„Kas te olete jakobiit, keda hüütakse Punapea Jamieks?” kordas Melton kärsitult.
Õudne aimus sähvatas läbi Jamie pea; kui teada saadakse, et tema ongi kurikuulus Punapea Jamie, viimati nad ei lasegi teda maha. Vaid viivad ahelais Londonisse nagu sõjasaagi, et tema üle kohut mõista. Ja pärast seda tuleb timuka köis, pärast köit aga pannakse ta pooleldi poodult lavatsile, kus timukas tema kõhu lõhki lõikab ja soolikad välja rebib. Sooled korisesid seepeale taas pikalt; ka neile ei sobinud see mõte.
„Ei,” vastas ta nii veenvalt kui oskas. „Läheks asjaga õige edasi, mis?”
Vastust kuulamata laskus Melton põlvili ja rebis Jamie särgikaeluse lahti. Ta sobras tema punaseid rinnakarvu ja lükkas ta pea järsult kuklasse.
„Neetud!” ütles ta. Melton surus sõrmega Jamiele rangluu kohalt kaelale. Seal oli väike kolmnurkne arm, ja just see näis küsitlejale muret tekitavat.
„James Fraser, Broch Tuarachi isand; punased juuksed ja ihukarvad ning kolmnurkne arm kaelal.” Melton lasi karvadest lahti ja vajus kandadele, kratsides äraoleval ilmel lõuga. Siis võttis ta ennast kokku, pöördus leitnandi poole ja viipas käega viimase viie talumajja jäänud mehe poole.
„Võtke ülejäänud ette,” andis ta käsu. Tema heledad kulmud olid ninajuurel sügavas kortsus koos. Ta kõrgus Jamie kõrval, kulm endiselt kortsus, sellal kui ülejäänud šoti vangid minema viidi.
„Ma pean järele mõtlema,” pomises ta. „Kurat, ma pean järele mõtlema!”
„Tehke seda, kui suudate,” ütles Jamie. „Aga mina pean uuesti pikali viskama.” Nad olid ta tagumise seina najale istuma pannud, jalg ette välja sirutatud, kuid isegi selles asendis istumine käis talle pärast kahepäevast lamamist üle jõu; tuba käis ta silme ees ringi ja silme ees sähvisid pisikesed sädemed. Ta lasi keha küljele vajuda ja libistas ennast kõhuli muldpõrandale maha, silmad kinni, kuni peapööritus mööda läheb.
Melton pomises omaette edasi, kuid sõnadest Jamie aru ei saanud; talle ei läinud need ka eriti korda. Päevavalguse käes istudes oli ta esmakordselt oma jalga näinud ja võis üsna kindel olla, et ta ei ela nagunii poomiseni.
Poole reie pealt ülespoole oli jalg kurjakuulutavalt tumepunaseks värvunud, ja see punane oli märksa eredam kui kuivanud vereplekid. Haav ise mädanes; kuna teiste meeste hais oli hajumas, siis tundis ta nüüd lagunevate kudede nõrka iiveldavmagusat hõngu. Kuid kiire lask pähe tundus sellegipoolest parem kui infektsiooni kätte suremise valu ja deliirium. Kas sa pauku kuulsid? küsis ta endalt ja vajus maha, jahe kinnitambitud muldpõrand ema rinnana kuumavat põske paitamas.
Ta ei olnud siiski päris teadvuseta, vaid hõljus kuskil palavikuuimas, ja sellestki kiskus ta järsult välja Meltoni hääl.
„Grey,” ütles see hääl, „John William Grey! Kas te teate seda nime?”
„Ei,” vastas Jamie uneja palavikusegaselt. „Kuule, lase mind maha või mine minema, eks? Ma olen haige.”
„Carryarricki lähedal,” käis Meltoni hääl läbematult peale. „Üks noormees, heledapäine poiss, umbes kuueteistaastane. Kohtusid temaga metsas.”
Jamie kõõritas oma piinaja poole. Palavik muutis pilgu ähmaseks, kuid selles peenejoonelises, suurte tütarlapselike silmadega näos tema kohal aimus midagi kaugelt tuttavlikku.
„Aa,” ütles ta siis, olles peas läbisegi keerlevatest mälupiltidest ühe näo kinni püüdnud. „See väike vennike, kes mind tappa üritas. Jaa, mäletan teda.” Ta pani silmad uuesti kinni. Nii nagu palavikus juhtub, läks üks kujutluspilt kummaliselt üle teiseks. Ta murdis tookord John William Grey käe; mälestus poisi peenikestest luudest tema käes muutus mälestuseks Claire’i käsivarrest, millest kinni hoides ta naise kivide haardest välja tiris. Jahe hägune tuuleõhk paitas ta nägu otsekui Claire’i sõrmedega.
