Sam lahkus kalašade juurest vastumeelselt alles mitu aastat hiljem. Lõpuks pidi juhendaja talle meelde tuletama, et ta tuli Afganistani eesmärgiga koguda materjali ülikooli teadustööks, mitte paganlikus paradiisis elamiseks. Ta naasis USAsse, kirjutas valmis oma magistritöö ning sai selle eest kõrgeima hinde. Loomulikult unistas Sam Nuristani tagasiminekust, kuid nõukogude vägede sissetung rikkus ta plaanid. Alles siis, kui ameeriklaste väed Afganistani tungisid, läksid hinda kohaliku elu eksperdid. Nii leiti üles ka Sami teadustöö kalašadest ning talle pakuti võimalust töötada uuesti samas piirkonnas kolmkümmend aastat hiljem…
Kas pole põnev, et lõpuks jõudsid sa samasse paika tagasi? Kas kalašade külad näevad ikka samamoodi välja? Kas inimesed tundsid sind veel ära?
Ma käin tõesti aeg-ajalt samas orus; seal on ameeriklaste sõjaväebaas. Olen midagi nõuniku-laadset. Aga vaata, Marion, nüüd on kõik teisiti. Baasist ei lasta mind välja. Nii et kuidas külad nüüd välja näevad või kuidas inimesed elavad, tean ma ainult juttude järgi. Isegi binokliga müüril tolknemine ei ole tervislik, sest võib kuuli saada. Ei mingit vanade sõprade külastamist või külades ringiuitamist.
Ainult üks kord on mul õnnestunud kohtuda ühe tuttavaga. Ta oli mu külavanemast võõrustaja poeg, tollal poisike. Kohalik tõlk saatis külla sõna ja mees tuli minuga baasi kohtuma. Tead, kuidagi kummaline kukkus see kohtumine välja. Ta otsiti läbi. Ja mul on kalaša keel suuresti meelest läinud. Ja ega meil väga privaatset paika ka jutuajamiseks ei olnud. Nii tunnikese rääkisime. Peamiselt sellest, kes kõik on ära surnud vahepeal… Ja siis läks ta oma külla tagasi. Tõenäoliselt ei näe ma teda enam kunagi.
Tõenäoliselt väljendab mu nägu nii ilmset arusaamatust, et Sam hakkab naerma.
Vaata Marion, kunagi kandsin ma kalašade rõivaid, rääkisin nende keelt ja elasin külavanema onnis. Ma olin külaline, nende sõber. Nüüd… nüüd elan ma ameeriklaste baasis, kannan vormirõivaid. Mul on relv, kuulikindel vest ja kiiver. Kes ma kalašade silmis olen?
Ma mõtlen Sami vastuolulise kogemuse üle ka veel siis, kui me läbime mööda kitsast künklikku kruusateed viimast osa teekonnast. Jätame Guli tihedalt täis pargitud platsikesel autole kohta otsima ning jalutame läbi puudesalu, vabaduserõõmust ogar Karri meie jalge ümber keerlemas.
Paghmani piknikuala poolitab kiirevooluline jõgi. Üksikud lumeriismed laskuvad keeltena alla oru kohal kõrguvatelt mäetippudelt ning puudesalud moodustavad otsekui omaette lilleklumpe.
Miks peaks nii ilusat paika risustama koledate roostetavate merekonteinerite ning plekijääkidest kokkuklopsitud varjualustega, küsin kaaslastelt. Vastuse annab Sam – ilumeelele mõeldakse Afganistanis viimases järjekorras. Pealegi on merekonteiner praktiline koht kohvikupidamiseks vajaliku kauba ladustamiseks.
Kipakat purret ületades tunnen jõest õhkuvat jäist külmalainet. Teisel pool jõge on püstitatud mõned pisut kobedama välimusega puidust terrassid, millele on laotatud matid ning padjad. Parema vaatega paigad on hõivatud. Mehed lösutavad mugavalt patjadel, juues teed ja lobisedes. Märkan mitut vesipiibu nautlejat. Istumispaikade vahel lippavad noored poisid, kätel kandikud teeklaaside, kausikeste, liha ja maitserohelisega. Täismehed on kogunenud ümber plekist söevannide. (Seal käib kebabi küpsetamine, selgitab Sam.)
Algul tundub, et naisi ei olegi, kuid peagi märkan eksitust. Mitmed pered hoiduvad kaugematele nõlvadele, puudetukkade varju. Naised püüavad end sallide sisse mässitult meeste selja taha peita. Jõeäärsel lagedal platsil taob jalgpalli suurem kamp poisse ja noorukeid. Mõned täispuhutud õhupallide ning jalgpallide müüjad loivavad piknikuliste vahel, pakkudes lootusrikkal ilmel oma kaupa. Varjamatu uudishimuga vahivad afgaanid nii mind kui ka sabas sörkivat võitluskoera.
