Nagu kõik teised meie üliõpilaskogu uued tudengid, löödi ka Jarmo-Tarmo rebaseks tseremoonial kohalikus pargis pärast seda, kui olime koos kaardiga jooksnud meie maja ümber kohalikes pubides ühelt õllelt teisele, seljas meie kogu sinised tunked. Tunked jõudsid üliõpilaste piduriidena Soome 1950ndatel–60ndatel, kui ehitusinseneriks õppinud rühm tellis ühiselt ehitajate tunked kõikidele oma rühma õppuritele. Praegu kannavad ehitajatunkesid ka näiteks filosoofid ja moosekandid. Põhjaliku ülevaate viimasest tunkemoest võib teha volbriöö hakul, kui kõikvõimalikes ja võimatutes värvides tunkedes üliõpilased vallutavad kesklinnas Kauppatori ja Havis Amanda kuju. Volbriöö alustuseks pesevad üliõpilaste esindajad, kes valitakse kordamööda erinevatest ülikoolidest, kuju puhtaks. Siis saab pidu alata. Viis meetrit kõrge alasti merineitsi kuju sümboliseeris skulptor Ville Vallgrenile, kes selle 1906. aastal valmistas, Helsingit, Idamere tütart. Läänemeri on soomlastele Idameri, pärandina maad valitsenud rootslastelt, kelle jaoks meie meri ongi päriselt idas.
Minu tuleviku puhul on Jarmost, tunkedest või alasti merineitsist tähtsam aga kõrvaltoas elav arhitektuuritudeng Ismo, ümmarguste prillidega lühike sell, kes lisaks pööraste konstruktsioonide valmistamisele toimetab ka üliõpilaskogu ajakirja. Paratamatult satun ma peagi koos tema ja ta sõpruskonnaga kirjutama pikkadel ja pimedatel õhtutundidel lugusid neli korda aastas ilmuvasse, koopiamasinaga paljundatavasse väljaandesse. Artiklid nagu „Soovitusi jänestele“ ripuvad siiani internetis üleval ja annavad tarka nõu, kuidas kasutada ühistransporti selle eest maksmata.
Thomas Manni loengul mu kõrvale istunud Märt ongi märganud, et kirjutan meie kogu ajakirja, ja tuleb ruttu välja oma jutuga.
„Ma lahkun varsti Soomest. Kas sind huvitaks mu töö?“ Märdi töö pole ei rohkem ega vähem kui Postimehe väliskorrespondendi amet. Mõtlen, et „Soovitusi jänestele“ vist ikka Postimehele ei sobi. Samas on iga sent üliõpilasel arvel ja eks näen kuskil vaimusilmas ka seda, et see töö võiks mind tihedamalt Eestiga siduda. Muide, sel ajal kirjutan peamiselt soome keeles.
„Ikka. Miks mitte,“ kogelen vastuseks.
Kirjutada mulle ju meeldib, aga ajakirjanikuks hakkamist polnud ma selle hetkeni planeerinud. Pigem olin mõelnud ajaloo peale: ajaloolane, võib-olla õpetaja.
Kuna õppejõud kohale ei ilmugi, siirdume Kluuvi keskuse McDonald’sisse, kus Märt seletab lahti korraldusliku poole: milliseid lugusid vaja, millest võiks alustada, kuidas töö võiks üle võtta.
Esimese artikli teen värskest statistikast soomlaste viinalembuse kohta. Päris mitu lauset jääb sisse isegi peaaegu et muutmata kujul, kui lugu mõned päevad hiljem ilmub.
Õppimiskõver on järsk. Loen eesti keele kateedri raamatukogus tundide kaupa Postimehest Märdi, Marko Mihkelsoni ja teiste noorte artikleid, süüvin Melvin Mencheri ajakirjandusõpikutesse ja töötan neid detailselt läbi.
Aga nagu ajakirjanduses ikka, saavad otsustavaks lõpuks ikka inimesed. Tartus on välistoimetuses ülimalt asjalikud toimetajad: toimetust juhib vana kooli mees Rein Kärner, lisaks on seal noored tudengid Kaido Floren, Erkki Bahovski ja Marek Laane. Nende abiga hakkab ka minust aeglaselt, kuid järjekindlalt ajakirjanik saama. Esimeste lugude juures tegelevad nad põhiliselt mu teksti ümberkirjutamisega, aga kui mõne kuu jooksul eesti keeles kirjutamine jälle harjumuseks saab, väheneb ka toimetajate puhtkeeleline töö.
Postimehele jõuan ma kaheksa aasta jooksul kirjutada sadu ja sadu artikleid – alates poliitikast ja valimistest kuni teatri- ja filmiarvustusteni.
Thomas Manni loengule ma aga ei jõuagi ja tean ka kakskümmend aastat hiljem tema teostest niisama vähe kui tollal.
