14.00–20.00 on järgmine kabinet, järgmine arst, kes imestab pead vangutades, miks ma pole jõudnud tema patsientide kaarte välja otsida. Kui kastiga kohale jõuan, on arst esimese patsiendiga valmis ja kutsub järgmise sisse, samal ajal mulle saatekirjadeks ja aegade registreerimiseks vajalikku infot edastades. Olen jälle omadega maas.
Kui tekib väike paus, tuleb võtta telefon ning helistada õhtul viimasteks registreeritud patsientidele ja paluda neil varem tulla – et me saaks päeva varem lõpetada. Plaan on kell 19–20 registreeritud kolm patsienti kella nelja ja kuue vahele sisse pressida… Kui pool neli selgub, et üks patsient millegipärast ei tule, vangun kabinetist välja ja lähen söön oma kaasavõetud lõunasöögi ära. Külmalt. Viie minutiga.
Kell seitse ongi tõesti kõik. Mõned pisiasjad, millega päeva jooksul pole valmis jõudnud, pean siiski lõpetama ja kaardikastid tagasi tassima, nii et ära saan ikkagi minna alles kolmveerand kaheksa. Oli see patsientide varasemaks helistamine seda väärt? Arstile muidugi, tema on praegu juba ilmselt kodus. Aga minul on silmad punased, süda puperdab ja aju suriseb nagu ülekuumenenud arvuti.
Jah, enamik päevi on mõnevõrra lihtsamad. Kui on ainult oma rasedate vastuvõtt, kui tööajas juhtub olema ametlikult planeeritud aeg lõunapausiks, kui ükski kolleeg pole haige ega pea tema patsiente vahele võtma, kui mõni tulema pidanud rase on ära sünnitanud ning tekib väike auk hingetõmbamiseks. Kuid tööind raugeb kiirelt ja pöördumatult. Õhtuti koju jõudes mehe ja lastega rääkida ei jaksa ning kogu nädalavahetus läheb taastumiseks. Uus esmaspäev tuleb kätte enne, kui jõuab tekkida tahtmine kodust välja minna või lastega midagi toredat ette võtta. Tunnen end kui lõksus: neli ja pool aastat on ameti nimel õpitud ja siin ma nüüd olen. Nõuandlatöö ei istu, muud osakonnad ka ei tõmba ja sünnitusse ei saa.
Korra käin siiski sünnitusosakonna vanemämmaemanda jutul. Koputan uksele, astun sisse ja annan viisakalt teada, et olen väga huvitatud seal töötamisest, kui mõni koht peaks vabanema.
Pilk, millega mind pealaest jalatallani mõõdetakse, tekitab siiani vastikusvärinaid.
„Sina? Kes sa selline oled? Mine ära ja ära sega!“ võib pilgust välja lugeda. Öeldakse muidugi viisakamas vormis: „Ei no… praegu küll ette näha ei ole, et mõni koht vabaneks. Võib-olla kunagi edaspidi.“
On veel üks tööga seotud aspekt, mis mind tõsiselt häirib. Hierarhia arstide ja ämmaemandate vahel. Istume arstiga ühes ruumis, tunneme üksteist, kuid kõnetades pean teda kutsuma näiteks doktor Metsaks ja teietama. Samal ajal kui arstid kutsuvad ämmaemandaid eesnimepidi ja sinatavad! Ning kui koolis süstiti meile suhtumist, et tänapäeval on suhted tervishoiuasutustes muutumas ja õed-ämmad on kaugelt enam kui arsti abilised, siis päriselus võtab selle paikaloksumine aega ning tunda on siiski suhtumine, et arst on ülemus ja ämmaemand või õde alluv. Ma mõistan, et see on alati niimoodi olnud, aga see ei ole hea põhjus, miks peaks samamoodi jätkuma.
Ka palk pole selline, mis suudaks tööõhinat hoida, ning kättejõudnud masu tõttu vähendatakse seda veelgi. Mitte küll numbrit töölepingul, kuid kõik kliiniku töötajad peavad igas kuus võtma päeva või kaks palgata puhkust. Ning kuna muusikust abikaasalgi on masu tõttu tööd ja esinemisi vähem, oleme sunnitud mõtlema, kuidas edasi.
Kas kolida Tallinnast üldse ära? Kuhu? Kas Tartusse, kus on palju sugulasi ning vanaema vaid ootab, et me ta maja üle võtaksime? Mõttel on jumet. Elame Õismäel kivilinnakorteris ning viimase paari aasta jooksul on elanikkonda märgatavalt palju venelasi lisandunud ja eestlased vähemusse jäänud. Kodu kõrvale Maximasse on tööle tulnud koguni trobikond töötajaid, kes ühtki sõna eesti keelt ei mõista, lugedes isegi vahetusraha tagasi vene keeles. Arvestades, et ka haiglatööl eeldatakse vaikimisi vene keele oskust, tekitab olukord tõsist trotsi. Tõsi küll, tööle võttes nõuti vaid eesti keele valdamist, kuid reaalne olukord toob mu kabinetti palju vene patsiente, ning kedagi ei huvita, kuidas ma nendega hakkama saan. Töö tuleb ära teha ning „natuke ju ikka vene keelt oskad“ ja „küll õpid ära!“ on suhtumine. Aga ma olen kasvanud valdavalt Saaremaal, mistõttu mul pole ei vene keele praktikat ega, tõsi küll, ka mitte mingit isu seda omandada. Et siis Tartusse? Nojah, aga seal on ju veel väiksemad võimalused tööd leida ning palgad veelgi madalamad. Ja mitte ainult minul. Muusikuna oleks Raigolgi Tartus tööväljavaated ahenenud. Umbes nii meie mõtted väljapääsu otsides liiguvad, mingi piisavalt hea lahenduseni välja jõudmata.
