SISSEJUHATUS
Minu Helsingi lugu algas rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, kui põhjanaabrite pealinnast sai mu kodulinn. Praegu võin öelda, et Soome lahe teiselt kaldalt leidsin nii armastuse kui kutsumuse. Elu keerdkäigud on toonud mind tagasi Eestisse, kuid Helsingiga olen jäänud seotuks siiamaani. Ilmselt alatiseks.
Juuli, 1993. Laev randub Helsingi Eteläsatamas pool tundi enne sisseastumiseksamit matemaatika erialale Helsingi ülikoolis. Jooksen esimesena maale, hüppan taksosse. Mul on kiire.
Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, jalutaksin ma sadamast ülikooli vanasse peahoonesse ja aega jääks veel kohvigi jaoks. Tollal maksin aga taksojuhile 14 marka – kolme koolilõuna hinna – napilt kilomeetrise sõidu eest, et kindlasti eksamile jõuda.
Pärast eksamit jalutasin läbi kesklinna ning ekslesin selle maa-alustes kauplustes ja tunnelites, enne kui jõudsin Satakunta üliõpilaskogu majja. Kesklinnast kilomeetri kaugusel Kamppis, Lapinrinne 2 aadressil asuvas suures hoones elavad tavaliselt tudengid, suveks avatakse samad toad aga noorte hotelliks. Lihtne puumööbel, ühiskasutuses dušš ja väike köök. Siin magasin oma elu esimese öö Helsingis. Pärast ülikooli astumist magasin samas funkmajas veel sadu öid ja veetsin põhjanaabrite pealinnas kokku 18 aastat.
Oli seda liiga kaua? Nendele soomlastele, kes mulle 1990ndate lõpus pühapäeva hommikul koju helistasid ja lubasid ühe otsa pileti välja teha – tingimusel, et ma Soome tagasi ei tule –, oli see kindlasti liiga pikk aeg. Samuti nendele Nokia aktsionäridele, kes iga kord, kui olin nende pailapse allakäigust jälle midagi kirjutanud, mind anonüümselt netifoorumites sõimasid.
Ka mulle endale oli seda kindlasti kaua, aga vast mitte liiga kaua. Jõudsin Helsingis ja Soomes elada suurema osa oma elust. 1991. aasta suvel koos perega siia vanaema Hilma sünnimaale Lääne-Soomes asuvasse Punkalaiduni valda kolides läksin keskkooli eelviimasesse klassi. Vahetult enne 17. sünnipäeva Eestist lahkudes oli mul taskus veel Nõukogude Liidu välispass. Tagasi tulin 37aastase pereisana, Eesti passiga ja sooviga panna oma laps Eesti kooli. Alles 2015. aasta talvel, kui see raamat ilmub, olen taas jõudnud nii kaugele, et olen elanud Eestis kauem kui Soomes.
Helsingi aastad andsid mulle ka mu elu kaks tähtsaimat naist: abikaasa Maariti ja tütre Millie. (Ema, Sina oled väljaspool arvestust.) Maarit, kes on Eestis tõenäoliselt üks väheseid välisülikooli kraadiga moekunstimagistreid, leidis varsti pärast meie tutvumist oma kutsumuse õpetamises.
Ja Helsingis leidsin ka mina oma kutsumuse. Kuigi mu varalahkunud ajalooõpetaja Pille Valk ütles juba 1989. aastal, kui ma Kehras põhikooli lõpetasin, iseenesestmõistetavalt: „Tarmo, sa lähed ju ajakirjandust õppima“, sain ma ise oma kutsumusest aru alles pärast seda, kui hakkasin 1996. aastal Postimehe välistoimetusele artikleid kirjutama.
Ja kirjutama olen ma jäänudki.
Aastaid kestnud ajakirjanikutöö Postimehes ja hiljem maailma suurimas uudisteagentuuris Reuters on andnud võimaluse kohtuda Helsingis paljude inimestega, kellega tavaelus poleks kokku sattunud, ja külastada kohti, kuhu tavaline reisija satub harva. Seepärast üritan rääkida Helsingist suletud uste taga, pugeda talle naha alla ning näidata Helsingi tähendust tema elanike kaudu, kajastades noorte eestlaste sealset eluolu viimasel kahekümnel aastal. Samuti saan jagada nõu erilisemate kohtadeni jõudmise kohta linnas, mis on paljudele eestlastele liigagi tuttav, kuid mida enamik kaasmaalasi vaatab vaid Linnanmäki lõbustuspargi või Ikea ja H&Mi kaupluste kaudu.
Raamatut kirjutades sai üha selgemaks ülesande suurus. Usun, et kirjutada „Minu“ sarja raamat mõnest kaugest maast, kus vaid mõni üksik lugeja on käinud, on oluliselt lihtsam kui kirjutada Helsingist, mis on olnud suurele osale eestlastest see esimene päris välismaa ja kus praeguseks on vist kõigil eestlastel mõni sugulane tööl.
Aga samas teeb Helsingi tuttavlikkus ja tema väärikas koht Eesti kultuuriloos katsumuse vaid põnevamaks.
