Kohe esimestel päevadel kerkib päevakorda Kaklusklubi internetiseerimine, kuna üürikuulutuses seda lubati. Naiivitarina ei tea ma veel, et millegi lubamine ei pruugi Argentinas küll mitte midagi tähendada.
„Ei, see pole võimalik!!!” vehib Jorge kätega. „Ma ei tea, kas Buenos Aireses üldse tavalistele korteritele pannaksegi niimoodi internetti.”
„Mis mõttes ei panda koju internetti?” olen mina oma peas hämmeldunud, aga väljendada ma seda ei oska, sest hispaania keelt ma ju veel ei räägi; aga üritan end siiski kuidagi arusaadavaks teha. Eli on ka kuhugi kadunud, nii et keegi ei aita mul suhelda inimesega, kes pole kunagi varem suhelnud ühegi inimesega, kes ei valda vabalt hispaania keelt.
„No kuidas on võimalik, et sa ei saa minust aru,” on Jorge juba päris ärritunud. Tema saab aru küll, et ma nõuan talt tegutsemist: nõuan, et ta läheks korterist välja ja suhtleks inimestega. „Käisid ju kaks nädalat hispaania keele kursustel ja ikka ei saa minust aru!”
Mina vaatan talle hämmeldusest suurte silmadega otsa. Lõpuks lubab ta uurida, kas Kaklusklubi internetiseerimine on võimalik.
Järgneb mõni nädal vaikust.
„Nii, ma sõidan nüüd kuuks ajaks Mendozasse,” teatab Jorge siis. „Ja teie käituge siin korralikult.”
„Aga internet!?” ahastan mina. „Millal selle siis saab?”
„See ei ole võimalik! Praegu ei saa, ma sõidan minema, see pole võimalik,” raiub tema vastu.
„Aga sa ju lubasid,” vigisen meeleheitlikult, kuna internet on ühele korralikule eestlasele peaaegu asendamatu. Või mis ma keerutan: internet on mu suurim kirg.
Veel ei tea ma, et kui Jorge ütleb millegi kohta, et „see pole võimalik,” siis tuleb kohe siseneda hüsteerilise naisterahva rolli ja hakata karjuma – ning asjad saavad enamasti kiiresti ja valutult tehtud. Või noh, ma ei oskagi öelda, kui valutu on rahulikust inimesest hüsteerikuks muutumine normaalse inimese närvisüsteemile. Igatahes sel hetkel ma lihtsalt hingan sisse ja välja, endal nutumaik suus, ja üritan oma olematu hispaania keelega talle seletada, et võiks ikkagi väga saada. Jorge mühatab ja kaob korterist.
Paar tundi hiljem saabub ta paberiga, kus kirjas, et internet siiski saabub meie majja. „Ma mõtlesin, et paneme ühenduse kööki,” teatab ta.
„Ei, üks juhe peaks kindlasti minu tuppa minema,” üritan mina vastu vaielda, „mul on seda töötegemiseks vaja.”
„Ei, see pole võimalik! See pole lihtsalt võimalik,” on Jorge endale truu, kuid ma hakkan juba mõistma, et ta lihtsalt peabki suuremat osa maailmas toimuvatest asjadest võimatuks. Mõned näited asjadest, mis tema arvates on võimatud, kuid hilisemal katsetamisel osutuvad võimalikuks: minu kolimine katusealusesse aknaga tuppa (kusjuures ma ei saa siiani aru, kas ta tõesti arvas, et me Eliga hakkame magamistuba jagama); voodi tassimine mööda kitsast treppi minu uude tuppa; riiuli ja riidekapi tekitamine minu tuppa; enda järelt koristamine pärast köögi kasutamist jne, jne, jne.
Igatahes sinna see jutt jääb ja kui internetimehed saabuvad, on Jorge õnneks Mendozas ega saa dikteerida, kuhu kaablid paigutada tuleb. Kaabel veetakse loomulikult minu tuppa.
EL MUNDO DEL CASTELLANO EHK KEELEÕPPE MAAILM
Niisiis, esimese asjana tuleb Argentinasse jõudes korda ajada keeleküsimus. Selleks on mind vastu võttev organisatsioon korraldanud mulle intensiivse kahenädalase keelekursuse ja nõnda kohtungi oma esimese õpetajaga.
Juan on 20ndates eluaastates, lühikest kasvu, tumeda peaga ja prillidega argentiinlane, kes esimesel nädalal ilmselgelt pahameelselt enda nina alla midagi pobiseb.
„Issand, olen vist tõeline hispaania keele luuser,” kahtlustan mina tema pahurat turtsumist kuuldes. „Kas ma tõesti ei arene kuhugi?!”
Ühel hetkel vupsatab Juani suust aga midagi ootamatut: „Me plaanime koos boyfriend Thomasega jõuludeks kokku kolida… ups.” Ning sellest hetkest alates kuulen lakkamatult „minu boyfriend Thomasest”, kes on väidetavalt kuulus blogija ja üldse väga äge mees. Ning kes kindla peale räägib hispaania keelt paremini kui mina.
