OLIVIERI FANTAASIAMAAILM
Minu esimeseks tööülesandeks saab kõikehõlmava hallitusega rinda pista. Paralleelselt kuulen kahte versiooni Olivieri kirjust elust ning alustan ööpüükide ja laskeharjutustega.
Minu saabumisest on möödunud mõned päevad. Quentin läks hommikul koos Frediga Cayenne’i mingeid asju ajama. Istun bangalos laua taga ja puhastan pintsliga ööliblikaid. Keegi oli Venemaalt tellinud Fredilt mitusada suru2 (Sphingidae), kes olid aga teel üle ookeani jõudnud hallitama minna. Rahulolematu klient saatis liblikad Fredile tagasi ja minu esimeseks tööülesandeks on hallitus liblikatelt pehme pintsliga eemaldada. Tegevus muutub kiiresti tüütuks ja liblikahunnik kastis ei taha sugugi kahaneda. Õige pea jõuan arusaamisele, et see on rohkem kui ühe päeva töö. Muuseas, liblikad pole ainukesed, kes siin hallitavad, sama teevad mu riided, rahakott ja kingad, mis on jõudnud nädalapäevad puutumatult toas seista. Peale mitmendat tundi liblikapuhastust astub bangalosse Olivier. Saan aru, et ta pärib minu tegevuse kohta, ja näitan talle hallitanud liblikaid.
„Papillon no good!”3 noogutab ta tähendusrikkalt.
Olivier võtab laua taga istet ja otsustan töötegemisse pausi teha. Ta pakub mulle tubakat, mille peale teen talle selgeks, et ma ei suitseta. Olivier on tugevasti ülekaaluline ja kannab määrdunud riideid. Teda saadab alatasa väga tugev kehalõhnade bukett – tundub, et seep ja vesi ei ole ta parimad sõbrad. Ise ta sellest muidugi teadlik ei ole. Sellest hoolimata rõõmustan ta seltskonna üle, mis pakub vaheldust hallitanud liblikatele. Võtame appi paberi ja pastaka ja tasapisi hakkab meievaheline dialoog arenema. Saan teada, et Olivieril on 30aastane pruut Maggie, kes töötab stjuardessina Air France’is ja elab Cayenne’is. Olivier on alati väga kurb, kui ta pruut üle ookeani lendab. Ta näitab oma rannet, kuhu on tumedale nahale tätoveeritud udune M-täht, mis peaks väidetavalt tema tüdruksõpra sümboliseerima. Veel torkavad silma mõned arusaamatud kritseldused, mis on ta vasakule käele tätoveeritud. Tundub, et kunagi on keegi oskamatu üritanud tätoveeringuid alustada, aga läbimõtlematu projekt on õige pea katki jäänud, tipnedes vaid lapsikute sirgeldustega.
Olivier valgustab mind lähituleviku osas. Nimelt on tal kavas õige pea puhkust võtta ja Brasiiliasse sõita. Sealt hangib ta viis kilo kanepit, mille kavatseb tühjade arbuuside sees Guajaanasse toimetada ja millest neli kilo Cayenne’is maha müüa. Müügist peaks saama piisavalt raha, et mitu nädalat pealinnas pidutseda. Järelejäänud kilo lubab ta ise ära suitsetada. Lisaks saan teada, et Olivieril on kodus 25 erinevat tulirelva – automaadid, kärbikud, püstolid jne. Olen siin uus ja sinisilmne ning kuulan seda juttu suure huviga, ometi tundub kogu kontseptsioon mõnevõrra kahtlane. Huvitav, mida Fred sellest kõigest arvab?
Möödub veel paar päeva hallitanud liblikate seltsis, enne kui jõuan need kõik ära puhastada. Samal ajal on kahanev kuu jõudnud nii kaugele, et Fred otsustab ööpüükidega alustada. Täis- ja kasvav kuu loovad olukorra, kus inimese tekitatud kunstvalgus muutub putukaid meelitades ebaefektiivseks isegi pilves ilmaga ja öist putukapüüki üldjuhul ei toimu. Nüüd aga läheneb kuu loomine ja saan algust teha oma põhitööga.
Umbes tund enne päikeseloojangut tõstame Borgiaga Renault’ kongi valguspüügiks vajaliku varustuse. Borgia on Apentu täisealine poeg, Raymondi noorem vend. Borgia on veidi lühemat kasvu ja saleda kehaehitusega, erinedes viimase poolest oma vennast ja isast. Arvasin, et ta on minust mõnevõrra noorem, kuid selgub, et oleme enam-vähem üheealised. See ei üllata mind, sest olen siinoleku ajal õppinud, et mustanahalised võivad tihtipeale üsna „eatud” välja näha, mis teeb nende vanuse hindamise keeruliseks. Tavaliselt näevad nad nooremad välja. Näiteks Apentu on vaid paari aasta kaugusel oma viiekümne aasta juubelist, kuid tema näos pole ühtainsatki kortsu. Kogu oma oleku ja vitaalsusega võiks ta vabalt 35aastase mulje jätta, vaid näo üldilme reedab soliidsemat iga. Kui Borgia kuuleb, et minu vanus on 22, väljendab ta näoilme üllatust. Vististi pidas ta mind vanemaks, aga kindel ei saa olla.
