Me istume Damieniga pärast õhtusööki siseõuel suure puu varjus ning joome teed. Päikese loojudes on pimedus harjumatult kiiresti maad võtnud. Aprillikuu kohta on õhtu üllatavalt sume. Tänavalt kostnud liiklusmüra on vaibunud. Õues on vaikne; majad näivad otsekui väljasurnud. Lamp põleb vaid väravavahi ruumis, ülejäänud aknad on pimedad. Damien selgitab mulle, et tegu on töönädala lõpuga. Neljapäeva õhtupoolikul on afgaanidest kontoritöötajad vabad ning välismaalastest majulised Pekka ja Jill hetkel väljas. Ja reede olevat moslemitel alati puhkepäev. Mehe jutust teen järelduse, et järgmisel päeval ei ole mul erilist lootust afgaanidega vestelda.
Nii et näen seda afgaani noormeest alles ülehomme?
Vaatame, ehk õnnestub meil Ahmad homme hommikul korraks siia paluda… Üritame… Aga tegelikult usun, et sa vajadki vähemalt ühte päeva siinsete oludega tutvumiseks ja aklimatiseerumiseks, arvab Damien.
Einestasime kahekesi säästulampide sinakas valguses kõledalt mõjuvas söögitoas. See on piklik väljavenitatud ruum. Laua ümber on ruumi ligi tosinale sööjale. Umbes niipalju rahvast on tavaliselt ka kontoris lõuna ajal kohal, mainib Damien. Ühes nurgas on suure ekraaniga televiisor, mis näitab vähest arvu satelliidikanaleid (peamiselt uudiseid ja sporti, veendun hiljem) ning kõiki kohalikke kanaleid (ainult kolm neid ongi). Teises nurgas on pikale serveerimislaule asetatud termostes hautatud juurviljad, riis ja tee. Samuti leidub lahustuvat Nescafe kohvi, teepakke, kuivikuid, purke marmelaadi, suhkru ja moosiga. Lauanurgal on väike kaasaskantav priimus ning kiirkeetja. Nagu selgub, puudub majas korralik köök. Söök valmistatakse mujal ning toimetatakse termostes kohale. Teed leidub küll termostes peaaegu alati, kuid võib ka ise keeta. Söön isukalt, samas Damien vaevalt puudutab toitu.
Kui saad iga päev sama sööki, siis mõne aja pärast kaob igasugune isu, märgib mees lakooniliselt.
Näksimise kõrvalt jälgib Damien telepilti. Ma ei julge talle öelda, et kõvahäälne negatiivne uudisteterror häirib mind: Tiibetis on tapetud meeleavaldajaid, Jaapanis oli järjekordne maavärin, Brasiilias kukkus alla väikelennuk, Afganistani lõunaosas lõhkes pomm. Ma püüan end sättida seljaga ekraani poole, kuid BBC halastamatult korrektse hääldusega diktoriteksti eest ei ole pääsu. Mul on hea meel, kui Damien teeb ettepaneku minna teed jooma õue.
Hiiglaslik peni ootab välisukse kõrval, võttes koha sisse laua all. Laskmata mind hetkekski silmist, jälgib koer tähelepanelikult, kuidas ma kaaslase eeskujul küpsise tee sisse kastan. Ma ei saa aru, miks või kuidas on Karitast loomaomanik saanud.. Veel vähem saan ma aru, miks see peletis minu suhtes mingit kiindumust peaks üles näitama. Damien seletab.
Ahmad viis Karita koeravõitlust vaatama. Ma ilmselt peaksin mainima, et afgaanidele meeldivad igasugused võitlused. Siin on lambakoertest kohe eriline võitluskoera tõug aretatud. Koeravõitlusel siis Karri tüdrukule silma jäigi. Peni oli küll peremehel kaasas, aga võidelda tal ei lastud. Liiga vana, seletas mees. Karita käis looma patsutamas ja koerale see loomulikult meeldis. Tüdruk oli koera leebest tähelepanust nii vaimustatud, et ta ei saanud enam tulema. Ja peremees oligi nõus koera 20 dollari eest ära müüma. Ma arvan, et ta rõõmustas vanast penist lahti saades… Kas Karita tõesti ei kirjutanud sulle, et ta koera ostis?
Ei, Karita ei kirjutanud mulle ei koerast ega koeravõitlusest, poetan väsinult.
Ta ei kirjutanud mulle peaaegu mitte midagi. Vaid kolm lühikest kirjakest kogu selle aja jooksul, libiseb üle mu huulte endalegi ootamatult avameelselt.
Damien vangutab pead.
Kogu selle ärakadumise, Afganistani sõidu ja Ahmadi järel jooksmise osas olen tundnud, nagu oleksin pilvist kukkunud. Ma ei kujutanud iialgi ette, et Karita võiks niimoodi käituda – see lugu lõi mind täiesti pahviks, prahvatan.
Mind ka, vastab mees napilt.