Umbes pool aastat varem unistasin valjult, et oleks põnev perega Rootsis elada. Lapsed näeksid teist kultuuriruumi ja omandaksid lisakeele, ise näeks uusi huvitavaid ja vanu tuttavaid kohti, ning töötada peaks ma ju Euroopa Liidu piires ämmaemandana samuti saama! Toona ei kostnud Raigo mu jutu peale midagi, kuid võtab paar kuud hiljem ise teema uuesti üles. Et äkki lähekski.
Sel hetkel pole aga omakorda minul unistamise tuju ning ma ei pea seda reaalseks variandiks:
„Sa ei oska ju rootsi keelt!“
„No selle saab ju ära õppida, kui motivatsioon on olemas. Inimesed ikka õpivad keeli!“ Aga edasi me aruteluga seekord ei jõua.
Mäletan päeva, kui asi siiski otsustatud saab. Et kolime. Rootsi. On vihmane, jahe ja hämar hilisseptembri reedene õhtupoolik. Olen töölt tulnud, väsinud ja tunnen, et midagi peab tegema. Nii suures plaanis kui kohe praegu. Tahan kodust välja, kasvõi mujale poodi kui ainult Õismäele lähimasse Roccasse. Nii pakimegi ka lapsed autosse ja sõidame linna teise otsa Peterburi maanteele Bauhofi, kus juhtusin hiljuti nägema pisikesi armsaid kaktuseid.
Just seal, poolel teel, autos keset liiklusummikuid, tulen peale väikest vaagimist välja sedakorda tõsiselt mõeldud ettepanekuga:
„Aga äkki ikkagi koliks Rootsi?“
„Ok! Minugi poolest!“ ütleb Raigo peale paariminutilist järelemõtlemist. Tunneme mõlemad, et äsja sai nurgakivi pandud, ja tuju läheb rõõmsamaks. Lastel on tagaistmel oma jututeema pooleli ning nad ei kuulegi meie kasinaid elumuutvaid lauseid.
Tol õhtul ostetud pisike kaktusepoeg on praegu ligi poolemeetrine ning märgilise tähendusega meenutus sellest „otsustamise päevast“.
PEREGA ROOTSI, LOOMAAED PAGASIS
Olgu, kolime küll, aga… kuidas see käib? Mis teha korteriga? Kuidas saada Rootsi elamispind? Kuidas leida töö? Millistesse piirkondadesse oleme nõus kolima? Milliseid dokumente on tarvis? Mis saab laste koolist? Mis saab kassist ja koerast? Mis järjekorras asju ajada?
Paar nädalat mõtleme targemaks saamata nende küsimuste üle. On selge, et kui tahta masinavärk käima tõmmata, tuleb seda ise teha. Ja kuna midagi muutuda saab ainult siis, kui me reaalselt midagi teeme, tuleb kuskilt otsast liigutama hakata.
Rootsi töövahendusameti kodulehe põhjal tundub, et ämmaemandaid ja õdesid vajatakse küll. Alguses on veider tunne saata võõrale maale pooleldi unustatud keeles CVsid, kus üritad ennast vaatamata minimaalsele erialasele kogemusele üles kiita. Rahustan end sellega, et inimesi, kes minu välismaalt saadetud kirju lugedes tõenäoliselt imestavad või itsitavad, ei kohta ma päriselus ilmselt kunagi.
Kui mitte arvestada viit-kuut vastust stiilis „täname kandideerimast, kuid oleme töötaja juba leidnud“, valitseb vaikus. Igasugustesse võimalikesse ja võimatutesse kohtadesse kandideerimisest saab igapäevane hasartne harjumus. Vanadekodu Põhja-Rootsi väikelinnas? Miks mitte! Polikliinik Malmös? Suurepärane! Sügis- ja talvekuude jooksul kandideerin 30–40 töökohale. Kui ühel päeval avastan meilide hulgast kutse tulla intervjuule, olen samavõrra ehmunud kui elevil – nüüd on asi päriselt.
„Jaa, muidugi, ma olen väga huvitatud teie juures õena töötamisest! Näeme nädala pärast 8. veebruaril!“ luban Astrid Lindgreni nimelise lastehaigla sisekirurgia osakonnale.
Päevase Stockholmi kruiisi raames saabki jalgade värisedes vestlusel ära käidud. Lisaks tööintervjuuhirmule tunnen end keeleliselt ebakindlalt: ikkagi üle kümne aasta pole pidanud ennast suuliselt rootsi keeles väljendama. Mõelda, kui ma olen kõik ära unustanud? Kui ma ei saa aru, mis ta küsib? Üks