Maanteele jõudes keerame Cayenne’i poole. Umbes kilomeetri pärast avaneb tee ääres väike lagendik, kuhu tuleb valguslõks tänaseks ööks. Püstitame kaasavõetud metallteivastest suure raami, kuhu kinnitame hiiglasliku valge lina ja neli pirni. Kaks suuremat, viiesajavatist pirni asuvad pika metallteiba otsas, paar meetrit linast kõrgemal. Kaks väiksemat pirni, kumbki 125vatine, leiavad oma koha lina ülemise ääre juures. Kogu seda valgusjõudu hoiab käimas raske generaator, mille me kahe vahel eemale tassime, nii kaugele, kui juhe võimaldab, et tüütut mürinat natukenegi vähendada.
Borgia valab generaatori paagi bensiini täis ja peale kiiret päikeseloojangut tõmbab selle käima. Esialgu löövad pirnid vaid õrnalt helendama, kuid õige pea säravad need täisvõimsusel. Mets kattub kiiresti loojangujärgse pimedusega ja alles nüüd saan aimu valguse tegelikust võimsusest. Lina juures seistes tuleb silmi natuke kissitada. Siiski on meie tekitatud valgusjõud kaduvväike murdosa päevasest päikesepaistest ja nii sumbuvad lagendiku kaugemad servad pimedusse.
Istume kahekesi kaasavõetud plasttoolidel. Borgia oskab vaid mõnda ingliskeelset fraasi.
„This good, this bad, take this, I go, okay”4 on ta põhiline sõnavara. Meie suhtlus jääb esialgu väga pealiskaudseks. Üritan dialoogi elus hoida sellega, et küsin talt erinevate objektide prantsuskeelseid nimetusi. Kirjutan need üles ja kordan mõttes. Aeg-ajalt pärin metsast kostvate helide kohta. Parajasti kostab üks iseäralik vile, mida olen hämarikus varemgi kuulnud. Minu küsimuse peale lehvitab Borgia tiibu.
„Lind?” küsin ma.
„Jah,” kinnitab Borgia. Seejuures ilmub ta näole suur ja särav naeratus. Ta tundub üldse iga asja peale rõõmustavat. Näiteks varem püügikohta sõites juhtisin ta tähelepanu sellele, et suur lomp on väiksemaks kuivanud. Selle peale tegi ta näo, nagu oleks ta lotoga kopsaka rahasumma võitnud. Borgial on kombeks ümiseda omaette erinevaid lauluviise. Öö edenedes istub ta autosse pleierit kuulama.
Paari tunni möödudes on lina paksult kaetud kõikvõimalike putukaliikidega. Linale lähenedes ronivad nad mu kehal, kaelal ja näol, nad lendavad sõna otseses mõttes suhu ja silma. Seepärast ei saa lina kõrval pikalt olla ja jälgin vaatemängu peamiselt eemalt. Mul on kaasa võetud väike süstal imepeenikese nõelaga. Täidan süstla etüülatsetaadiga. Kui näen huvipakkuvat kuuejalgset, püüan ta kinni ja teen rindmikku tillukese torke, manustades mürki putuka suuruse järgi. Seepeale raugeb putuka siplemine ja ma asetan elutu keha, mis on nüüdseks muutunud kollektsionääride trofeeks, väikesesse paberümbrikusse.
Selliseks kujunebki minu öine töörutiin. Vaatan kasvavat ümbrikukuhilat mõningaste süümepiinadega. Minu seniseks unistuseks on olnud külastada vihmametsa ja nüüd on see unistus täitunud. Saan töötada ühes maailma kõige metsikumas suure elurikkusega paigas, kuid paradoksaalsel kombel on minu ülesandeks selle hävitamine. Proovin leida õigustust oma tegevusele. Lohutan end mõttega, et osa sellest materjalist jõuab erialateadlaste lauale, teenides teaduse huve. Pealegi, nii kaua, kui püsib elupaik, ei kujuta sellistes mastaapides püük vähimatki ohtu ühelegi liigile.
Minu püügiprintsiibid on lihtsad – eelkõige korjan linalt suuri ja värvilisi liblikaid, kelle tiivad on kahjustamata. Kõige enam torkavad silma suured erksavärvilised paabusilmad ja surud. Väikesed, ent peensusteni viimistletud jaburavärvilised karuslased ning vaksiklased äratavad samuti tähelepanu. Osa liblikaid tundub olevat verivärsked, äsja koorunud, täiuslike tiibadega. Teised jälle saabuvad linale tuhmunud ja katkiste