Anna väljus mõni minut hiljem, kui oli end kogunud, tasus kiirustades arve ja jättis hotelli vastuvõtulauda teate Silverile. Maja Gambrilsis, el punta del Mar 18, Anna. Seejärel sõitis ta koju, oma mereäärsesse armsasse villasse ning jäi ootama.
Kohtumisest Silveriga Horta de Sant Joanis oli möödunud kaks nädalat. Anna päevi täitsid maalimine, joonistamine ja pikad jalutuskäigud rannas.
Ta kirjutas meili abikaasale ja tütar Verale, kes juba omaette elas, ja kirjeldas oma elu Hispaanias. Mõlemad kinnitasid talle, et kõik on korras, nad saavad kenasti hakkama. See innustas teda veelgi enam vaid iseendale ning oma loomingule pühenduma. Ammune soov taas pastellikriitide ja õlivärvidega mässata oli nii suur ja sügav, et paberiplokid ja lõuendid täitusid nagu imeväel.
Teda sisemiselt raputanud kohtumine Silveriga tekitas elevust ja ootusärevust, nii et iseenesest valgusid piltidele tuttavlikud näojooned ja maastikud.
Esimeste päevade rõõmus ootus asendus peagi nördimusega.
„Ta ei tule!“ korrutas ta endale sadu kordi päevas. Anna tõrjus vägisi ebameeldivaid küsimusi ja ennatlikke vastuseid: ta tuleb, hommikul, õhtul, või siis homme, nädala lõpus.
Ta ootas, seisis mitmeid kordi päevas liikumatult väravas. Ära minnes jättis väravavõre vahele kirjakese juhuks, kui Silver peaks tulema sellal, kui ta oma molbertiga on rannapromenaadil maalimas. Kõik oli asjata, vaikus.
Päevad möödusid ja ööd venisid. Laanetuvide, keda siinkandis jagus parvedena, unistav klurkluu segas uinumist ja äratas kergest unest. Hommikuti oli Anna pea aga selge ja peeglisse vaadates jäi ta nähtuga iga päev üha enam rahule. Kodused mõnuained, kohv, nädalavahetuse sigaretid, õhtused veinipokaalid ei pakkunud enam mingit pinget ja nendest loobumine oli lihtne. Ka tema menüü oli radikaalselt muutunud; värsked puuviljad ja maasikad, Anna suured lemmikud, jõudsid igal päeval tee tema toidulauale. Kerge, mõnus rahulolu süvenes iga päevaga ning peagi ei mõelnud ta enam nii meeleheitlikult Silverile. Ta hakkas leppima.
Kohalikus toidupoes, kus Anna oma sisseoste tegi, nimetati teda „vaikseks kunstnikuks“. Tabav ütlus, muheles Anna, kes ei kippunud just kergesti tutvusi sobitama ja eelistas kohalikega, sõbralike ja jutukate katalaanidega, vaid viisakusfraase vahetada. Üksiolek sobis talle. Enam kui kakskümmend aastat oli ta vaid teistele elanud, nüüd oli aeg sisemisteks mõtisklusteks ja… vaikuseks. Isekaks, vaid iseendale olemiseks polnud ta tütre kasvatamise ja tööle elamise kõrvalt mahti leidnud.
Täna võis Anna rahuloluga neile aastaile tagasi vaadata. Vera iseseisev, kaine ja kaatlutletud õpingutevalik ning oskus oma tulevikku planeerida olid märk hästitehtud ematööst. Vera oli pärast gümnaasiumi lõpetamist läinud Ameerikasse, tal õnnestus seal pääseda ülikooli kunstiajalugu õppima, juba teine aasta jooksis. Ta sai seal suurepäraselt hakkama.
Kojutulekut plaanis ta alles vaheajaks juulikuus – selleks ajaks naaseb kodusesse Eestisse ka Anna. Taaskohtumist tütrega ootas ta väga, viimati sai silmast-silma kõneletud eelmisel aastal jõululauas. See oli paratamatus, et lapsed kord suureks sirguvad ning iseseisvat elu alustavad. Anna leppis sellega vähehaaval, tundes rõõmu igast kokkupuutest, olid selleks siis telefonivestlused Skype`s iga paari nädala järel või mõned meilikirjad. Päriselt saadi kokku vaid suvel ja jõulude ajal.
Anna oli harjunud ootama, sellepärast jätkus tal kannatlikust ka Silveri suhtes. Oma südames oli ta kindel, et mees tuleb esimesel võimalusel.
Kui kaks nädalat pingelist ootust oli seljataga, võis Annat üha harvem näha liikumatult seismas väraval, pilk kaugusse suunatud. Ta otsustas ette võtta ka kaugemaid sõite ja külastada ümberkaudseid linnu, külasid, orge ja mägesid. Nii mõnelegi avastusretkele jäi ta paariks-kolmeks päevaks. See maa lausa imes ta endasse. Kõik need varahommikused uduloorid viinamarjaorgudes, õhtused värvimängud kivistel mägedel, vihmanäljas viljapõllud, erkroheliste riisipõldudega delta, flamingod ja äikesevihmased rannapromenaadid, kus linnud tiibadega merd puudutasid, haarasid Anna endasse ja andsid hoogu pintslile. Nii täiel rinnal iseendale elamist ta ei mäletanudki.
