Oona ja Salinger. Frédéric Beigbeder

elada jäänud. Olin sõitnud Jean-Marie Périer’ga Cornishisse New Hampshire’i Salingerist dokumentaalfilmi tegema. Idee oli samavõrra absurdne kui labane: maailma kõige misantroopsema kirjaniku külastamisest oli kujunenud omamoodi turismireis, mille võtsid ette tuhanded fännid. 1953. aastal oli romaani „Kuristik rukkis” autor kolinud farmi keset Uus-Inglismaa metsa. Pärast 1965. aastat – minu sünniaastat – polnud ta enam midagi avaldanud. Ta ei andnud mitte ühtegi intervjuud, keeldus pildistamisest ja igasugusest kokkupuutest välisilmaga. Ja mina kehastasin seda välisilma, mis kavatses kõrgtehnoloogilise kaameraga tema eraellu tungida. Miks? Ilma et oleksin seda tollal teadnud, oli minu tõmme selle vanakese poole seotud minu kasvava vastikustundega endavanuste vastu. Salingerile, nagu ka mulle, meeldisid endast märksa nooremad tüdrukud. Kõigis tema romaanides ja juttudes said sõna lapsed või teismelised. Nad sümboliseerisid kaotatud süütust, mittemõistetud puhtust; täiskasvanud olid kõik inetud, lollid, igavad, jäigad ja materiaalses mugavuses kinni. Oma parimates juttudes kasutab ta lapsikuid dialooge, et väljendada vastikust materialismi suhtes. „Kuristik rukkist”3 on alates 1951. aastast üle kogu maailma müüdud 120 miljonit eksemplari – lühikest romaani, mis räägib internaatkoolist minema saadetud poisist, kes luusib Central Parkis ringi ja mõtiskleb, kuhu lähevad pardid talvel, kui järv on jääs. Salingeri teooria oli võib-olla lapsik, tõenäoliselt vale ja võib-olla ohtlik, ent ta oli leiutanud ideoloogia, mille ohvriks ma varmalt langesin. Ükski kirjanik pole tänapäeva maailma paremini määratlenud – maailma, mis on jagunenud kahte leeri. Ühel pool on tõsised isikud, tublid lipsudega õpilased, vanad väikekodanlased, kes käivad kontoris tööl, abielluvad pealiskaudse koduperenaisega, mängivad golfi, loevad majandusteemalisi esseesid, lepivad kapitalistliku süsteemiga sellisena, nagu see on: mehed, „kes räägivad ainult sellest, mitu miili nende neetud masin ühe galloni bensiiniga maha sõidab”4. Ja teisel pool ebaküpsed teismelised, masendunud lapsed, kes jäävad igaveseks gümnaasiumi esimesse klassi, mässajad, kes tantsivad öö läbi, ja hullumeelsed, kes uitavad metsas, mõtisklevad Central Parki partide üle, vestlevad kodutute ja nunnadega, armuvad 16-aastasesse tüdrukusse ega tee kunagi tööd, jäävad vabaks, vaeseks, üksildaseks, räpaseks ja õnnetuks ehk igavesed mässajad, kes arvavad, et astuvad tarbijalikule mudelile vastu, ent on tegelikult viimase kuuekümne aasta jooksul lääneriigid võlgadesse tõuganud ja aidanud alates 1940ndatest müüa miljardite dollarite eest ohtralt tarbitavaid kaupu (plaate, romaane, filme, teleseriaale, riideid, naisteajakirju, videoklippe, närimiskummi, sigarette, lahtisi autosid, gaseeritud jooke, alkoholi, narkootikume, kõiki tooteid, mida on reklaaminud ülbed peavoolu „marginaalid”). Mul oli tarvis seista vastamisi selle lapsiku kujutelma rajajaga, mis paneb arenenud maailma unistama. Salinger on kirjanik, kes lõi inimestes vastikuse vananemise ees.

      Olime rentinud minibussi, et mööda neid rohelisi künkaid nühkida. Cornishisse jõudsime ühel imekaunil kevadisel hommikupoolikul, neljapäeval, 31. mail 2007. aastal kell 11.30. Taevas oli sinine, ent päike jäine. Külm päike on täiesti kasutu, sellise temperatuuriga ja Quebecist mõnesaja meetri kaugusel on ebaaus rääkida kevadest. Salingeri aadressi oli internetist lihtne leida, alates GPS-i leiutamisest ei saa meie planeedil keegi end enam ära peita. Ütlen teile nüüd aadressi, mis oli kuuskümmend aastat maailma üks salastatumaid. Cornishis asub üks vana katusega sild, mis kulgeb üle Connecticuti jõe. Kui see ületada naaberküla Windsori poolt tulles, tunnete end nagu Clint Eastwood filmis „Madisoni maakonna sillad”. Seejärel tuleb pöörata vasakule Wilson Roadile ja sõita mõnisada meetrit väikese hallide hauakividega surnuaiani, mis jääb paremale, valgeks võõbatud madala tara taha. Seejärel pöörake paremale Platt Roadile, mis kulgeb piki tihniku ja samblaga kaetud surnuaia äärt künkast üles. Kui võtate selle teekonna ette öösel, arvate end nüüd olevat Michael Jacksoni muusikavideos „Thriller”. Rännak Salingeri otsingul nõuab julgust, paljud ajakirjanikuhakatised on kõrgete lopsakate lehestike lähenedes otsa ringi pööranud. Bernanos räägib kusagil „vedelast vaikusest” ja enne 31. maid 2007 ei mõistnud ma, mida see väljend tähendab. Me – režissöör Jean-Marie Périer, produtsent Guillaume Rappeneau ja mina – ei tundnud end minibussis kuigi kindlalt. Ometi oli Jean-Marie nii mõndagi näinud: näiteks sõitis ta 1972. aastal kaasa Rolling Stonesiga nende Ameerika turneel, milles polnud midagi idüllilist. Ja nüüd vaatas ta mind segaduses, nagu tahaks öelda: „See tobe mõte tuli sinult, sõber, nii et ära nüüd vedelaks löö.”