„Kurat küll, ärka üles!”
Melton raputas teda närviliselt ja Jamie pea kõlkus sinnatänna.
„Kuula mind!”
Jamie avas jõuetult silmad. „Mis on?”
„John William Grey on mu vend,” ütles Melton. „Ta rääkis mulle teie kohtumisest. Sa kinkisid talle elu ja tema andis sulle ühe lubaduse – oli nii?”
Tohutu jõupingutusega sundis Jamie ennast uuesti teadvusele. Ta oli poisiga kohtunud kaks päeva enne ülestõusu esimest lahingut, šotlaste võitu Prestonpansi juures. Seda episoodi käesolevast hetkest lahutav poolaasta tundus nagu sügavik; nii palju oli vahepeal juhtunud.
„Jajaa, mäletan. Ta lubas mind tappa. Aga ma ei pane pahaks, kui sa tema eest selle ära teed.” Tema silmalaud hakkasid jälle kinni vajuma. Kas mahalaskmiseks peab inimene meelemärkusel olema?
„Ta ütles, et tal on sinu ees auvõlg, ja nii ongi.” Melton tõusis püsti, lõi põlved kuuekäänistega puhtaks ja pöördus leitnandi poole, kes oli küsitlemist üpris jahmunud pilgul pealt vaadanud.
„Kuradima loll olukord, Wallace. See… see jakobiiditõbras on kuulus tegelane. Oled sa Punapea Jamiest kuulnud? Kes plakatite peal oli?” Leitnant noogutas, silmitsedes uudishimulikult oma jalge ees mustuses lebavat verist kogu. Melton muigas mõrult.
„Praegu ei paista ta eriti ohtlik välja, eks ole? Aga ta on sellegipoolest Punapea Jamie Fraser ja tema heldus oleks ülimalt rahul, saades teada, kui prominentne vang tal on. Charles Stuartit pole nad veel leidnud, aga kuulsamad jakobiidid pakuvad rahvamassidele Tower Hillil peaaegu sama suurt rahuldust.”
„Kas ma saadan tema heldusele sõna?” küsis leitnant ja sirutas käe sõnumikarbi järele.
„Ei!” Melton pööras ennast ja jäi vangi jõllitama. „Selles häda ongi! Peale selle, et ta on esmaklassiline võllaroog, on see närune kaabakas ühtlasi mees, kes võttis Prestoni lähedal kinni mu venna, ja selle asemel et jõmpsikat maha lasta, mille too oli auga ära teeninud, säästis ta tema elu ja saatis üksuse juurde tagasi. Ja see,” pressis ta läbi hammaste, „pani mu perekonna peale neetult suure auvõla!”
„Taevas hoidku,” sõnas leitnant. „Siis te küll ei saa teda tema heldusele üle anda.”
„Neetud, ei saa! Ma ei saa seda tõbrast isegi maha lasta, ilma et see mu venna au määriks antud sõna murdmise läbi.”
Vang avas ühe silma. „Ma ei ütle kellelegi, kui sa selle siiski ära teed,” lausus ta ja pani silma kohe kinni tagasi.
„Lõuad!” Enesevalitsust kaotades virutas Melton lamajat jalaga, nii et viimane oigas, kuid enam midagi ei öelnud.
„Me võiksime ta teise nime all maha lasta,” pakkus leitnant abivalmilt.
Lord Melton vaatas oma abilist hävitava põlgusega ja pööras siis pilgu aknasse, et hinnata kellaaega.
„Kolme tunni pärast on pime. Ma pean korraldama ülejäänud hukatute matmise. Senikaua otsi mulle üks väike vanker ja lase heinu täis panna. Leia hobusemees – leia selline, kes ei lobise, Wallace, see tähendab, keda saab ära osta – ja ole nendega pimeda hakul siin.”
„Just nii. Seda, et… Mis vangist saab?”
Leitnant osutas ebakindla žestiga maas lamavale kehale.
„Mis temaga on?” küsis Melton järsult vastu. „Ta on liiga nõrk, et roomata, ammugi kõndida. Ta ei lähe siit kusagile – vähemalt mitte enne, kui sa vankri tood.”
„Vankri?”
Vang ilmutas elumärke. Tegelikult oli ta vaidluse ajel ennast ühe käe najale ajanud. Verd täis valgunud sinised silmad korpas juuksesalkude taga olid hirmust pärani. „Kuhu te mind saadate?” Uksel seisev Melton pööras ennast ja heitis talle tülgastust täis pilgu.
„Sa oled Broch Tuarachi