,” ütles Bäckström pead vangutades. „Vaata mu enda nina, kui sa ei usu. See ei ole minu jutu ajal millimeetritki kasvanud.”
Vat said nüüd, opakas, mõtles Bäckström, kui ta tänavale astus ja kursi ootavale lõunasöögile võttis. Pinocchio, ah et nii oligi siis selle väikese pede nimi seal lasteraamatutes, et temal siis hakkaski nina kohe kasvama, kui ta valetas. Siis peab Peter Paan olema see teine opakas. See, kellel tiivad seljas olid, mõtles ta.
18
Seejärel veetis ta pärastlõuna tavapärasel viisil. Kõigepealt kosutav lõuna ja seejärel kohtumine poolatarist massööri neiu Reedega, kellega ta oli mõne kuu eest täiesti juhuslikult kokku sattunud. Maja, kus naisterahvas oma väikest äri ajas, asus nimelt samas kvartalis, kus Bäckström elas, ja kui ta oli sama nädala jooksul kahel korral märganud punapäist püssi, kes ukse lahti keeras ja sisse läks, oli ta kiiresti välja rehkendanud, kuidas asjalood on.
Bäckström oli ettevaatlik kindral ja loomulikult oli ta sooritanud kõik vajalikud kontrollid. Kuna kari ohmakaid poliitikuid koos muude, nii pükstes kui seelikus eitedega olid kriminaliseerinud ainsa tõelise armastuse, mis sel närusel ajal ses näruses ilmas veel eksisteeris, selle, kus asjaosalised algusest peale majanduslikult mõelda suutsid ja kus rahavood liikusid, oli ta rääkinud ühe endise kolleegiga, kes töötas südalinna prostitutsioonirühmas. Kaaslased kutsusid teda Nilbik-Pelleks, ja tema oli kahtlemata õige mees, kellega Bäckströmil tasus juttu teha, veendumaks, ega tema tulevane massöör ei ole nende prostituutide nimekirjas. Või ega tema ruumid ei ole kahtlaste aadresside ja tavaliste urgaste seas, millel silm peal hoitakse.
Nilbik-Pellelt sai ta rohelise tule. Ei pisimatki märkust tema paberites ja kui peaks välja ilmuma midagi, mis vastupidist tõendab, lubas ta kohe märku anda. Bäckström tänas südamest ja tavapärane viskipudel läks teele.
Alles pärast seda ta helistas ja pani visiidiks aja kinni. Valu õlavöötmes ja liigestes, mis võis vabalt tabada ka temasugust firmajuhti, kahjuks aga oli kalender pungil ja seetõttu võimalikult hilja reede pärastlõunal enne sulgemist, kui sobib? Kihistav massöör telefoni teises otsas, ja sobis suurepäraselt, et direktor Beckmanist saab päeva viimane klient.
Neiu Reede nimi oli tegelikult Ludmila, ta oli liivakellakujulise kehaga ehtne punapea, mille väljauurimiseks oli Bäckströmil olnud vaja vaid kolme visiiti. Aga ka selle naise puhul oli kindlasti tegu armastusega esimesest silmapilgust, kuigi ta andis selle varjamiseks endast parima.
Esimese külastuse ajal oli Bäckström, puusade ümber ainult rätik, alustanud seanssi kõhuliasendis, samal ajal kui väike Ludmila tema kangeid lihaseid ja liigeseid mudis. Ta sõtkus, muljus ja sikutas, kuni lihaste ja liikmete kogu kangus kandus otse alla supersalaamisse ja Bäckström oli lõpuks sunnitud lausa nurga all lamama, enne kui end ringi pööras ja telklinnaku vöökohalt eemaldas.
„Ohoh,” ütles Ludmila pärani silmil, kui ta nägi tagaküljel sooritatud massaaži tagajärge esiküljel.
„Nojah,” ütles Bäckström ja saatis talle pool Eastwoodi. „Sellega on nüüd natike tööd jah.”
Armastus esimesest silmapilgust, mõtles Bäckström, kui ta pärast seanssi püksid jalga tõmbas. Kuigi kõik algas tavalise käsitööna, mis antud juhul eeldas küll kaht kätt, lõpetati kõik siiski vägagi kompetentselt.