SAATKONNA SULETUD USTE TAGA
1990ndate alguses on Soomes Eesti riigiga suhtlemiseks vajalik läbi astuda Kasarmikatul asuvast konsulaadist. Mina jõuan Eesti ajaloolisse saatkonnahoonesse esinduslikus Kaivopuisto linnaosas esimest korda 1996. aastal, kui olen Postimehes ajakirjanikutööga alustanud.
Enne kui Märt Soomest lahkub, viib ta mu tutvuma Eesti saatkonna inimestega. Tramm peatub Tehtaankatu alguses, astume maha. Peatuse kõrval on suur vanaaegne elumaja, mille alumisel korrusel asub toidupood. Sama maja esimesel korrusel olnud üüriruumides asus Eesti esimene saatkond 1920ndate alguses (huvitav, kas samas, kus toidupood tänapäeval?). Esimeseks saadikuks oli Oskar Kallas, kes hakkas esindust rajama 1920. aastal.
Peatusest üle ristmiku paistab ka Nõukogude Liidu ehitatud kvartalisuurune majakompleks, kuhu on ennast sisse seadnud Venemaa saatkond. Paratamatult pean mõtlema, et nõukogude ajal oli see koduseks kohaks paljudele Soome poliitikutele, kes käisid siin regulaarselt vaibal ja sedakaudu oma karjääri edendasid. Eks iga hinna eest oma karjääri upitavaid poliitikuid leidub kõigis riikides. Küllap on see ametiviga.
Kuulsamate idakummardajate esireas on raske vastast leida Soome pikaaegsele presidendile Urho Kaleva Kekkonenile. Soomestumise aja üks parimatest mälestusmärkidest on ilmselt Helsingi lääneosas, Seurasaari silla kõrval asuv Kekkoneni majamuuseum Tamminiemi. Muuseum on külastajatele avatud, lisaks õnnestub mul ajakirjaniku staatust kasutades käia seal ajaloolises saunas, kus Kekkonen istus mererannal pikki õhtuid koos Moskva saadikute ja riigijuhtidega. Saun väga suursugust muljet ei jäta – tänapäeval ehitavad ka majaühistud endale tunduvalt esinduslikumaid saunu –, küll aga on muljetavaldav kaunis rand keset loodust ja linna. Pole ime, et õhtutunnid kulusid siin kummardades kiirelt.
Küllap sai ka Kekkoneni 1964. aasta ajalooline eestikeelne kõne Tartu ülikoolist võimalikuks eelkõige tänu sügavatele kummardustele. Kekkoneni visiidi tähtsust, vähemalt sümboolset tähtsust ei tasu alahinnata, Eesti NSV oli ju aastal 1964 maailmast päris hästi eraldatud territoorium – sugulasrahva, olgugi et Moskva-meelne president oma eestikeelse kõnega Tartu ülikoolis andis kindlasti mitmele jõudu edasi võidelda.
Kõne originaali leian mõned aastad hiljem Kekkoneni sünnikodust, kus asub tema isiklik arhiiv. Maja külastamine on omaette ettevõtmine, arhiiv, mis on avatud ajaloolastele, asub Helsingi ja Lahti vahel keset metsasid. Õnneks on uurijate jaoks majja sisse seatud ka mõned külalistoad, mida saame fotograaf Peeter Langovitsi ning Kekkoneni ja Nikita Hruštšovi elusuuruses pappkujudega ka ühe öö jagada.
Nii imelik kui see ka ei ole, aga selles majas ei kummita.
Nüüd aga astume Märdiga mööda Itäinen Puistotie tänavat mäest üles. Kohe paremal asub suurtest hallidest kividest tahutud maja, kus tegutseb Soome ülemkohus ja mida 1990. aastate alguses pakuti ka Eestile alternatiiviks sadakond meetrit eemal asuva ajaloolise saatkonnahoone tagastamise asemel.
Astume kohtumajast mööda ja olemegi väikese künka otsas, ees puude all paistab lumivalge Eesti saatkonnahoone. Õnneks õnnestus soomlastel maja siiski tagastada, sest nagu on öelnud Eesti Helsingi suursaadikuks olnud Matti Maasikas: „See maja on Eesti järjepidevuse sümbol Euroopas.“
Tänapäeval miljoneid maksva krundi hankis 1921. aastal Oskar Kallas. Tol hetkel asus seal kolm üürimaja, milles kõikides olid üürnikud sees, ja küllap aitas just see hinda mõistlikuna hoida. Kiire otsustus- ja teovõime poolest tuntud Kallas kasutas võimalust ja tegi tehingu suure kiiruga, finantseerides seda osaliselt lausa omast taskust. Kallas maksis krundi eest 430 000 marka, samal ajal kui Helsingi magistraat hindas selle väärtuseks juba tollal tervelt miljon marka.
Asukoht on saatkonna jaoks täiuslik. Nagu kirjutas saadik Hans Rebane 1931. aastal: „Kaivopuisto on Helsingi väärtuslikum ja kaunim osa. Välissaatkondadel on soov just siin omale asupaika leida. Seni asuvad siin Yhisriikide,