Minu Helsingi. Ärge tapke sõnumitoojat. Tarmo Virki

– ta oli majutatud Kaapelitehdases asunud Nokia külaliskorterisse ja tema põnevaimaks katsumuseks sai Soomes valmistatud Nokia kummikute leidmine.

      KAUNITAR JA KOLETIS

      Kui laev liugleb Suomenlinna saarte vahelt Helsingisse, lööb linna ja looduse ilu pahviks ka kõige küünilisema turisti. Samas on aga paljud kohalikud nõus väitega, et nende pealinn on tugev konkurent maailma kõige koledama pealinna tiitlile.

      Kui keegi viimases väites kahtleb, soovitan veeta päeva ItäPasilas või Merihakas – nendega võrreldes on Tallinna Lasnamäe ja Õismäe lausa rohelised oaasid. Merihaka nimi kõlab ju lausa idülliliselt ning tõsi, seal asubki ka mitu imekauni merevaatega kortermaja, aga enamikule elanikest pakub ta siiski vaid betoonseinu.

      Nädalapäevad pärast meie esimest põgusat kohtumist 2000. aasta kevadel HEÜÜ seltsiõhtul kutsun Maariti kaasa jalutuskäigule läbi Helsingi kesklinna. Seltsiõhtule jõuab Maarit esimest korda pärast kaheksat aastat Helsingis. Siiani on kool, tarbekunstiülikool, kodu ja erinevad töökohad ta seltsist eemal hoidnud. Viimasel aastal enne meie kohtumist oleks see olnud veel eriti keeruline, sest selle veetis ta Riias ühele Soome firmale kollektsioone tehes. Oma esimesest seltsiõhtust alates sai see blond neiu aga mu maailma keskpunktiks. Ettekääne kahekesi jalutuskäiguks on romantiliste killast – Postimehe turismiartikli jaoks on vaja üles pildistada linna koledamaid ehitisi. Ühine kinoskäik on meil selleks hetkeks juba seljataga, aga siis oli meil kolmandana kaasas ka Irene. Ilmselt naised on valinud George Clooney uusima filmi „Kolm kuningat“. Oleme vast valminud Tennisepalee kinokeskuse ühes keskmistest saalidest. Süvenen filmi. Kõrb, liiv, kaamera kihutab ja hüppab koos meestega ringi. Korraga hakkab Maarit vajuma mu kõrvaltoolis allapoole. Ta on näost valge, tal on selgelt väga paha olla. Ta kukub vahekäiku, haaran ta pea. Helistame kiirabisse.

      Film pannakse kinni. Kiirabi, mis ilmselt tuleb paari kvartali kauguselt, on hetk hiljem kohal. Maarit suudab mõne minuti pärast tõusta oma jalgadele, saame saalist välja. Kiirabiautos on kõik juba enam-vähem korras. Istume hiljem veel hetke kohvikus ning Maarit räägib, et teda on alates lapsepõlvest vahel vaevanud epileptilised atakid, mis alati tekivad vilkuva valguse tõttu. Nii kaua, kui ta seda väldib, on kõik hästi.

      Jalutuskäigul plinkiva valguse muret olla ei tohiks. Alustame Hakaniemi linnaosast, kus põneva ümmarguse maja (Ympyrätalo) taha imekaunile mererannale on ehitatud betoonkoloss Virastotalo ehk ametkondade hoone. Just kontrastid šokeerivad – imekaunis vaade, lummav loodus, ja kümnekorruseline massiivne karp, mis sobiks heal juhul Lasnamäele. Täpselt samuti võivad kontrasti nautida mõnede sealsete paneelmajade ülemiste korruste elanikud – vaated võivad olla miljonit väärt. Nagu kirjeldas olukorda sõber, kes elas mõnda aega Eira juugendvillade vahele ehitatud betoonkolossis: mina vaatan ju välja, mina enda koledat maja ei näe.

      Kontorihoone juurest suundume itta, üle Hakaniemi turu. See turuväljak on Helsingi töölisrahva kohtumispaik ja nendele on just Hakaniemi linna süda. Iga aasta esimese mai hommikul kogunevad nad siin, peavad kõnesid, lehvitavad punalippe ja marsivad kesklinna, samuti asub väljaku ääres mitme ametiühingu peakontor. Kommunistid on Soomes koalitsiooniparteide hulka kuulunud alates 1940. aastatest. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist muutsid nad nime Vasakliiduks ja on jätkanud edukalt oma tegevust.