See oli ruudukujuline siiditükk, esimene sall, mis tuli välja Hermèsi uuest Lyoni vabrikust. Noh, niipalju kui ta nägi, oli see valge ja käsitsi ääristatud. Sallile olid trükitud väikesed puud või siis ehk põõsad, rattad ja hobuste pead ning midagi parukaga mehe sarnast. Ta heitis pilgu oma riietele. Kas tal oli julgust sinna sisse astuda, seda näha küsida?
Tema kostüüm oli kõvasti parem kui mis tahes riietusese, mida tema kolleegid kandsid, ent see ei vastanud Faubourg St-Honoré standardile. Mis siis, kui mõni töötajatest talle ühe pilgu heidab ja ta tagasi välja juhatab? Või tema tulemise põhjuse ära arvab?
Nad ei tee seda, sisendas ta endale. Polnud ju mingi kuritegu soovida näha midagi uut ja ilusat. Ajakirja Marie Claire uus number müügilettidel rõhutas, et „enesekindlus algab seestpoolt”. Aga sama lugu oli ka eneses kahtlemise ja seedehäiretega.
Autovurin sundis teda ümber pöörama. Üks Rolls-Royce peatus, liivakarva kere säramas. Autojuht astus välja ja kohendas nahkkindaid, enne kui avas kõrvalistujale ukse.
Üks naine ilmutas end baleriini nõtkusega. Kindlasti mitte prantslane, hindas Alix. Ta oli just omandamas prantslaste seltsielu kombestikku ja teadis, et rikastel prantslannadel olid päeva ajal juuksed kinni. Selle naise lokid langesid rebasenahast kübara alt maisikollaste lainetena alla. Tema huuled olid veripunased, kulmud joonistatud ühe pliiatsitõmbega. Filmistaar? Kes naine ka polnud, Hermèsi uksed avanesid talle juba siis, kui ta polnud veel poolt kõnniteedki ületanud.
Autojuht pani sigareti suhu, sähvas välgumihklit ja tegi Alixile silma. „Uudistad vaateaknaid, kullake? Me mõlemad sinuga.”
Alix heitis talle upsaka pilguga ja järgnes daamile poodi.
„Preili, mida teile?” Noor müüjanna, klienditeenindaja, sulges tal tee. Alix tundis, kuidas tüdruk pingsalt tema jaki igat nõelapistet uurib, hindab selle lõiget, otsib varjatud märke jõukusest. Küllap ta neid ei leidnud, sest ta kordas nüüd juba teravamal toonil: „Teile, preili?”
„Kindaid,” vastas Alix huupi. „Ma – ma sooviksin osta paari kindaid. Ja salli.” Ta heitis pilgu aknale, aga ei söandanud sinnapoole suunduda.
„Kindaid kevadeks?”
„Ee, jah. Kas pruune on?”
Pruune kevadeks? Ai-ai! Müüjanna viipas istmele, mis asus aknast tükk maad kaugemal. „Järgnege mulle palun, preili.”
Rolls-Royce’ist väljunud daamiga tegeles üks vanem müüjanna ja Alix kuulis naist ameerika aktsendiga inglise keeles hüüatamas: „Heldeke! See siis on härra Hermèsi uus lapsuke? Selle pärast võivad kõik arust ära minna! Küllap on sel ka nimi?”
Alix lõi ebalema. Nad rääkisid sellest sallist.
Müüjanna vastas: „Härra Hermès pani sellele nimeks „Jeu des omnibus et dames blanches”.”
„Püha müristus, selle peate mulle küll ära tõlkima.”
„Proua, see viitab kaheksateistkümnenda sajandi mängule, mida nimetati omnibussiks, ning samuti ka linnas reisijaid vedavatele hobusõidukitele dames blanches’ile, mida samamoodi kutsuti omnibussideks. See on üks väike nali.”
„Noh, selle nalja mõistmine käib mul üle jõu,” nentis daam siiditükki vastu valgust hoides, „aga ma ei suuda ära oodata, millal selle ümber oma kaela saan. Kas ma võiksin nii peene asjakese omanikuks saada?”
„Meile siin Hermèsi äris on alati suureks auks proua Kilpinit teenindada.”
Alix nihkus lähemale. Proua Kilpin ei olnud filmistaar. Need kutsusid end alati preilideks. Ega ka mõne diplomaadi naine. Püha müristus. Lame karp seisis avatuna letil ja Alixile kargas pähe, et neid salle peab laos veel olema. Loomulikult on. Kohe, kui jutt levib, hakatakse neile tormi jooksma. Seda enam on põhjust nende disaini, nende värve endasse neelata. Must, roostepruun, sinine …
Hobuomnibussi motiiv kordus topeltringina. Alix luges kujundid kokku ja jättis meelde nende liikumissuuna. Keskel oli kartušš kaheksateistkümnenda sajandi lõpu daamide ja härradega, kes laua taga mingit mängu mängisid. Ta luges inimesed üle, täheldas nende riietust ja soenguid. See oli keerukas ja peen disain.
