Olen juba tülpinud ja kalasaamise lootus on tagaplaanile vajunud. Minu tähelepanu köidab keskpäevakuumuses vihmamets, kui äkki toob Quentin kuuldavale ebamäärase röögatuse. Sekund hiljem, kui umbes 80–90sentimeetrine tarpoon veest ligi meetri kõrgusele välja hüppab, saab meile ka röögatuse põhjus selgeks. Seni nähtud kalade kohta on too päris priske ja sel hetkel teevad paadisolijate südamed kolm lööki korraga. Quentin kargab püsti ja hakkab pusklevat kala tasa ja targu paadi poole vedama. Tarpoon hüppab veel mitu korda õhku, rebib paremale ja vasakule, sukeldub, kuid püsib siiski landi otsas. Ühesõnaga teeb kõike seda, mida üks endast lugu pidav kala püüdja rõõmuks tegema peab. Haaran Fredi digifotoka ja jõuan teha mitu ebaõnnestunud fotot. Nelja-viie minuti pärast on kala paadi juures ja kipub selle alla. Selle peale haarab Apentu vasaku käega tamiilist, sikutab kala veepinna ligi ja annab matšeete seljaga järsu hoobi kala kuklasse, mis veteeluka pisut maha rahustab. Hoides kala peast, tõmbab Apentu tarpooni kiirelt paati, kus see peagi metsikult viskle-ma hakkab.
Sel päeval me landiga rohkem kala ei saa. Mõni kilomeeter enne sadamasse jõudmist võtab Apentu välja hommikul püügile pandud nakkevõrgu. Sinna on jäänud mitu piraajat, mõned väiksemapoolsed mulle tundmatud karplased ja mitu liiki väikeseid sägalisi, kes meenutavad meie lemmikloomapoodide akvaariumikalade gigantseid vorme. Fred on autoga sadamas vastas ja sõidutab meid kämpingusse. Kaalumisel osutub Quentini tarpoon 7,5kiloseks. Õhtul valmistame džunglikaladest maitsva roa.
Järgmisel hommikul oleme juba enne seitset jõel. Sõidame otsejoones sinna, kus olime eelmisel päeval rohkem kalu näinud. Ja tõepoolest, varahommikul on kalad palju aktiivsemad – esimese poole tunni jooksul on mul viis võttu, ent ükski kaladest ei jää otsa. Tarpoonil on väga kõva suulagi ja – põhi ning sinna otsa haakumiseks on vaja väga teravaid ja tugevaid konkse. Umbes tunni möödudes tunnen, kuidas üks kala hakkab korralikumalt otsa. Nagu tarpoonil tihti kombeks, teeb ta kõrgele õhku hüppe, mille jooksul võime me kõik veenduda, et tegu on samas suurusjärgus kalaga, mille Quentin oli eile püüdnud. Oh seda adrenaliini ja närvipinget! Pole ju mul kunagi varem nii suurt kala õnge otsas olnud! Paar korda annab tarpoon järele ja neil hetkil kardan, et olen ta kaotanud, aga ei! Võitlus jätkub hetke möödudes. Mõned pingelised minutid hiljem on kala paadi juures. Apentu kasutab oma vilunud liigutust ja kaks sekundit hiljem on kala minu kergenduseks paadis. Omapüütud kala tundub eriti suur ja ilus! „Need ongi seiklused, mille järele ma Amazonasesse tulin,” mõtlen eufooriliselt.
Kui esimene ärevushoog on möödas, märkan, et spinningu ots on suures tuhinas sootuks murdunud. Teravate konksudega lant ripneb aga endiselt kala suus ja enne, kui keegi reageerida jõuab, viskleb kala landi konksu pidi Apentu säärenaha külge. Hetke jooksul, kui tarpoon uueks tõmblushooks jõudu kogub, jõuab Apentu kidadega konksu matšeetega otsustavalt naha seest kiiresti välja lõigata. Ebamäärase näoga proovib Apentu esile manada naeratust ja lausub lakooniliselt: „No problem!”6
Sel päeval läheb veel mitu kala minema ja Quentinil õnnestub ka üks paarikilone paati saada. Laseme taas võrku ja ka sinna on üks väiksemapoolne tarpoon koos piraajade ja sägalistega ennast sisse mässinud. Järgnevatel päevadel kalastame Kaw’ jõe peal korduvalt ja mõnigi kord õnnestub hoolimata intensiivsest võtust tühjade kätega jääda.
ABLAS AIMARAA
Fred kuulab meie muljeid ja vaatab tehtud pilte. Ta näib kõhklevat, kas kalapüük ikka on perspektiivikas ala, mida turistidele pakkuda. Selle asemel otsustab ta meid veel proovipüüdmistele saata, kuid sedakorda uude kohta ja uue kala järele.
Fred hakkab arvutist pilte näitama, ise sealjuures selgitades: „Tahan, et läheksite veel aimaraad püüdma. Kuna ligiduses häid aimaraa püügikohti pole, tuleb korraldada pikem retk riigi lääneossa ja seal laagrisse jääda.” Kahtlustan hetkeks, et jutt käib märksa tuntumast kalast arapaimast, aga arvutiekraanilt vaatab vastu hoopis teist laadi monstrum. Aimaraa (nõnda mu kolleegid teda kutsuvad; Hoplias aimara) on justkui juuraajastu relikt – tumeda jässaka keha, võrdlemisi robustsete soomustega, tohutu suu ja hammastega punnsilmne koletis.
