Sel suvel saabus vanatädi kutse tulla suvevaheajaks Revalisse külla.
Ta kutsus ainult mind ja see häiris isa hirmsasti, sest ka tema igatses seda linna taga. Reval, nüüd ametliku nimega Tallinn, oli tema sünnilinn. Ta elas siin kuni kümnenda eluaastani, siis kolisid tema vanemad Pärnusse. Minu proviisorist vanaisa võttis Läänemereäärses linnas üle apteegi.
See juhtus enne Esimest maailmasõda. Kolm Läänemere provintsi kuulusid sel ajal Vene tsaaririigi koosseisu. Eestlased, venelased ja rootslased elasid kõrvuti sakslastega, kes nende alad koloniseerisid. Vaatamata Vene viimase tsaari suurvenemeelsusele, oli Saksa rüütelkonnal toonastes provintsides – Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangudes endiselt sõnaõigus. Meie esiisad tulid siia, Põhja-Euroopasse, enam kui viiesaja aasta eest käsitöölistena. See oli nende jaoks kodumaa. Minu isa kasvas üles kolmekeelsena nagu enamik baltisakslasi.
Ehkki vanaisa tahtis, et isa asuks apteeki pidama, läks ta hoopis Tartusse arstiks õppima. Vahetult enne sõda sai isa ühes Revali haiglatest arsti assistendi koha.
Esimese maailmasõja puhkedes oli baltisakslaste olukord Venemaal keeruline. Ehkki nad pidasid end Vene riigi alamateks, umbusaldati neid, paljud sakslased kaotasid töö riigiteenistujana või poliitilise ameti, mõned saadeti isegi Siberisse. Vanaisa maailm langes neil aastail põrmu. Isa säilitas aga töökoha. Ta oskas eesti ja vene keelt, kodus rääkis ta loomulikult saksa keelt. Ta oli patsientide ja kolleegide seas lugupeetud. Vahepeal oli isa abiellunud. 1917. aastal sündisin mina. See oli murranguline aeg. Järgmisel aastal okupeerisid sakslased Eesti. Vanaisa ärkas varjusurmast. Ta lootis, et Läänemere provintsid hakkavad kuuluma sakslastele. Kui Saksamaal puhkes revolutsioon, tõmmati Saksa väed Eestist välja. Asemele tulid kohe punased. Isa võitles Balti pataljonis2 õlg õla kõrval eestlastega Punaarmee vastu. Eesti sai iseseisvaks. Algasid rahulikud aastad. Kasvasin turvalistes oludes.
Kuigi noor riik tegi sakslaste juhtrollile lõpu, lahendati esialgsed probleemid rahvuste võrdõiguslikkuse alusel. Ent Eesti vanade ja uute valitsejate vahel oli tunda siiski ka ebakõlasid. Vanaisale jäid uued ajad arusaamatuks. Ta suri aastal 1925. Aasta varem sai minust Revalis Toomkooli algkooli3 õpilane. Kodus rääkisin saksa keelt, koolis õppisin saksa keeles, aga esimese võõrkeelena eesti keelt. Väljaspool kooli rääkisin eesti keelt. Minu jaoks oli see loomulik. Tundsin end eestlasena ka saksa keelt rääkides, mul olid eestlastest sõbrad, Eesti pealinn oli minu isa sünnilinn.
Maal oli olukord teistsugune. Suviti, kui olime onu jäänukmõisas ja mina mängisin eesti poistega, tundsin meievahelist nähtamatut barjääri. Onu oli 1919. aastani Aruküla pärusmõisa omanik. Mõis oli tema perekonna valduses olnud sajandeid. Eestlased vabanesid küll Venemaal esimestena pärisorjusest, kuid sellele vaatamata jäid nad saksa härrasrahva silmis sulasteks ja põllutöölisteks. Sakslastel säilis patronaat maarahva üle, nad võisid talupoegade üle õigust mõista, nad olid oma mõisates valitsejad, kuid samas hoolitsesid nad ka hariduse andmise eest. Loomulikult polnud kõik saksa mõisahärrad armastatud. Kes lasekski end meeleldi orjastada? Ka mina sain seda tunda, ehkki onu oli jäänukmõisa maadel veel vaid talupidaja, kellel polnud enam mingit sõnaõigust.
Eesti poisid ei pidanud mind omasuguseks, ehkki rääkisin nende keelt ja pidasin end ülal nagu nemadki. See häiris mind küll, aga kaheksa-aastasena ei juurelnud ma selle üle.
Minu isa oli lugupeetud mees. Ta kirjutas meditsiiniteemalisi raamatuid, käis Tartu ja hiljem ka Saksa ülikoolides külalislektoriks. Ta oli Saksamaal tuntud inimene. 1929. aasta augustis saabus minu jaoks tohutu muudatus.
