Pimeduses kulgeb tee. Aleksander Aina

ma eesli vastu toetudes oksendan enam-vähem keset Kabuli, otse Shar-e Naw pargi serval. Üks kaastundlik afgaan hoidis pead, patsutas hellalt seljale ja tõi kõrval asuvast teemajast musta teed. Ilmselt pakkusin haletsusväärset vaatepilti. Mäletan, et ärkasin samas pargis puu all külmatunde peale – olin öö seal veetnud. Kuidagi koperdasin võõrastemajja tagasi. Oluline oli ju kamba lähedusse hoida, et mitte maha unustatud saada. Buss vuras ikka Nepaali poole edasi, Kabul oli vaid üks paljudest läbisõidetud paikadest. Ehkki olemine oli kohutav, ei takistanud see mind otsekohe end uuesti pilve tõmbamast.

      Ma ei hakka sellest reisist sulle pikalt pajatama, see ei ole praegu oluline. Ütlen ainult, et kui ma lõpuks Helsingisse tagasi jõudsin, oli ülikoolis õppeaasta juba alanud. Õnneks olin kohutavalt haige. Ütlen õnneks, sest mu vanematel ei olnud võimalust meie taaskohtumisel tegeleda nii ebaolulise faktiga nagu ülikoolist väljajäämine. Neil oli mu elu pärast hirm. Keegi suguvõsast ei püüdnud sel hetkel mu peale viha välja valada, sest sattusin otseteed haiglasse.

      Veetsin haiglas neli kuud, võideldes mingi tundmatu aasia bakteriga, mille olin kaasa toonud. Näis, et eranditult kõik Soome arstid käisid mind uurimas – kujuta ette, selline huvitav näidiseksemplar võõramaise, ravile allumatu bakteriga.

      Kui ma ükskord välja sain, olin kõhn nagu luukere – aga elus! Haiglas ei olnud erilist tegevust peale lugemise. Algul lugesin põhiliselt ajaviitekirjandust, aga see tüütas mõne aja pärast surmani ära. Kaua sa ikka krimkasid ja põnevikke loed… Mingil hetkel palusin endale tuua erinevaid filosoo-filisi teoseid. Aega oli mul ju palju ning algul – nüüd julgen tagantjärele ausalt tunnistada – ka paras hirm. Vaakusin pikemat aega elu ja surma vahel. Lugemine aitas mõtted mujale juhtida. Nii ma siis neelasingi palatis lamades läbisegi Konfutsiust, Sartre’i, Nietzet, Jungi ja Lao-Zi’d.

      Ühel hetkel, kui mind koju lubati, taipasin, et äri mind põrmugi ei huvita. Ja ma astusingi järgmisel aastal ülikooli filosoofiat õppima. Teisel kursusel läksin üle usuteadusesse ning minust sai hoopis pastor. Kogu suguvõsa oli rabatud. Me oleme pigem sellised pragmaatilised ärimehed, mitte filosoofid. Ma ise olin muide kõige rohkem rabatud. Ega ma ise ka oma käitumisest päris täpselt aru saanud…

      Pekka vaikib hetkeks. Silmitsen soomlast, kaunikesti segaduses, sest pastorina ma seda meest küll ei suuda ette kujutada. Ükskõik, mida ta mulle ka ei räägiks.

      Umbes viis aastat hiljem jätsin ma pastori ameti, astusin Harvardi ärijuhtimist õppima, sain oma diplomi ning läksin ikkagi pereärisse üle. Aga see on pikem jutt ja ei ole siinkohal oluline. See, mis ma öelda tahtsin… Miski minus hakkas küsimusi esitama: miks, kuidas, mispärast? Kui ma kohtasin Karitat, siis meenutas ta mulle väga mind ennast sarnasel ajahetkel – segaduses, küsimustest pungil, otsiv. Inimene, kes ei taha käia ettemääratud rada. Ta oli nagu noorem sugulashing… Kas sa mõistad, mida ma öelda tahan?