KOHANEMINE JA KOKKUSATTUMUS
„Meil oleks nüüd su „nelja viimast“ vaja!“ tuleb vanemämmaemanda abi Jeanette kaks tundi peale esimese tööpäeva algust minu juurde, mõeldes sellega muidugi taas Rootsi isikukoodi nelja viimast numbrit. Neid, mida mul ei ole.
Täitsime eelmisel päeval maksuametis avaldused ja isikukoodid pidada meile koju saadetama alles 4–6 nädala jooksul. Praegu, suvel, võtvat kõik ju kauem aega.
Jeanette näeb välja nagu küsimärk.
„Me ei saa ju ilma isikukoodita sulle koode ja kaarti teha ja sa ei saa iseseisvalt töötada! Äkki saad sinna helistada ja paluda neil kiirustada? Või on parem, kui meie siit helistame?“
Pakun, et viimane variant on parem, kuigi kahtlen sisimas sügavalt sellegi mõttekuses. Maksuamet oli rahvast pungil täis, nii et saime mitu tundi oma järge oodata ja töö käis nagu liinil. Kõik need inimesed seal oleks kindlasti tahtnud, et just nende asju eelisjärjekorras aetaks.
Järgmise päeva lõuna ajal tuleb vanemämmaemand Birgitta võidurõõmsa naeratusega: „Ma sain sulle isikukoodi! Ja kogu su perele ka!“ Ta lükkab mulle ette paberilehe numbritega.
„Mismoodi…?“ vaatan talle hämmeldunult otsa.
„Ma lihtsalt helistasin maksuametisse ja ütlesin, et meil siin naistekliinikus töö seisab, kuna üks töötaja ei saa nende aeglase asjaajamise tõttu tööd teha. Et meil on tema isikukoodi tarvis k o h e! Siis ta klõpsas toru teises otsas paar korda arvutihiirega ja tegi need ühtlasi tervele su perele ära. Palju õnne! Nüüd oled sa täieõiguslik kollektiivi liige!“ Birgitta on vaat et rohkem elevil ja rõõmus kui ma ise, kallistab mind ja ruttab koosolekule.
Kui rääkida paari sõnaga uuel tööl alustamisest, siis on ime, et esimesel päeval sinna üldse kohale jõuan. Närv oli nii sees viimati keskkooli lõpueksamite ajal, jalad on nagu makaronid, kõht korrast ära ja aju genereerib ebarealistlikke pildikesi kohe juhtuma hakkavast. „Mulle ju meeldivad väljakutsed!?“ püüan end maha rahustada. Ent mõistus kipub kahtlema, kas ma ehk seekord pole endale liiga suurt tükki ampsanud. Kas oli mõistlik kandideerida tööle, mida ma varem pole teinud ja millest mul tegelikult suuremat aimu pole, ning seda veel pooleldi äraununenud keeles? Saan ma hakkama?
No aga nüüd olen siin ja midagi pole teha. Eks annan endast parima. Mis saab olla kõige hullem, mis juhtub? Et ma ei saa tööülesannetega hakkama ja mu lepingut ei pikendata? Samas on mul tööleping kuni aasta lõpuni, ja kui ma ka esimestel nädalatel hakkama ei saa, siis midagi mul ajaga ikka meelde jääb, nii et vähemalt sügiseks vast olen jõudnud enam-vähem sisse elada ja ennast tõestada.
Kohapeal selgub, et esimesed kaks nädalat ei peagi ma iseseisvalt tööd tegema, vaid see on sissekoolitamise aeg, kus pean käima ühe või teise kogenud töötaja kõrval, hoolega jälgima, palju küsima ning lõpuks hakkama pisitasa endale „oma“ patsiente võtma. Peatselt selgub ka, et töö pole probleem, saan hakkama. Osa tööülesandeid saavad kiiresti selgeks, nagu sünnitusosakonnast tulnud patsientide sissekirjutamine, hommikuti nende kojukirjutamine; arvutiprogrammid ja dokumenteerimine, igasugused rutiinkontrollid ja muu niisugune. Samas oskan nüüd tagantjärele hinnata, et keerulisemate momentide süviti mõistmiseks ja valdamiseks kulub ligi kaks aastat. Nende hulka kuuluvad vastsündinu kollasuse hindamine ja selle järgi tegutsemine, titadelt vereanalüüside võtmine ning imetamine kogu oma problemaatika ja lahendustega.
Üllatavaid momente on alguses hulgi, näiteks see, et nii arstid, hooldajad kui ämmaemandad mitte ainult ei sinata üksteist (nagu siin riigis kõik inimesed), vaid kutsuvad ka eesnimepidi. Või siis see, et tervel personalil on olenemata ametist üks ja sama riietus ning valida võib sinise ja valge, pluusi ja kleidi(!) vahel. Ning et patsiendi kohta dokumenteeritakse info ainult arvutis ja seejuures kasutatakse suhteliselt vaba keelt. Omaette teema on dokumenteerimise lühendid, millest ma tihtipeale mitte midagi aru ei saa, kuid sellest edaspidi.