Kuid Juani ootab ees väike üllatus: koosolek, kus arutatakse uute õpilaste edasijõudmist. Minuga samaaegselt hakkab samas koolis hispaania keele tunde võtma iirlane Helen, kellega saame kohe suurteks sõpradeks. Kuigi Helen võtab minust kaks korda rohkem tunde, on tema progress… noh, olgem ausad, progressi sisuliselt pole. Minuga võrreldes.
Nii raputabki Juan meie teise õppenädala hommikul šokeeritult pead. „Jeesus, küll sa õpid ikka kiiresti,” tõdeb ta nõutult ning väike hääl minu sees laseb kuuldavale õela naerupurske.
Aga: „Ma arvan, et sa peaksid püüdma pisut aega oma jõududega hakkama saada,” teatab Juan, kui meie kaks ühist nädalat lõppema hakkavad. Miks, on tänaseni selgusetu nii mulle kui kõigile mu argentiinlastest tuttavatele. Aga mina olen hoolas ja usin õpilane, kes kuulab oma õpetajaid. Isegi kui nad on alles algajad, kes ilmselgelt on rohkem huvitatud oma boyfriend Thomasest kui hispaania keele õpetamisest
Nõnda tuleb peagi minu ellu Sonia, kes – nagu argentiinlased üleüldiselt – võtab horoskoope väga tõsiselt. „Mis tähtkujust sa oled?” on üks tema esimesi küsimusi mulle meie esimeses keeletunnis ning tõesõna, Sonia kommenteerib minu käitumist igas tunnis vähemalt korra: „Ah, Kaksikud!”
„Liis, ma ju tean väga hästi, et sa oma kodutöid ei tee ja tahad kõike ilma õppimata selgeks saada – Kaksikute värk,” ütleb Sonia tihtipeale. „Ah, Kaksikud, teile meeldibki kõige üle vaielda,” lehvitab ta käega, kui ma aru ei saa, miks mingi asi on hispaania keeles lahendatud nii või naa. „Ah, Kaksikud, tahate alati kõigest kohe ja kiiresti aru saada,” viskab ta lennukalt, kui enda peale vihastan, et mõnele peenele grammatikanüansile pihta ei saa.
Minust vabal ajal on Sonia ajakirjanik, töötades kioskiomanikele ja – müüjatele suunatud ajakirjas. Jah, selline ajakiri on Buenos Aireses tõesti olemas! Sonia on juut, 38-aastane, vallaline, hetero ja krooniline hilineja, kellega me kohtume kord nädalas kohvikus. Meie tunnid on omamoodi rituaal – kõigepealt jõuan kohale mina ning tellin piimakohvi ja kaks empanada’t (pisikest pirukat). Sonia jääb 15 minutit hiljaks ja tellib alati Coca Lighti, toonitades, et ta tahab oma jooki väga külmana. Seejärel lobiseme natuke maast ja ilmast ning lõpetame tunni alati vähemalt 30 minutit planeeritust hiljem.
Oma veidrustest hoolimata on just Sonia see, kes viib mind kurssi suure osaga hispaania keele saladustest, mida ma praegu tean. Näiteks teoreetiliselt suudan ma lõpuks aru saada isegi imperfecto del subjuntivo’st (oh, ma ei hakka üldse üritamagi seletada, mis asi see täpselt on), aga kui kasutan enda uusi imelisi andeid oma ülemusele Valmirile meili kirjutades, saan vastuseks tervelt ühe lause: „Liis, nos vemos mañana! (Liis, näeme homme!)” Kahtlustan, et ta tegelikult ei saanud ikkagi aru, mida ma öelda üritasin
Selle kõige taustal leian end aeg-ajalt mõtlemast, kuidas eestlased peavad hispaania keelt millegipärast jube kergeks keeleks ja kuidas neil võib isegi õigus olla, arvestades, kui rasket keelt me ise räägime. Näiteks kuidas eristada, millal kasutada ma-, millal da-tegevusnime (otsima süüa või otsida süüa)? Miks eitus moodustatakse teistmoodi kui jaatus (ma tahan juua ja ma ei taha juua)? Kuidas saada aru, millal sõnatüvi muutub ehk kuidas käänata laadivahelduslikke sõnu (olen toas ja läksin tuppa)? Kuidas hakkama saada tegusõnadega (miks on mina loen, aga mina lugesin)?
Eesti keele õppijatel aga veab selles mõttes, et tulevikuvorm puudub. Hispaania keeles on näiteks kaks erinevat moodust tulevikust rääkida, aga õnneks kasutatakse siin peamiselt ainult ühte neist. Ning muidugi heidetakse igal võimalikul juhul nalja, et Argentinal üleüldiselt puudub tulevik (tulevik