Ühelt selliselt väljasõidult naastes nägi Anna koduvärava lähedal aia ääres seismas punast rendiautot. Coldcari kollane logokleeps oli auto tagaklaasil, kuid roolis polnud kedagi. Naine mõtles, et küllap on kõrvalmajja lõpuks ometi rentnikud saabunud, sõitis oma autoga hoovi ning sulges värava. Ta tiris molberti ja maalikasti terrassile ning heitis siis riided seljast ning sulpsas basseini – päev oli leitsakuline ning ta vajas jahutust. Veidi aja pärast ümber riietudes märkas ta, et naaberkrundil polnud mingit liikumist, kuid punane rendiauto seisis ikka veel tänaval.
Anna tegi endale õhtusöögiks kerge võileiva ja sättis end raamatuga tugitooli, kui korraga kostus uksekell. Imestades läks ta väravat avama, tal ei käinud siin külalisi.
Värava taga seisis Silver. Lõpuks ometi! Anna tundis, kuidas hell tundepuhang ta üleni vallutas, kuid naine säilitas välise rahu.
Mehel oli seljas valge polosärk, tema hallikad juuksed olid turris ja päikeseprillid silmil.
„Ma ei saanud varem tulla! Ega ma polnudki kindel, kas sa üldse oled veel siin või…“ Lauset lõpetamata tõmbas ta naise enda vastu ja embas tugevalt.
„Tere, Silver! Tule edasi, tore sind näha,“ lausus Anna sõbralikult, kuid veidi jahedalt, et oma ärevust varjata. Nad suundusid majja.
„Kas sa elad siin, ei, sa maalid siin, eks ole,“ küsis Silver ja juba oligi ta mööblile ja põrandale asetatud lõuendeid lappamas ja joonistusplokki sirvimas. Tema pilk liikus kiiresti üle piltide, joonistuste, visandite.
„Need on ilusad, kas juba ammu maalid jälle?“ küsis ta.
„Ei, alles siin Hispaanias tegin uuesti oma vana hobiga algust ja avastasin, et ma polegi nii väga roostes. Pintsel lausa jookseb lõuendil,“ vastas Anna. „Tunnen end maalides ülihästi, kindlamalt kui kunagi varem.“
Silver valis kolm maali välja ja tõstis akna juurde valguse kätte: „Need on mu lemmikud!“
Ühel neist oli vanamees koeraga. Anna naeratas: „See pilt meeldib mulle endale ka. Tead, oli selline helge vana, kes istus pildi jaoks mitu tundi paigal ja koer istus truult ta kõrval ega teinud haugatustki.“
Anna näol püsis naeratus, kui ta üritas jätkata sealt, kus nende suhtlus eelmisel korral pooleli jäi: „Ma ei osanud sind enam oodata, ma olin segaduses ja ei saanud midagi aru. Ma olin juba peaaegu kindel, et see kõik oli uni seal mägilinnas.“
Silver ei teinud kuulmagi. Küsis hoopis, kas Anna plaanib mõnd näitust teha või pilte vähemasti müüki panna ja miks ta vahepeal ei maalinud. „Sa võib-olla ei usu, aga ma aeg-ajalt ikka uurisin, ega kuskil galeriis pole sinu näitust üleval. Olin kindel, et sa ei saa maalimata elada.“
Anna kehitas õlgu: „Näed, sain. Mitmel korral tegin algust, ostsin uusi värve ja pintsleid, kuid ei tulnud seda õiget tunnet ning ükski maal ei valminud. Miski oli nagu katki mu sees.“
Ta märkas, et mees oli nii teistmoodi olekuga, hoopis teine inimene kui seal hotellis. Anna vajas kohanemiseks aega. Ta võttis külmkapist jahedat sangriat, valas pokaalidesse ja poetas paar lauset Hispaania ilmast ning saabuvast jaanipäevast, mille ta tahaks kindlasti koduses Eestis veeta.
Korraga küsis Silver: „Kas sul lapsi on? Jah, Liina rääkis, et tütar, juba päris suur vist. Ma küsisin Liina käest, kui ta meie klassi kokkutulekut orgunnis ja mind sinna üritas meelitada. Ma ei taha tõesti neil osaleda, mulle ei meeldi kokkutulekud.“
„Jah, me… mul on tütar, Vera on nimi, õpib Ameerikas kunstiajalugu. Ta väidab, et pole sama andekas kui mina, et ise maalida. Mina aga arvan, et see on vaid aja küsimus, kui ta pliiatsi haarab. Tal on geniaalne joonistusoskus!“ kiitis Anna ja tundis ilmselgelt tütre üle uhkust.
„Kui vana ta on?“ uuris Silver.
„Saab kakskümmend üks suvel,“ andis Anna kiire vastuse.
„Jajah,