Vanemad olid asja kindlasti juba ammu omavahel arutanud, enne kui mulle lõunalauas teatasid, et kavatsevad kolida Saksamaale. Kaheteistkümneselt on selge, et see tähendab sõprade, sugulaste ja kodumaa vahetamist. Nutsin, sest ei mõistnud vanemate kavatsust. Ema püüdis mulle seletada, et isa saab Saksamaal haigla juhatajaks. Et hakkame elama suures majas ja mina leian uusi sõpru. See ei veennud mind vähimalgi määral. Ma ei tahtnud ära sõita. Minu jaoks oli Eesti kodumaa. Vanemate kannatusi ma toona ei mõistnud, nagu sedagi, et isa võttis koha vastu majanduslikel kaalutlustel, mõeldes seejuures vaid meie tulevikule. Ka see jäi mulle arusaamatuks.
Järgnevad nädalad olid mulle rasked. Jätsin hüvasti sõprade, mängupaikade ja vanatädi tagaõuega.
Neil aastatel lahkusid kodumaalt paljud perekonnad, kes olid Eestis elanud sajandeid. See jättis mind ükskõikseks, sest isiklik hingevalu varjutas kõik muu.
Meie asjadele tuldi järele. Jätsime hüvasti teenijatüdrukuga. Lahkumine mõjus rusuvalt. Laeva väljumiseni Stettini4 jäid loetud tunnid. Minu uueks kodulinnaks pidi saama Rostock, sest isast sai sealse erakliiniku peaarst. Ema oli õe ja sugulastega juba teel sadamasse. Jätsin korteriga jumalaga, kõndisin ringi tühjades tubades. Mööblita lastetuba tundus kõle ja tohutult suur.
Kiikasin elutuppa, nägin kõrge akna ees seisvat isa, kes vaatas õue. Meie korter asus Rüütli tänaval. Aknast paistsid Toompea kõrged müürid ja keskaegsed katused. Isa pilgus peegeldus kurbus.
Ta tõmbas mind enda vastu ja asetas käe mu õlale. Kui ta hääletult nutma puhkes, mõistsin, kui ränk oli talle lahkumine.
Seisin vaikides pika nutust vappuva kuju kõrval, senitundmatu armastus isa vastu täitis mind. Nii jõuliselt pole ma seda hiljem kunagi kogenud. Seisime teineteise kõrval kaua. Isa käsi minu õlal. Ka minul voolasid mööda põski pisarad. Kuid see oli hääletu nutt.
Mitmeid kuid püsis vaimusilmas pilt pisaraisse looritatud Toompeast.
Olin siis alles noor. Kurbus ja koduigatsus ununesid peagi. Rostocki kõrged kirikutornid, patriitside5 uhked elamud ja vana sadam meenutasid Revalit. Leidsin ruttu sõpru, minu endine kodumaa Eesti taandus tagaplaanile. Kuulsin vaid saksa keelt, sest ka vanemad suhtlesid nüüdsest vaid saksa keeles. Uuel kodumaal käis meie pere käsi hästi, ka siis, kui maailma majanduskriis oli haripunktis.
Vahetevahel, kui saabus vanatädi pakk ja ma maiustasin maitsvate eesti šokolaadikommidega ning isa luges saadetud ajalehti, tundsin hetkeks koduigatsust, mis aja jooksul kasvas igatsuseks kaugete maade järele.
1933. aastal lõpetasin gümnaasiumi. Ma polnud Hitlerist vaimustuses, tema poliitika jättis mind ükskõikseks. Arvasin, et ta kaob areenilt sama kiiresti kui tema eelkäijad, ega suutnud mõista, miks ta ärritas isa. Muidugi oli mulle selge, et raamatuid ei tohi ju põletada, teadsin ka, et inimesi kadus jäljetult. Selle kõigega ma pead ei vaevanud. Tahtsin arstiks saada ja mulle läks korda vaid see, et vanemad toetasid minu püüdlusi. 1935. aasta kevadel kehtestas Hitler üldise sõjaväekohustuse.
Mind võeti kohe aega teenima. Sõjavägi tekitas minus tülgastust. Vaimselt piiratud mehed elasid seal ennast välja ja türanniseerisid alluvaid.
Sõjaväeliste käskude nõmedus muutus meetodiks. Mul vedas: teenisin oma aja ära Oldenburgis meditsiiniteenistuse allohvitserina. 1937. aastal alustasin Rostockis stuudiumiga. Ülikoolis oli mul vähe sõpru.
Minu meelest olid mu õpingukaaslased liiga lärmakad. Marsisamm tekitas minus kõhedust, seetõttu hoidsin „pruunidest” üliõpilasühingutest eemale. Ma ei teinud seda poliitilistel põhjustel, tahtsin vaid õppimisele pühenduda. Mind jäeti rahule, kuulusin õppetöös parimate sekka, ilmselt jätsin endast ka kõrgi mulje: olin jõuka perekonna võsuke.
Mulle tuli täieliku üllatusena vanatädi kutse veeta suvevaheaeg endisel kodumaal.
Varem nii südamelähedase, vahepeal nii võõraks muutunu vastu tärkas äkki uudishimu. Vanemad andsid reisiks raha, astusin Stettini rongile ja 2. juulil 1938 võttis laev kursi Revalile. Sõit möödus suurepäraselt, ilm oli imeilus, hilisõhtuni oli jalutustekil palju huvitavaid inimesi. Tutvusin Saksa mereväeatašeega, Eestisse tagasipöördunud baltisakslasega,