„Ja kes sina siis oled, preili Passija?” Ameeriklane keeras end toolil ringi. „Sa ju lausa jõllitad mind.”
Alix taganes. „Vabandust, andke andeks.” Ta pages tänavale, jõudes siiski kuulda …
„Vean kihla, et ta on ajakirjanik ja müüb minust ajalehtedele loo. Milline tüütu tüüp. Aga ponnistuse eest saab ta kuus punkti kümnest.”
Hakkas juba hämarduma, kui Alix Pont Maried mööda Seine’i jõe ületas ja Quai d’Anjoule suundus. See asus Ile St-Louis’l – väiksemal kahest saarest, mis moodustasid Pariisi muistse südame. St-Louis oli väike omaette kogukond kaunite tänavate ja sammaldunud sadamasildadega ning Alix oli endale lubanud, et ühel päeval elab tema ühes neist lagunevatest häärberitest. Alandatuna oli ta Hermèsist kiiresti minema kõndinud. Kuus punkti kümnest …
Tema kingakontsad kõpsusid munakivisillutisel, kui ta saabus raudvõru külge seotud roostes Hollandi pargase juurde. Paadi nimi oli Katrijn, kuigi r-ist edasi kadus nimi mingist ammusest kokkupõrkest saadud mõlgi sisse. See paat oli koduks tema parimale sõbrale. Ta hüüdis: „Paul? See olen mina, Alix. Kas sa oled seal?”
Roolikambri ukse vahelt ilmusid välja kaks täpselt ühesugust pead, seejärel lipsasid kaks puuvillastes kleitides tüdrukukest laevaahtrile. Ühel tüdrukul oli ühes käes tavalisest väiksem viiul ja teises käes poogen.
Alix hõikas tüdrukutele: „Lala, Suzy, kas teie vend on kodus? Kas ma tohin pardale tulla?”
Lala, see, kelle käes oli viiul, ütles tasakesi: „Kuss, ta magab. Ta läks hommikul juba kella nelja ajal turule.”
„Kas te täna koolis olite?”
„Natuke aega. Mul oli viiulitund ja Suzy käis oma kõnetädi juures.”
„Sa mõtled logopeedi?” Alix hakkas naerma. „Kas sa ei tahaks mulle klaasikest veini pakkuda? Ma luban, et ei ärata Pauli üles.” Tema jalad lõid tuld ja ta pidi istuma, et peas huugavad mõtted kirja panna. Tüdrukud tõmbasid alla laevatrepi, mis oli ehk ainult väheke parem kui lihtsalt üks sakiline laud. Alix teadis, et sellest üle minnes ei tohiks alla vaadata, aga ta ei suutnud end kuidagi tagasi hoida. Saatus tahtis, et alati, kui ta poole trepi peal oli, podises mõni teine laev mööda ja lainetus lõi Katrijni võnkuma ja õõtsuma. Ta võiks ju ka kingad jalast võtta, aga sukad maksid pool nädalapalka …
Naeruturtsatus sundis tüdrukut üles vaatama. Suur kämmal sirutus teda aitama, käsivars selle kohal oli päevitunud ja paljas, nagu ka ülakeha selle taga. „Paul, sa oled alasti!” hüüatas Alix.
„Võin olla küll,” ütles Paul le Gal oma tugevaid ja ebakorrapäraseid hambaid paljastades. „Kas sa tulid minuga armatsema?”
„Tss! Tüdrukud kuulevad.”
„Ei nad kuule. Kuula!”
Kambüüsist kostev oli nagu mesi ta kõrvadele: Suzy käskis Lalal veinipudeli tuua ja Lala käskis Suzyl klaasid välja otsida. Suzy küll ei rääkinud, ent laulis sageli. Tüdrukud olid aasta tagasi masendavatel asjaoludel kaotanud oma ema ning Alixile meenutasid nad väikseid pardipoegi, kes hulpisid tragöödia kiiluvees, ujudes üha edasi, sest teine võimalus oleks olnud uppumine.
Paul aitas ta üle laevateki ääre, haaras ta embusse ja suudles teda, samal ajal kui Alix oma seeliku pealt roostet pühkis. „Ära tee,” sõitles ta meest. „Ma tulin siia tööle – mul on üks jäljend, lausa kõrvetab mind, nii et ma pean selle paberile saama.”
„Ma magasin, aga kuulsin sind läbi une,” ütles Paul tema suu vastas. Kahekümne kahe aastasena polnud ta Alixist eriti vanem, aga paistis küll, sest töö puuviljaturul kastide vedajana hoidis