Mis veel alguses silma jääb? Et kõiki patsiente tervitatakse kättpidi, ennast samal ajal tutvustades. Et nii laste- kui naistearstid käivad ämmaemandatega tihtipeale ravi- ja hooldusplaani kohta aru pidamas. Alguses, mäletan, olen tõeliselt jahmunud, kui lastearst mind üles otsib ning ühest või teisest lapsest rääkida tahab. Et mida mina arvan: kas ühele või teisele vastsündinule oleks vaja lisatoitu anda või paistab imetamine hästi toimivat? Ja kas mul on plaanis last kaaluda hommikul või pärastlõunal? Või kas ma kavatsen nad täna koju kirjutada? Ja mis päeval ma sel juhul plaanin nad kordusvisiidile kutsuda? Muudkui et mis ma arvan ja mida mina soovitaks või kas mul on ettepanekuid… Eestis olin harjunud, et arst keelab, käsib ja otsustab, tema käsk on seadus ja asja arutada võid soovi korral teiste ämmaemandatega. Siin tuleb aga võtta hoiak „olen spetsialist ning minu arvamus on tähtis“.
Hämmastav on alguses jälgida ka vahetuste üleandmisi ning suhtumist patsienti. See on niivõrd erinev Eestis olnust! Kui praktikaaegadest mäletan, et üleandmine on käinud siuh-säuh stiilis „palat kaks süst kell kuus ja palat neli oksendas“ ja „loe ise, kõik on tabelis kirjas“, siis siin võib sünnijärgses osakonnas kuue patsiendi üleandmine võtta vähemalt pool tundi ning näeb välja umbes nii: „Annie ja Jonas said täna hommikul kell 6.05 oma esimese lapse, tütre. Annie on terve naine, elu jooksul põdenud korra kopsupõletikku ning teismeeas depressiooni, mida ravis antidepressantidega. Rasedus kulges hästi, kui välja arvata kerge aneemia. Kuu aega tagasi suri Annie isa, kellega ta oli väga lähedane. Nüüd viimase kuu aja jooksul on ta käinud vestlusteraapias nii leina kui sünnitushirmu tõttu. Alguses kaalus ta suure hirmu pärast plaanilist keisrilõiget, aga viimasel nädalal mõtles ümber vaginaalse sünnituse kasuks. Sünnitus läks hästi ja suhteliselt kiiresti. Annie soovis epiduraali, aga narkoosiarst oli operatsioonil hõivatud ja kui ta tuli, oli juba hilja. Naerugaas ja vaagnapõhja tuimastussüst aitasid ka hästi, nii et kokkuvõttes on ta sünnitusega väga rahul ja hindas sünnituskogemust kümne palli skaalal üheksa punktiga. Looteveed olid kollakad, nii et kontrollisin lapse hingamist kell kaksteist ja järgmine kontroll on kell kuus. Laps on normaalsuuruses ja proportsionaalne, aktiivne ja juba mitu korda rinda imenud. Nägin ühte imetamist, see paistis suht hästi toimivat. Annie imetas istudes, laps oli õiges asendis ja aktiivne. Suu ei olnud päris optimaalselt avatud, seega haare oli pisut väike, nii et me katkestasime ja alustasime uuesti, rääkisin, mida silmas pidada, ja näitasin, kuidas saab ise rinda hoida nii, et laps suurema suuga haaraks. Peale seda imes laps rinda täiusliku tehnikaga ja oli kuulda, et ta neelatas mitmel korral.“
Meid, 2010. aasta juuni alguses uusi tulijaid, on kaheksa erineva kogemuste pagasiga ämmaemandat. Selgub, et otsisin tööd õigel ajal, sest haiglatesse võetakse just suve alguseks uut personali, kes asendaksid suviste puhkuste ajal. Tihti tehakse alguses leping juunist septembrini või aasta lõpuni, mida siis enamasti pikendatakse. Kui asenduskohaga lepingut on kahe aasta jooksul pikendatud, muutub leping automaatselt tähtajatuks.
Peale minu on veel üks meist uutest äsja terve perega lähivälismaalt Rootsi kolinud – Jill Soomest. Selgub, et ka Jilli perel on olnud raskusi elukoha leidmisega, kuigi tema peres on vaid kaks last ning ei ühtegi looma. Lõpuks on nad saanud küll üürida ühe eramaja, kuid ainult kuueks nädalaks.
„Eks me pea Soome tagasi kolima, kui midagi ei leia!“ kehitab Jill iga päevaga sagedamini tüdinult õlgu.
Miks peaks keegi üldse Soomest Rootsi kolima, võib imestada. Kliima on ju sama, palga suurusjärk samuti. Jilli perel on selleks omalaadsed põhjused: tema mees on pärit Nigeeriast ning seetõttu lapsedki tumedanahalised. Soome ühiskond pole aga Jilli sõnul piisavalt tolerantne, igapäevaselt tuleb ette rassistlikke kommentaare ja kohtlemist ning vanemad on märganud, et see on hakanud nende kolme- ja kuueaastase poja enesekindlust ja rõõmsameelsust negatiivselt mõjutama. Rootsi suurlinnad on aga mitmekultuurilised ning selline pisiasi nagu teine nahavärv ei pane siin üldjuhul küll kedagi kulmu kergitama