„Tead, ma lähen aastaks Buenos Airesesse,” teatan isale ühel õhtul vanematekodus musta pesu masinasse toppides.
„Ahah,” jääb isa mõttesse. „See on vist Brasiilias või?”
„Ei, see on Argentinas.”
„Ahah,” järgneb järgmine mõttepaus. „Aga mis keelt nad seal räägivad, hispaania või?”
„Jah.”
„Aga sa ju ei räägi hispaania keelt.” Isa segadus näib kasvavat.
„Ei räägi jah, aga küll ma seal õpin.”
„Ahah.” Järgneb viimane, kõige pikem mõttepaus. Tundub, et isa mõtleb millegi üle väga süvenenult järele. „Aga kuule, kas sulle raha saab sinna saata?”
Isa ei ole ainus, kes esimese asjana hakkab uurima minu tulevasi rahaasju. Kuuldes, kui palju hakkab olema minu Euroopa vabatahtliku teenistusega ette nähtud kuusissetulek, puhkeb üks sõber naerma. Mäletan siiani: istume restoranis Elevant, kus ta läbi naeru teatab: „Kui sul nälg ikka päris kätte jõuab, ole kena ja helista mulle, annetan sulle natuke söögiraha.”
Kui tundub, et elus on kõik olemas – vahva töö, toetav perekond, head sõbrad ja piisavalt raha, et enam-vähem hakkama saada –, ei tule otsus sellest kõigest vähemalt mõneks ajaks loobuda väga lihtsalt. Ka mina muretsen, kuidas ma seal kaugel vaestelinnaosas vabatahtlikku tööd tehes majanduslikult hakkama saan. Mäletan, kuidas mõnel ööl enne Argentinasse lendamist ei tule mul und, vahin lakke ning mõtlen, et kuidas ma ilma oma asjadeta hakkama saan. Et kuidas Tyler ütleb „Kaklusklubi” raamatus nii õigesti: „Asjad, mida sa omad, hakkavad lõpuks omama sind ennast.”
Tagantjärele tundub see kõik tobe. Ausalt öeldes oleks vist juba aeg tunnistada, et kogu see kahtlemine oli lihtsalt (enese) pettus. Ma ju teadsin kohe, kui mu projektile raha anti, et ma ei tohiks seda võimalust mööda lasta, isegi kui see tähendab loobumist saavutatud elukvaliteedist.
Mul on väga hea meel, et nägin seda Argentinat, mis enamasti välismaailma pilgule varju jääb, ja sain aimu sellest viletsusest, mis kauni arhitektuuri ja iluopereeritud rikkurite fassaadi taga peitub. Argentina on väga ilus ja rikas riik, samas on ta ka väga õudne ja vaene riik.
Ja mul on ka väga hea meel, et ma sain maailmas tutvustada ühte toredat ja imelikku e-riiki, kus elavad introvertsed inimesed, kes armastavad üheskoos alasti kõrvetava kuumusega ruumis istuda. Neid inimesi, kes nüüd teavad, kus Eesti asub, on tänu minule ikka vähemalt paari tuhande võrra rohkem.
Ilmselt ma ise ei saagi veel täpselt aru, kuidas see kogemus mind rikastas, kuidas ma muutusin. Aga ma tean vähemalt, et peaaegu igas maailma nurgas on mul nüüd mõni tuttav või isegi sõber, kelle peale aeg-ajalt mõtlen ning kes kahtlemata mindki meenutavad.
Argentinas töötasin Euroopa vabatahtliku teenistuse kaudu, projekti finantseeris programm „Euroopa Noored” (www.noored.ee).
See raamat ei oleks saanud teoks ilma Epu, Kadri, Migueli ja minu keeleõpetaja Soniata. Muchisimas gracias, chicos!
Kui sul, armas lugeja, tekib pärast seda raamatut soov kuidagi aidata Centro Convivenit, kus ma aasta otsa tööd rabasin, võid minuga ühendust võtta aadressil [email protected]. Teeme maailma paremaks!
DESDE EL PRINCIPIO EHK ALUSTAME ALGUSEST
„Kuule, Liis, me peaks ikka end kokku võtma ja selle Euroopa vabatahtlike asja ära tegema,” ütleb mu sõbranna ja kursakaaslane Käsn. Ta räägib seda juttu juba mitu aastat ja mina ütlen iga kord, et ahah, peaks vist jah.
Ma ei registreerigi enam, kui ta räägib jälle sellest Euroopa vabatahtlikust teenistusest, sest tegelikult tundub asi liiga keeruline ja palju pabereid ning aega nõudev. Kuni ühel hetkel teatab Käsn, et ta sõidab Ukrainasse tegema lugu ühest Epust, kes Odessas sellise projekti raames töötab.
„Tundus väga äge,” kiidab ta mulle naastes ja annab Epu kontaktid. Olen isegi sõitmas Odessasse ja plaanin Epu üles otsida, sest turistitades on ikka hea trehvata mõnd kohalikku ning kodust eemal olevad inimesed kasutavad rõõmuga võimalust rääkida emakeelt.