      Tee kitsenes ja lookles rohtu kasvanud vagudes kesk suuri mände, vanu kaskesid, vahtraid ja mitme sajandi kõrguseid tammesid. Valgust pudenes läbi musta lehestiku ja sünges metsas tekkis läbipõimunud okste all isegi keset päeva tunne, et on kesköö. Metsa sisenemine on nagu maagiline riitus: metsast läbi minemist esineb nii kõigis muinasjuttudes, saksa romantilises kirjanduses kui ka Walt Disney filmides. Päike välgatles läbi puude – päev, öö, päev, öö –, valgus ilmus ja kadus, nagu oleks päike tahtnud edastada morsetähestikus sõnumit. „Pöörake ringi. Seis. Põgenege, kuni on veel aega. Pidage. Mayday, mayday.” Romantilised metsad võivad muutuda vaenulikuks nagu „Blairi nõiafilmis” või Hürtgenis, millest kujunes 1944.–1945. aasta talvel roheline põrgu. Ma teadsin, et löön põnnama. Ma poleks eales söandanud häirida meest, kes äratas minus huvi lugemise vastu, seda ameerika kirjanikku, kes oli helluse ja mässumeele kehastus. Ema on mind hästi kasvatanud ja ma olen pealegi väga uje. Kui olime lehestiku all kilomeetri sõitnud, avanes paremat kätt maastik. Valgus naasis ühtäkki, nagu oleks Jumal hiigelsuure prožektori sisse lülitanud. See oli nagu metsalagendik, aga kui metsalagendik on kaldus, nimetatakse seda vist niiduks või põlluks või oruks, kust mina tean, ma kasvasin linnas. J. D. Salingeri majani viiv tee on Lang Road, see on paremalt esimene. See kulgeb üles mäge, tüürpoordis punane küün. Ma võin teile isegi tema telefoninumbri öelda: 603-675-5244 (üks tema biograafe paljastas selle). Seal ei suutnud ma enam autost väljuda, värisesin hirmust, lõin verest välja. Kujutlesin vana Salingeri (tollal 88-aastane) kiiktoolis mõtisklemas, sellal kui kassid vanade patjade najal küüsi teritavad, kujutlesin teda maja taga, veranda all, puuriida juures… Maja paikneb künka otsas, tema osmikust pidi avanema imeline vaade, mis hõlmas rõdult jõge ja valgetest majadest tähnilisi karjamaid. Üle taeva lendasid pruunid linnud ja jäine päike valgustas otse ees seisva sinise Ascutney mäe puid. Kollastest mesikatest vallutatud muru lõhnas hästi – uurisin spetsiaalselt välja nende kuldsete lillede nime, mida leidus terves maakonnas. Rohetaval künkal kasvasid kadakad, umbes samasugused nagu Sare’i küla omad, mida mulle meeldis räsida, kui ma kaheksa-aastasena lammaste vahel püherdasin, et oma NewMani püksid sõnnikuseks teha. See paik oli ülimalt rahulik… nagu Uue Maailma panoraam. Ühelgi inimesel polnud õigust sellist rahu rikkuda.

      „Noh, Fred,” ütles Guillaume Rappeneau, „me ei tulnud kogu seda teed, et nüüd ots ringi pöörata!”

      „Ma… Ei… Ma ei arvanud, et… (Kokutasin ühtäkki nagu Patrick Modiano5.) Kuigi samas… me pole mingid paparatsod…”

      „Loomulikult oleme, idikas, ise töötad kõmulehes! Kas sa ei saa aru, et kui ta ukse lahti teeb, saab sellest üleilmne uudis, ja isegi kui ta ukse meie nina ees kinni lööb, levib pilt üle terve maailma!”

      „Aga… Salinger on kaheksakümnendates, ta on täiesti kurt, pealegi on ta Teise maailmasõja veteran, ilmselt on tal relv…”

      „Ahah, seda oleksid võinud varem öelda.”

      Salingeri farmi ees teatas puitsilt: „LÄBIKÄIKU POLE.” Eelmisel päeval olime intervjueerinud romaanikirjanik Stewart O’Nani tema aias siit mõne kilomeetri kaugusel. Ta oli mulle meenutanud New Hampshire’i osariigi deviisi: „LIVE FREE OR DIE”. Tulirelvad olid selles osariigis endiselt vabamüügis, hoolimata korduvatest tapatöödest koolides.

      „Ma teadsin, et sa lööd põnnama,” ütles Jean-Marie Périer. „Sa oled ikka kohutav pehmo.”

      „Ei, ma… ma olen… viisakas.”

      Terve meeskond autos pahvatas naerma ja mina samuti – viisakusest. Ma ei tee nalja. Viisakus on ujeduse kõrval üks minu suurimaid puudusi siin ilmas. Ma olen alati arvanud, et kui kõik oleksid hästi kasvatatud,