Melust pisut eemal on kõrgele kaldapealsele püstitatud kaks erksavärvilist telki – otse nende suunas me enesekindlalt liigumegi. Sam piilub ühe uksest ettevaatlikult sisse ning viipab. Poen riideprao vahelt sisse. Pekka tutvustab mulle inimesi (ülejäänud näivad üksteist tundvat). Jilli kõrval põlvitab vaibal vibalik tumedasilmaline Rico-nimeline noormees. Ehkki noored üksteist ei puuduta, näib midagi nende kehakeeles vihjavat lähedusele. Telgi teises nurgas külitavad patjadel Walter, pensioniealine kõhn ja sooniline mees, ning Lin, oletatavasti minuvanune nipsaka olekuga asiaadist naine.
Karri blokeerib ukseava nagu mahavarisenud puunott. Sam ja Pekka külitavad end Walteri kõrvale ning mina poen Jilli külje alla. Keset ruumi on maha laotatud narmendavate servadega vahariie, millele asetatud plekist vaagnal lebavad lühikesed vardad imepisikeste lihatükikestega. Lisaks on seal veel väike taldrik kuhjakese soola ja pipraga, plekist teekann ja rohmakad klaasid, hunnik lapikuid leibasid ning ovaalne kauss valge hapupiimalaadse klimbilise ollusega, mis osutub jogurtiks.
Telgi ukse vahelt piilub sisse häbelik nooruk, silmitsedes kohkunud pilgul koera. Walter tellib juurde kebabi ning teed, ulatades teekannu. Poiss jääb ebalevalt ukse vahele kõõluma, kuni Jill tema kimbatust taibates käsud dari keeles üle kordab. Rico ulatab mulle klaasi jahtunud teeperaga. Joon lonksu ning naksan prooviks ühe lihatüki varda otsast. Tilluke lihatükk on vintske ja mitte just maitsev. Enam meeldib mulle kohalik jogurt – sellegi välisilme ei ole kutsuv, kuid maitselt midagi koduse hapupiima ja koore vahepealset. Näib, et oleme saabunud parajasti keset arutelu, sest Walter jätkab rahulikult, laskmata end saginast häirida.
Niisiis, kui ma nüüd hommikul oma jooksuringi lõpetasin, tuli kohalik boss ja ütles. Kuulge mister Walter, te ei saa niimoodi joosta. See ei sobi. Minuni on jõudnud väga halvad kuuldused. Kui teie niimoodi jätkate, võite kuuli saada. Kujutage ette, kuuli, tähendab Walter rahuloleval toonil (nii vähemalt tundub) ning ampsab varda küljest pisikese tüki liha.
Lin selgitab meile, et Walter teeb igal hommikul paar jooksutiiru riikliku veterinaarialabori hiiglaslikul maa-alal.
Kujutage ette, see on umbes staadioni-suurune maalahmakas, kus on paar laborihoonet, mõned katsepõllu-lapid ja paar putkat teenindavale personalile. Aga suurem osa territooriumist on heinamaa. Ilus avar plats, mille ümber korralik tee, vaatega mägedele. Ja mis peamine – linna ääres, hea õhk! No keda segab, kui ma hommikuti enne tööd natuke jooksen. Aga ei, minu lühikesed püksid jäävad neile ette, märgib Walter sõjakalt, rapsides viimase tükikese liha varda küljest.
Rico ja Jill kuulavad vaikides, Lin muigab üleolevalt, Pekka ja Sam vahetavad mõistva pilgu.
Mina sinu asemel seda siiski nii kergelt ei võtaks, sekkub Sam.
Kuule, keegi võib sind tõesti tulistada. Tead küll, siinmail lühikestes pükstes olekut avalikkuses –
Mis avalikkuses, seal ei olegi hommikuti peale valvurite kedagi, kähvab Walter pahaselt.
Puhkeb vaidlus, milles Lin toetab Walterit ning Pekka Sami.
Afgaanid on napakad kõiges, mis puudutab kehakultuuri, nähvab Lin. Tema suunurgad tõmbuvad põlglikult allapoole. Eelmisel nädalavahetusel käisime Walteriga hašerite rada maha märkimas. Otsustasime sellel mäeküljel korraldada, kus on kuninglik mausoleum. Seal on hea ka finišeerida, sest otse künka all on grillrestoran. Ja palju puudu ei jäänud, et meile kallale oleks tuldud!
Miks ometi, pärib Sam.
No märkisime maha rada jahuga nagu tavaliselt. Aga teiselpool mäge on mingi lobudike ala. Ning kui me sealt läbi jalutasime, siis vaatasin, et kõige loogilisem on märkida rada hüttide seintele. Te oleks pidanud nägema afgaanide nägusid, kui Walter jahu nende hurtsikute seintele loopis, itsitab Lin.
Meil oli üks meie kontori töötaja – Jawad – kaasas. Ta püüdis küll neile jobudele selgitada, kuid afgaanid läksid ikka täitsa närvi. Ja Jawad läks samuti lõpuks täiesti endast välja. Hakkas peale käima, et peame kohe lahkuma. Mõtle, afgaani poisikesed hakkasid kivikesi loopima… Vaatasime siis, et parem tõesti rada külast mööda teha. Kes teab, mida nad mõtlesid, nad on ju nii