„Epp tegi seal mingi Euroopa projekti kaudu vabatahtlikku tööd,” seletan pärast Ukraina-reisi emale köögilaua taga. „Tundus päris huvitav, äkki võiks isegi proovida…”
„Tead, ma tunnen ühte inimest, kes täpselt selliste projektidega tegeleb,” ütleb mulle ema. Ma saan Avega kokku ja mõte hakkab idanema. On 2005. aasta suvi.
Aeg aina lendab ja märkamatult on kätte jõudnud aasta 2006, kui ma ühel hetkel otsustan, et jah! Nüüd proovingi taotleda Euroopa vabatahtliku teenistuse stipendiumit.
Selgub, et mul on umbes kaks päeva otsustamaks, kuhu ma siis aasta pärast õieti sõita tahan, kuna projekti leidmine ja kogu asjaga seotud paberimajandus võtab meeletult aega.
Seisan totaka näoga maailmakaardi ees ja mõtlen.
Euroopa? Ei, liiga lähedal, pole eksootiline.
Aasia? Ei, tahaks ikka ühe uue keele aasta jooksul juurde saada ja hiina keelt vist aastaga selgeks ei saa.
Aafrika? Oh, hoidku jumal, tahan küll midagi ekstreemset, aga mitte liiga ekstreemset.
Austraalia, Ameerika, Kanada? Njah, inglise keelt ma räägin juba niigi üsna vabalt.
Selge – Ladina-Ameerika! Aga kuhu?
Vaatan kaarti veelgi totakama näoga ja mul hakkab äkitsi kohutavalt piinlik. Mina, kõrgharidusega intelligentne noor naisterahvas, ei tea Kesk- ja Lõuna-Ameerikast mitte kui midagi!
„Appi! Kuidas on see võimalik?!” ahastan oma peas, aga avalikult seda muidugi välja ei ütle. Avalikult ei ütle ma kellelegi sedagi, et plaanin sellise tembu üldse ette võtta ja veeta aasta kusagil… noh, öelgem siis otse – Eesti mõistes karuperses.
Aga millises karuperses siis täpsemalt?
Vaatan kaarti veel natuke ja otsustan – Argentinas. Teen selle otsuse väga proosalisel põhjusel: ühele mu parematest sõpradest meeldivad Argentina veinid
Ja siis ühel märtsikuu hommikul pärast rohkem kui aasta aega kestnud ettevalmistusi ning 24 tundi kestnud reisi maabungi Buenos Airese rahvusvahelisel lennuväljal, kus ei suuda suurest väsimusest esimese hooga oma kohvrit ära tunda. Minu hispaaniakeelne sõnavara piirdub enesetutvustusega: „Hola! Soy Liis, soy de Estonia, soy periodista! (Tere! Olen Liis, olen Eestist, olen ajakirjanik!)” Aga see on alles seikluse algus.
„Kögeš-mögeš, envelope,” umbes nii kõlab minu kõrvadele esimene vestlus päris argentiinlasega, range daamiga, kes passe kontrollib.
„Nonii, sain, mis tahtsin, et ilma keelt oskamata otsustasin Ladina-Ameerikasse põrutada,” leian end mõtlemast. Valjuhäälselt avaldan inglise keeles arvamust, et ma ei saa aru, mis ümbrikku mult nõutakse. Daam ei lase end sellest heidutada, vaid keerutab mu punaste kaantega Euroopa Liidu passi koos aastase transiitviisaga oma maniküüritud käte vahel ning korrutab ainsat ingliskeelset sõna oma sõnavaras – envelope.
Hakkan juba mõtlema, et mind ei lastagi riiki sisse, ja leiutan humoorikaid lugusid, kuidas sõpradele seletada, miks ma aasta asemel ainult paariks päevaks Eesti riigist lahkusin, kui daam väsib mu kiusamisest ja lööb templi passi. Bienvenidos a Argentina! Tere tulemast Argentinasse!
INTRODUCCIÓN EHK SISSEJUHATUS
„Kust sa pärit oled, kas sul peigmees ka on?” uurib järjekordne Juan või Pablo taksoroolist, üritades samaaegselt suhelda sõbraga kõrvaltaksost, anda gaasi ja signaali, vahetada rida ja kurta ilmastikuolude üle.
„Argentina mehed on ikka kõige paremad,” jätkab ta täiesti stereotüüpset vestlust pärast seda, kui oleme katnud teemad „kus asub Eesti”, „kas seal on väga külm”, „kas kõigil naistel on nii ilusad silmad” ja „kuidas sa julged Mataderoses tööl käia”. Mataderos on kesklinnast tunniajase bussiteekonna kaugusel paiknev piirkond, kus ma töötan ning kuhu keskklassi argentiinlased eluski jalga ei tõsta.
„Kui