Püüa ette kujutada siinset olukorda: meil on kontoris tööl noor ja tubli afgaan Ahmad, tõesti andekas noormees. Äkki ühel päeval ta teatab, et on armunud eesti tüdrukusse ning tütarlaps temasse ja see tütarlaps tuleb talle külla. Kogu lugu ei meeldinud kellelegi meist mitte sugugi… Ja siis, ühel hetkel, ta lihtsalt teatab, et eesti tütarlaps on kohal, lennujaamas, ja ta vajab transporti! No mis meil üle jäi… Andsime talle lennujaama vastuminekuks auto. Ja mida ta teeb?! Ta toob neiu otsejoones meie kontorisse ja teatab, et on hädas. Oma koju ei saa ta tütarlast viia! Saad sa aru, esimesel hetkel me tõesti ei taibanud, et Karital ei olegi peale Ahmadi Afganistanis teisi tuttavaid. Mind isiklikult lõi mõlema naiivsus täiesti rööpast välja. Sõita Kabuli külla afgaanist noormehele, kellega on tuttavaks saadud internetis ja kellest ei teata õieti midagi…Ja afgaan samuti – kutsuda endale külla võõras välismaine neiu…
Damien vangutab tõredalt pead.
Kui meile kohale jõudis, et tegu on 16-aastase eesti koolitüdrukuga, kes on kodust ära jooksnud, kooli pooleli jätnud ning kelle omaksed on ilmselt murest hullumas…
Mees ohkab ning vakatab.
Mõtlen tagasi Karita kadumise esimestele tundidele. Lühike kiri, mille leidsin köögilaualt, tegi asja ainult hullemaks:
Ema, ma pean ära sõitma. Kaugele. Ma pean milleski selgusele jõudma. Palun ära muretse, annan sulle märku, kui kohal olen. Kallistan, Karita. Järgnevad päevad oli põrgu. Alles kolmandal päeval suutis politsei välja uurida, et Karita on sõitnud Tallinnast läbi Stokholmi ning Praha Dubaisse. Ning et Araabia poolsaarelt on ta edasi lennanud Afganistani.
Alles kuuendal päeval pärast kadumist sain Karitalt esimese e-kirja. Et ta on Kabulis. Ja et ma ei muretseks, sest ta majutub Soome Afganistani Komitee töötajate juures. Et ta on hoitud ja turvalises paigas. Mäletan ennnast meeleheitlikult internetist infot otsimas. Kas on keegi üldse sellisest organisatsioonist kuulnud, on see tõesti olemas? Komitee oli küll olemas, aga ometi ei saanud ma vastust küsimusele, miks mu tütar Kabuli sõitis või mida ta seal teeb. Teine ja kolmas kiri olid samuti Karita-poolsed katsed mind rahustada, kuid mõjusid pigem ärritavalt.
Lõpuks õnnestus mul Soome kaudu saada komitees töötavate välismaalaste kontaktid. Damieni vastus oli vähemalt selles mõttes kergendus, et Karita tõesti seal viibib. Kummatigi ei andnud temagi otsest vastust küsimusele, kuidas mu tütar Afganistani sattus ja mida ta seal teeb. Damieni kõne Karita ootamatust kadumisest tabas mind nagu välk selgest taevast. Ja alles siis sain teadlikuks afgaani noormehest nimega Ahmad…
Ma olen väga tänulik kõige selle eest, mida olete minu heaks teinud, ütlen siiralt. Kuidas muidu oleksin viisa saanud? Ja ma ei oskaks siin maal midagi omapead peale hakata. Aga ühest asjast ei saa ma tõesti aru: kuidas sai Karita endale viisa? Kas temal ei olnud selleks vaja kutset või luba?
Viisa saamine on nüüd küll vähemalt osaliselt minu süü, lausub mees pikkamisi, silmanähtavalt vastumeelselt. Ahmad mängis kokku meie kontori asjaajaja Mirwaisiga… Ta toob tavaliselt mulle korraga terve pataka dokumente allakirjutamiseks. Toonagi tõi ta kõik meie projektiga seotud inimeste töö- ja elulookirjeldused… Nende hulka oli peidetud ka Karita taotlus. Sa ei kujuta ette, kui palju bürokraatiat seostub ühe tavalise Afganistani viisaga… Kipun andma oma allkirju neile dokumentidele tõesti pool-automaatselt. Muidugi ei vabanda see Ahmadi ja Mirwaisi valetamist ja vassimist. Aga mina jälle ei saa aru sellest, kuidas ta sai alaealisena viisat taotleda. Kas tal ei oleks pidanud olema vanematepoolne eriluba?
Tal oli see luba, minu võltsitud allkirjaga, tunnistan omalt poolt. Viisa osas sain info saatkonnalt.
Ja raha? Kust sai üks koolitüdruk raha lennukipiletite ostuks, arutleb Damien. Nagu ma aru saan, ei ole te just eriti rikkad?
Vangutan pead.
Lennupiletid Tallinnast Kabuli on kohutavalt kallid. Ta…
Jään vait, mattudes piinava häbitunde alla. Köhatan kurgu puhtaks ning jätkan.
Ta palus raha laenuks oma vanaemalt, minu ämmalt.