SISSEJUHATUS
Olin 28aastane, kui hakkasin tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast, kel seljataga elu, mille igast episoodist saaks kokku panna omaette filmi. Pidasin filmitegemise ajal päevikut, et kirjutada raamat, millesarnast ise olen alati tahtnud lugeda. Ühte pikalt laagerdunud dokumentaalfilmi jõuab vaid imeväike osa kogu filmitud materjalist ja see, kuidas filmitegija on uuritavale inimesele või teemale lähedale pääsenud, on tavaliselt hästi hoitud saladus. Vaatajani jõuab üksnes kogu protsessi essents. Mida filmitegija selle kätte saamiseks läbi elas ja kuidas muutis see tema enda elu, jääb teadmata. Kindel on aga, et iga dokumentaalfilmi tegelased muudavad filmitegijat sama palju, kui filmitegija muudab nende elu. Kui selles sümbioosis sünnib midagi sügavat, siis on seda ekraanilt tunda ja see omakorda muudab filmi vaatajat.
Kirjutasin seda raamatut pikkade pausidega neli aastat. Praegu ei ole ma enam päris seesama inimene kes siis, kui alustasin, kuid ma ei hakanud meelega alguspeatükke ümber tegema. Raamatu lugu kulgeb lineaarselt ja on leidnud oma lõpliku vormi nüüd, kui filmi valmimisest on möödas aasta. Mõned ajahüpped minevikku on seotud sellega, et olen varem Iisraelis pikemalt elanud. Tegin ülikooli lõpetamise järel vabatahtlikku tööd ühes sealses väikeses telejaamas. Nii et Iisraelis kohanemise lahingu olen ma juba ammu maha pidanud. Filmi tegemiseks tuli astuda järgmine samm – ületada ennast niivõrd, et võõral maal ja üksinda oma unistus teoks teha. On palju küsimusi ja vähe vastuseid. Aga vastused, mis on, on kaalukad.
Jeruusalemm on erakordselt tundlik linn. Ja intensiivne. Pole olemas teist paika maa peal, kus nii palju palvetataks, kus eri religioonid eksisteeriksid nõnda risti-rästi läbipõimununa üksteise kõrval ja kuhu inimesed saabuksid nii suurte ootuste ja lootustega. Jeruusalemm on unenäoline – tihti pole võimalik aru saada, kas asjad juhtuvad unes või ilmsi. Inimesed ei tule ja ei lähe, vaid lihtsalt ilmuvad ja kaovad. Minevik lõikub teravalt olevikuga. Viise, kuidas Jeruusalemma kogeda, on lõpmatu hulk. Mina elasin peamiselt Ida-Jeruusalemmas, kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. See määrab ka minu loo fookuse. Esiplaanil on pühas linnas elavad kristlased ja nende moslemitest naabrid.
Minult on palju küsitud, kas ma teen läbi samasugust teekonda nagu minu filmi „Õlimäe õied” peategelane ema Ksenia? Mõnes mõttes jah. Ma kasvatan endas usku. Teisest küljest aga üldse mitte. Mul on pere ja lähedased, kes on minu kõige kallim varandus.
Kuidas ma kohtusin ema Kseniaga? See juhtus nii, et ühel päeval saabus minu mobiilile sõnum tundmatult numbrilt, kus oli kirjas: „Ema Ksenia on praegu Eestis. Mine ja saa temaga kokku.” Ma ei tea siiani, kes selle sõnumi saatis, aga ma aiman, et meil on üks ühine tuttav – Looja ise.
KADUNUD KAABLID
2. juuli 2010
„Heilika?”
„Jah?”
„Ema Ksenia siin. Kas sa võiksid mulle kloostrisse kõne tagasi võtta?”
Valin kloostri lauatelefoni numbri. Kinni. Imelik… jälle kinni. Ootan natuke. Süda taob. Ma olen kaua seda kõnet oodanud. Proovin veel. Lõpuks kostab teiselt poolt tuttav „tere”.
„Meil ei olnud siin nädal aega telefoni, sellepärast nüüd helisebki vahetpidamata. Vargad kaevasid vasest kaabli välja ja viisid minema,” seletab ema Ksenia kiirelt.
Mulle meenuvad ema Ksenia räägitud lood sellest, kuidas neile pidevalt sisse murtakse. Kloostri hoonete ümber on nelja meetri kõrgune raudbetoonaed ja selle küljes veel okastraat, aga majade uksed peavad alati lukus olema, sest ümbruskonnas elavad araabia poisikesed kipuvad ringi luusima ja nunnade asju varastama. Ükskord olevat juhtunud isegi selline kriminaalne lugu, et röövlid murdsid sisse kloostri peanunna majja ja seejärel murdsid raha väljapressimiseks tema sõrmeluu. Sellest lahendamata topeltmurdmise juhtumist alates on peanunna maja katusel öösiti kuri koer.
„Igal juhul, tahtsin öelda, et sina ja Astrida olete augustikuus Õlimäele oodatud. Katsuge oma tulek sättida nii, et selle aja sisse jääks 19. august. See on üks eriline päev – õed sõidavad koos Tabori mäele, Jeesuse kirgastumise paika. Sa tead seda lugu, eks? Pärast öist palveteenistust minnakse hommikul Kinnereti järve äärde Galileas. See on ainus kord terve aasta jooksul, kui õed lähevad ujuma!”