Nädal hiljem alustas tema isiklik neiu Reede juba embuse ja põsemusiga, niipea kui Bäckström uksest sisse astus, ja lõpetas esmaklassilise suhuvõtmisega, mille eest sai Bäckström koos intressidega tagasi maksta juba nädal hiljem. Kõigepealt pakkus ta naisele Taevalikku Ampsu, sai kinnitust, et naine oli nii ehtne punapea kui ka tõeline naine, ja lasi lõpetada kärme ratsaringiga supersalaamil.
Nagu oleks noor ja armunud, mõtles Bäckström, kui ta kolme nädala jooksul kolmandat korda samas ruumis püksid jalga tõmbas. Tema isiklik neiu Reede ja juba paar kuud moodus, kuidas lõpetada järjekordset õigluse huvides ränga töö tähe all veedetud nädalat.
19
Oli olnud küll ränka tööd täis nädal, aga nüüd oli lõpuks laupäev ja aeg lihtsal sõjamehel, nagu Bäckström, mõõk tuppe pista ja väljateenitud puhkust nautida. Oli ka viimane aeg uurida lähemalt, kuidas on lood väikese Jenny päritoluga, et vältida intsestilaadseid ebameeldivaid üllatusi. Kui ta laseb tüdrukul supersalaami otsa ronida, tahab ta igatahes aegsasti veenduda, et tema niinimetatud isa, kriminaalinspektor Jan Rogersson, isegi mitte tütre vahendusel selle lähedusse ei satuks.
Piisas paljast mõttest sellele, kui vaimusilma ette kerkisid jubedad pildid. Kuigi kell oli alles üksteist hommikul, oli ta sunnitud need väikese kiirabipitsiga eemale peletama, enne kui oli kogunud piisavalt jõudu, et helistada Rogerssonile ja välja pakkuda, et saaks äkki kokku ja sööks midagi.
„Esimese õlle teen mina välja, teise teed sina,” lisas Bäckström suuremeelselt, et paadunud muidusööjale Rogerssonile imelikke mõtteid pähe ei tuleks.
Rogerssoni arvates oli see suurepärane mõte ja ta pakkus isegi, et nad läheksid tema kodulähedasse restorani Söderil. Seda pidasid paar serblast, Marko ja Janko. Pakuti suurepärast grill-liha, hinnatase oli viisakas, ja kuna nad teadsid, mis tööd Rogersson teeb, võisid nii tema kui tema külalised arvestada paari õllega, mis arvel ei kajastunud.
„Normaalsed vennad,” ütles Rogersson. „Kui tellid kuuese, saad raudselt kaheksase. Konkreetne jutt, baaris palju maitsvaid mimme ja tavapäraste kultuuripedede pärast ei ole vaja muretseda. Kui keegi juhtubki kogemata sisse põikama, viskab Janko ta tavaliselt otsejoones välja tagasi.”
Nüüdseks olid nad juba pool tundi seal istunud. Juba teine tasuta õlu pooleli ja kummalgi ka kopsakas viin ees, sest kelner oli end peaaegu sõlme keeranud, kui aru sai, et see on legendaarne Evert Bäckström ise, kes temale ja tema lihtsale ärile sellist au osutab.
„Terviseks, Bäckström,” ütles Rogersson. „Kuidas mu tütrekesel Jennyl siis läheb ka?”
„Hästi,” vastas Bäckström. „Pikas perspektiivis isegi väga hästi,” lisas ta ebamääraselt. Kuigi mitte selles mõttes, nagu sina arvad, mõtles ta.
„Oma isa koopia,” ütles Rogersson uhkusenoodiga hääles. „Isa koopia,” kordas ta, tõstis klaasi ja võttis paar mehist sõõmu.
„Jah, kuigi eriti sarnased te just ei ole.” Peletis võiks endale peegli muretseda, mõtles Bäckström.
„Tal on samasugune aju kui minul.” Rogersson koputas näitlikult nimetissõrmega paremale oimukohale. „See tüdruk on samasugune kui meie. Tõeline politseiaju on väikesel Jennyl. Kas sa tead, et ta võttis minu nime, kui politseikooli astus?”
„Õrnalt tuleb meelde, et sa vist mainisid, jah.” Bäckström noogutas.
„Välimus, kui sind huvitab, on tal emalt. Nad on äravahetamiseni sarnased. Ema nimi on Gun, tore naine, töötab