Katkenud armastus. Ulvi Kullerkupp

suudlusi, ei kuule ta häält väga kaua.

      „Kallis, ma pean minema!“ lausus Silver ja püüdis neiu haardest vabaneda. Anna tahtis teda saata, kuid noormees tõrjus: „Ei, kallis, nii on parem, kui sa ei tule, nii on tõesti parem, usu mind.“

      „Ma kirjutan sulle, äkki nad ikkagi ei saada teie üksust sinna sõtta, anna siis palun kuidagi teada, palun!“ ahastas Anna veel kord. „Ma tulen siis sind kohe vaatama, su isa lubas mind kaasa võtta.“

      Silver haaras Anna näo oma soojade käte vahele ja paitas seda õrnalt, surus oma huuled neiu suule ja sosistas: „Ma armastan sind, Anna, armastan! Palun oota mind, kallis!“

      Lasi siis käed neiu näo ümbert lahti ja lippas trepist alla, vaatas väravalt tagasi, lehvitas ja hakkas joostes mööda tänavat edasi liikuma.

      3

      Anna haaras laualt noa ja röögatas: „Ära tule, ma tapan su!“

      Isa taarus eemale ja vajus toolile. „Kas sina, könn, tuled mind ähvardama?“ nuuksus ta ja jätkas siis üleoleval toonil: „Sa ei suuda millegagi hakkama saada, isegi poiss pani su juurest plehku!“

      „Ära maini teda, ta on sõjaväes ega läinud sinna vabatahtlikult ja ta on sõjas!“ röögatas Anna uuesti. „Hoia eemale! Kui sa veel kord siia majja tuled ja meid ründad, siis ma tapan su, kas kuuled! Ma mõtlen seda tõsiselt!“

      „Mis sõda see ka on. Vaat mina olin Siberis, nälgisin, töötasime emaga küüned verele. Tulime tagasi Eestisse ja abiellusime, lõime kodu… Teil on siin kõik olemas, va tänamatud!“ Ta taarus ja haaras käega õhust.

      Koos vanematega Siberisse küüditamisele järgnenud aastaist rääkis isa harva. Ainult siis kui oli oma muresid mitu päeva järjest pudelisse uputanud ning tavapärane alalhoidlikkus ja hirm olid aurustunud.

      Anna vaikis, ta ei osanud öelda midagi, mis oleks leevendanud isasse kogunenud viha ja meeleheidet.

      Ema nuttis elutoa diivanil. Kell oli kolm öösel, detsembrikuu eelviimane öö, väljas ulus külm ja kõle tuul. Maja oleks tormituulte käes justkui liikunud – tugevad iilid liigutasid vastu maja nõjatuvat kaske. Toad olid jahedad ja Anna tõmbas kampsunihõlmad koomale.

      „Millal see kõik lõpeb?“ ahastas ta mõttes. „Ma olen nii väsinud ja pean hommikul tööle minema.“

      Isa ajas end uuesti püsti, kuid joobnud inimese jalad ei kandnud teda enam ja ta vajus toolile komistades külili, lõi pea vastu laua serva ära ja hakkas haledalt nuuksudes oma naist appi paluma: „Aita mind, Kaie, ma sain haiget!“ hädaldas ta. Ema ruttaski teda püsti aitama ja talutas ta ülakorruse magamistoani.

      Anna vajus riietega rampväsinuna voodisse. Unes kirgastus talle roheline aas, suvine tuul ja ta nägi, kuidas Silver tema suunas jooksis, käed välja sirutatud. Lähemale jõudes oli see hoopis sõbranna peika Margus ja ta pea oli üleni verine. Anna püüdis Margust aidata, kuid korraga teda enam polnud.

      Ja siis oli Anna merel, laine loksus üle paadiserva ja Haapsalu siluett jäi kaugele, paadis oli palju vett, kuid Anna käes oli vaid nuga ja sellega kahmates ei saanud vett tõsta… teda valdas tohutu meeleheide… keegi justkui kägistas teda, ta tahtis ärgata, kuid silmad ei avanenud, sest ta oli nii väsinud, rampväsinud, ta polnud kolm ööd-päeva maganud…

      Kuskil kräunus haledalt kassipoeg, Anna otsis teda, kuid ei leidnud ning korraga oli tema jalge ümber mitu madu, ei, need polnud rästikud, vaid mingid heledad, vaskussi moodi volaskid. Anna tahtis ära joosta, kuid maod olid ta oma haardesse võtnud ja ta ei saanud sammugi astuda…

      Anna ärkas nuttes: „Silverit ei ole enam, ma tean!“ Ta riietus, pesi näo ning tõttas Silveri vanemate koju, kus nood ta rahustades vastu võtsid. Pakkusid sooja teed ning andsid nõu midagi koduse olukorra parandamiseks ette võtta. Magamata ööd ja Anna närviline olek rääkisid enda eest ning linnas olid levinud kuuldused öistest röökimistest ning märatsemistest.