„Väga ohtlik,” toonitab Fred. Nimelt ei ole aimaraarikastes kohtades soovitatav käsi pesta või muid kehaosi eksponeerida. Kala on ablas, võimsate lõugade ja hammastega ning ründab kergesti kõike liikuvat ja sel moel juhtunud õnnetused ei pidavat just väga harvad olema. Nii võib pahaaimamatu kätepesija kaotada mõne sõrme.
Apentu räägib meile hiljem, et võime rahumeeli tavapärase kalapüügivarustuse maha jätta, sest aimaraa jaoks läheb tarvis väga robustset ettevalmistust. Ometi jään endale kindlaks ja võtan ärasõidu hommikul kaasa peene lääne landipüügivarustuse. Ühendame paadi auto taha ja võtame istet Renault’ kongis ning sõit võib alata. Tee ääres võtame peale Francisco, kes tunneb hästi kohalikke olusid ja on kuulduste järgi kogenud aimaraakütt. Francisco on üle viiekümnene õllekõhu, vuntside, prillide ja hallineva peaga brasiillane, kes on aeg-ajalt Fredi heaks tööotsi teinud. Viimati kõpitses ta meie kämpingus üht varjualust, sestap ma teda juba tunnen. Francisco susistab s-tähte, viskab pidevalt nalja ja oskab natukene inglise keelt.
Mõnetunnise sõidu järel jõuame ülespaisutatud jõestiku äärde, mida kohalikud tunnevad Petit Saut’ nime all. Kunagi oli sinna rajatud hüdroelektrijaam ja nüüdseks on suur ala koos harujõgedega üles paisutatud. Peajõgi on umbes kilomeetrilaiune ja moodustab koos arvukate harujõgedega keeruka labürintja süsteemi. Seal, kus oli varem vihmamets, kõrguvad nüüd üle veepinna mitmekümnemeetrised kuivanud puutüved. Surnud mets annab ümbrusele tontliku ilme ja mõeldes veel aplale monstrumile, kes kuskil varitseda võib, kaob ujumisisu hetkega. Tõstame kogu vajamineva varustuse paati ja siitpeale jätkub meie teekond mööda vett. Sadamas näeme veel viimaseid inimesi, peale seda jääb tsivilisatsioon selja taha.
Alguses on jõgi lai ja surnud puud meist kaugel, aga kui oleme juba paarist harujõest alla keeranud, läheb Apentu paadi ninna vees turritavaid palke jälgima, samal ajal kui Francisco tema juhendamise järgi mootorit juhib. Mõnel korral õnnestub veealuseid jändrikke tugevasti rammida, aga õnneks on paat tugevast materjalist, ehkki kruvi labad saavad kindlasti kahjustada. Kuivanud hiiglased õõtsuvad ähvardavalt peade kohal, kui me need lainetusega kõikuma lööme. Siin-seal passib puutüvel mõni hiiglaslik vesiämblik ja vahel peletame lendu salga imepisikesi nahkhiiri. Ainukesena annavad rohelist tooni üksikud orhideed, mis on kummituspuudel elupaiga leidnud.
Pärast pooleteisetunnist sõitu keerame sisse umbes kolmekümne meetri laiusesse harujõkke. Minu suunataju on selleks ajaks lootusetult sassis, aga Francisco näib teadvat, mida ta teeb. Teeme hetkeks pausi ja mehed arutavad päevaplaani. Järsku Apentu vakatab ja osutab kaldal olevate puulatvade poole. Minu silmad eristavad vaevaliselt suure linnu siluetti puuvõras, kuid Apentule näib selge olevat, et tegu on jahilinnuga. Apentu tõstab aeglaselt püssi palge, sihib hetke ja siis kärgatab pauk.
Kõigile jääb ebaselgeks, kas lind lendas madalalt minema või kukkus alla. Mehed lähevad teda otsima, kuid naasevad peagi tühjade kätega – nähtavasti lasi Apentu mööda. Jätkame teekonda ja peagi lõpeb kitsenev jõesopp justkui tupikuga. Sopis hulbib ringi rohkesti mädanevaid puutüvesid ja me ajame edasipääsemiseks neid aerudega laiali. Tühi kõht tuletab meelde, et käes on lõunaaeg, ja me jääme kaldale pidama.
Peale kiiret sööki võtavad Apentu ja Francisco ette väikese metsaretke, et vaadata, kas tupiku taga on olemas ka väike oja, kuhu meie eesmärk tegelikult jõuda ongi. Nimelt jääb üleujutatud ja seisev jõeosa tihti hapnikunälga ja nii kogunevad aimaraad kiirevoolulisse ojja. Mõlemad mehed võtavad kaasa jahipüssid ja Francisco haarab ühes pika padrunivöö.
„Siin on kaimaneid, siin on jaaguare, siin on kõike,” selgitab Apentu õhinal.
Nii kaua, kui teised kaldal