Gustav Suits teatas eelmise sajandi alguses, et Tallinn on Helsingiga võrreldes nagu sealaut, ja sarnased olid ka Friedebert Tuglase esimese Helsingi-visiidi muljed: „See oli esimene Lääne-Euroopa linn, mida nägin, hoopis teistsuguse ilu, puhtuse ja käitumise tasemega. Ja kõigepealt: Soome seim, Soome senat, Soome ülikool, Soome pank – need olid mõisted, mida ei suutnud veel kujutledagi meie oludesse.“
Tuglase kirjeldatuga võrdus olukord ka 1990. aastate alguses, kui Soome oli meile paljus eeskujuks Eesti riigi ja institutsioonide taasloomisel.
Kultuuriliselt on Helsingi olnud ja ilmselt on veel pikka aega siiski vaid tagauks Euroopasse. Jaan Kaplinski kirjutab oma Loomingus (2013/5) ilmunud „Soome mõtetes“ tabavalt: „Kui mõõta kultuurilisi kaugusi, on Pariis–Helsinki distants vist üks kõige pikemaid Euroopas üldse. Euroopat võikski vaadelda asetatuna sellele teljele. Tema ühes otsas on siis urbaanne Lääs, teises otsas talupoeglik või pigem talupoeglik-metsapoeglik Ida ja Põhjala. /…/ Soomel nagu Eestil on veel tükk maad täieliku euroopastumiseni… /…/ Üks soomluse oluline komponent on püüd saada tagametsa-soomlusest lahti, saada Põhjala eurooplasteks. Rahulolematus endaga ja pingutus, mida teisenemiseks tehakse, on andnud soomlastele energiat ja dünaamilisust, mida „päris eurooplastelt“ selles mõõdus ei leia.“
KALEVIPOEG
Aastal 1995 oli Kalevipoeg seotud küll lauakoorma ja sortsidega, kuid mitte ehitustööga. Rahvuseepos on läbi aegade olnud üliõpilaselu lahutamatu osa.
Kassett pleieri sisse. Klõps.
„Sissejuhatuseks. Laena mulle kannelt, Vanemuine,“ loeb Andres ülla häälega lindile „Kalevipoja“ avasõnad. Istume kaljunukil Koskela linnaosas. On jüripäev, 23. aprill 1995, kell on 5.46, kalendri järgi tõuseb päike. Tegelikult me seda päikest siiski ei näe, ilm on kõle, merelt on tõusnud udu. Koos Saaremaalt pärit tehnikaülikooli tudengi Andresega, kellest saab aastaid hiljem euroametnik, seisab meil ees päev „Kalevipojaga“. Eks üliõpilased ole ikka „Kalevipoega“ lugenud. Kuigi tuleb tõdeda, et siiski harva häälega ja algusest lõpuni ühe päevaga. Kaheksa mehe – teiste hulgas Jakob Hurt, Hugo Treffner ja Johann Voldemar Jannsen – „Kalevipoja“ lugemisest sai 1870. aastal alguse Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS). Kuna meie Helsingi Eesti Üliõpilaste Ühendus on just taasasutatud ja samal ajal on Tartus EÜSil 125aastane sünnipäev, mõlgub ka meil mõttes midagi ajaloolist korda saata.
Enne kui „Kalevipoja“ lugemiseni jõudsime, oli muidugi vaja selts varjusurmast äratada. Kui ülikooli astusin, avastasin Helsingi Eesti Üliõpilaste Ühenduse HEÜÜ kontaktid üliõpilaste märkmikkalendrist – tillukesed nädalavaatega kalendrid on omapärane traditsioon, mille juured on ilmselt selles, et Soome trükikojad või kirjastused on pidanud kalendrite tegemise eest maksma Helsingi ülikoolile litsentsitasu. Kalendris seisis HEÜÜ aadressina „c/o Tuglas-seura, Mariankatu 8b, 00170 Helsinki“ ehk siis Tuglase seltsi aadressile paluti saata ka see post, mis oli mõeldud HEÜÜ-le.
1980. aastate alguses asutatud Tuglase selts oli tollal peale estofiilide ka eestlaste seltsielu keskmeks, kuid kui pärisin neilt üliõpilaste ühingu kohta, selgus, et aktiivset tegevust seltsil enam ei olnud. Esimene suurem hulk Eesti noori, kes raudeesriide langedes 1989. aastal Helsingisse õppima jõudsid, asutas seltsi, kuid viis aastat hiljem olid nad kas juba kodumaale naasnud või ei vajanud omavahel suhtlemiseks ja kooskäimiseks enam ametlikku seltsitegevust.
Aasta hiljem, 1994. aasta sügisel, kutsus teoloogiatudeng Raigo – kelleks on praeguseks saanud kirikuõpetaja Helsingi läänepoolses äärelinnas Espoos – noored jälle kokku ja tema eestvedamisel me seltsi taasasutasimegi. Kogunesime 25. novembri õhtul Tuglase seltsi raamatukogus Mariankatul, samades ruumides, kus alles kolm aastat varem oli Lennart Meri orkestreerinud Eesti taasiseseisvuse tunnistamist. Panime kokku uue juhatuse, hakkasime korraldama tegevust ja ise-enesestmõistetavalt otsustasime edaspidigi olla üliõpilaskonna liikmeks. Väikestele ja tegelikult ka suurematele ühingutele on see igati mõistlik liikmesus – see annab võimaluse kasutada pidude korraldamiseks või ühisteks