„Täisriietuses muidugi,” jõuab ema Ksenia veel öelda, enne kui kõne katkeb.
Tabori mägi… Tabori mägi! See ei ole ju lihtsalt üks tavaline mägi. See on mägi, kus olen veetnud oma elu kõige külmema öö. Aga sellest juba hiljem. Huvitav, mis riideid mina peaksin kandma, kui ma õdedega koos ujuma tahan minna?
SÜGAVUSTERAVUS
24. juuli 2010
Oleme minu vanaisa Heino 85. sünnipäeval vanavanemate kodus Viljandimaal Tustis. Kutsusin Astrida kaasa, et testida Iisraeli võtete jaoks üht videokaamerat koos fotooptikaga. Nii olevat videos võimalik saavutada filmilindile omane sügavusteravus. Muidugi oleksime võinud seda testi teha ka ükskõik millisel teisel päeval, aga mis võiks olla parem koht proovivõtteks kui sünnipäevapidu minu suure ja segase suguvõsa seltsis! Kogu tunnete skaala on siin esindatud. Juba mitu viimast aastat kõiguvad vanaisa sünnipäevad rõõmu ja magusnukra härduse piiril. Nii kõrges eas inimese puhul pole kunagi teada, kas saame ka tema järgmist sünnipäeva koos tähistada. Mõtlen ema Ksenia peale. Ta on praegu 82aastane. Sama põlvkond minu vanaisade-vanaemadega. Kui erinev on aga tema saatus nende omast! Ema Ksenia lahkus Eestist 16aastasena. Nutika ja keeleoskaja tüdrukuna võeti ta sõja ajal tõlgina tööle Saksa salapolitseisse. Ta käis sakslastega kaasas haarangutel ja püüdis Aegviidu metsades Vene parašütiste. Kui Nõukogude väed hakkasid taas Eesti piirile lähenema, aitasid sakslased neiul läände põgeneda. Venelased ei oleks talle armu andnud. Minu mõlemad vanaisad, kes olid astunud Saksa sõjaväkke, läksid samal ajal rindele ja kaotasid sõja. Nad käisid läbi Vene vangilaagrid ja sunnitöö. Jäid ellu. Pika ringiga jõudsid aastate pärast koju tagasi. Abiellusid, said lapsed, hoidsid madalat profiili ja ajasid juured uuesti alla. Ema Ksenia elu kulges läbi Saksamaa Austraaliasse. Eestit sai ta uuesti külastada alles seitsmekümnendate aastate lõpus. Ega ta sellepärast tegelikult õnnetu ei olnud. Ta oli juba lapsena Eestist ära tahtnud. Ta tahtis maailma näha. Nüüd ei ole ema Ksenial peale poolvenna ja paari sugulase enam Eestis kedagi järel. Ja ta ei tähista oma sünnipäeva. Kloostris pole sünnipäevadel mingit tähtsust.
Minu salamõte Astridat vanaisa sünnipäevale kaasa kutsudes oli, et saame selle jooksul ehk rohkem üksteisest teada. Kahe nädala pärast läheme koos reisile, mis nõuab usalduslikku läbisaamist, aga oleme siiani kohtunud vaid paar korda. Tegelikult olin ma juba vaikselt valmistunud selleks, et pean filmimist Iisraelis üksi alustama. Peamine võttepaik on ju nunnaklooster, kuhu ma oma tavapäraseid meeskolleege-filmitegijaid kaasa võtta ei saa, naisfilmitegijate hulgas aga lihtsalt ei tundunud olevat kedagi õiget. Esialgu otsisin naist, kes salvestaks võttel heli, sest operaatoritööga saan ka ise hakkama. Selgus, et sellist inimest polegi Eestis kusagilt võtta. On küll mitmeid naishelirežissööre, kes töötavad stuudios, aga keegi pole spetsialiseerunud võtteplatsil heli salvestamisele. Milline täitmata nišš! Siis otsustasin, et püüan heli ise võtta ja otsin pigem enda kõrvale naisoperaatorit. Kui kohtusin Astridaga, ütles mu sisetunne kohe, et tema võiks sobida. Astrida on lätlane. Ta tuli Balti filmi- ja meediakooli magistriõppesse end täiendama ning otsustas pärast kooli lõpetamist Eestisse jäädagi. Tallinnas tunneb ta end nüüd juba kodusemalt kui Riias. Astrida reserveeritud olek klapib hästi keskkonnaga, kuhu me suundume. Hea on ka see, et ta räägib ladusalt vene keelt. Ema Ksenia elab vene õigeusu kloostris. Inglise keelt oskavad seal vähesed ja minu vene keel on üsna nõrk.
Kui oleme maale vanaisa sünnipäevale jõudnud, suunatakse meid Astridaga kohe köögitoimkonda juurvilju lõikuma. Astridale teeb nalja see, et minu sugulased on puhastverd mulgid. Läti keeles on mulgid ju lollikesed. Kurgi, porgandi ja paprika tükeldamise kõrval saan teada, et enne filmiõpinguid tegeles Astrida põhiliselt viiulimänguga ja luuletuste kirjutamisega. Ühel hetkel tegi ta oma elus kardinaalse