Issand, palus ta, tee nii, et Claire oleks väljaspool ohtu. Tema ja laps.
Pärastlõunal hakkas levima suitsuhaisu, mis läbi klaasimata akna ka talumajja sisse pressis. See oli raskem kui püssirohusuits, imal, ja selles aimdus erilist õudset hõngu, mis meenutas liha küpsetamist.
„Nad põletavad surnuid,” ütles MacDonald. Ta polnud kogu selle aja, mis nad majas olid viibinud, ennast oma aknaaluselt istekohalt liigutanud. Ta ise nägi välja nagu surm: süsimustad poriga määrdunud juuksed näolt eemale kraabitud, nägu aga nagu kooljakolp, kõik kondinukid näha.
Siitsealt nõmmelt kostis nõrku praksatusi. Püssipaugud. Halastuslasud, mida käskisid teha kaastunde säilitanud Inglise ohvitserid, enne kui tartanisse riietatud õnnetu oma õnnelikumate saatusekaaslaste kõrvale tuleriidale tõsteti. Kui Jamie pilgu tõstis, nägi ta Duncan MacDonaldit endiselt akna all istumas, silmad suletud.
Jamie kõrval lamav Ewan Cameron lõi risti ette. „Heidaks taevas meilegi sedapalju armu,” sosistas ta.
Taevas heitiski. Teise päeva lõunatund oli just läbi saanud, kui nad kuulsid talumajale lähenevate saabastes jalgade samme ja vaiksetel nahkhingedel liikuv uks lükati lahti.
„Püha taevas,” ütles keegi vaikselt sees avaneva vaatepildi peale. Uksest sisse voogav värske õhk segunes muldpõrandal lebavate või kössitavate määrdunud, ligaste ja veriste kehade läppunud haisuga.
Relvastatud vastuhaku üle polnud isegi arutatud; kellelgi ei olnud pealehakkamist ja poleks ka olnud mõtet. Jakobiidid lihtsalt istusid ja ootasid, millal keegi neile külla suvatseb tulla.
Külaliseks osutus major, värske ja puhas oma ainsagi plekita univormis ning läikimalöödud saabastes. Pärast hetkelist kõhklust, heitnud pilgu seesolijaile, astus ta üle läve, leitnant tihedalt kannul.
„Minu nimi on lord Melton,” ütles ta otsivalt ringi vaadates, nagu püüaks leida majas varjuvate inimeste juhti, kelle poole oma jutuga õigupoolest pöörduda.
Ka Duncan MacDonald lasi pilgul ringi käia, tõusis siis aeglaselt püsti ja noogutas majorile peaga. „Duncan MacDonald Glen Richiest,” ütles ta. „Ja ülejäänud…” – ta viipas käega – „…on Tema Majesteedi kuningas Jamesi viimased sõdurid.”
„Nii ma oletasingi,” kostis inglane kuivalt. Ta oli noor, varastes kolmekümnendates mees, kuid käitus kogenud sõjamehe enesekindlusega. Ta silmitses mehi tähelepanelikult ükshaaval, pistis siis käe kuue põue ja tõmbas välja kokkumurtud paberilehe.
„Mul on siin käsk tema helduselt Cumberlandi hertsogilt,” ütles ta. „Mis näeb ette kõigi äsjalõppenud reetliku mässu osaliste viivitamatut hukkamist.” Ta silmitses veel kord majakese asukaid. „On siin keegi, kes väidab, et ta on reetmissüüst prii?”
Šotlaste hulgast kostis vaikset naerukõhinat. Reetmissüüst prii – siin, lahinguvälja serval, nägu püssirohutahmane?
„Ei, milord,” ütles MacDonald vaevumärgatava muigega. „Riigireeturid kõik. Tähendab, meid puuakse üles?”
Meltoni näol vilksatas pahakspanu, seejärel muutus ta ilme taas osavõtmatuks. Ta oli õblukese kehaga, kuid suutis sellegipoolest mõjuda autoriteetselt.
„Teid lastakse maha,” ütles ta. „Teil on tund aega ennast ette valmistada.” Ta kõhkles ja heitis pilgu leitnandile, nagu pelgaks oma alluva ees liiga suuremeelsena näida, kuid jätkas siis. „Kui keegi teist soovib kirjatarbeid – et näiteks mõni kiri kirjutada –, siis mu kompanii sekretär võib teile tuua.” Ta noogutas kergelt MacDonaldile, keeras kannal ringi ja lahkus.
See oli sünge tund. Mõned võtsid pakutud sule ja tindi vastu ning kritseldasid kangekaelselt tähti, hoides paberit vastu kaldus puitkorstnat, kuna muud siledat pinda majas polnud. Teised palvetasid vaikselt või istusid lihtsalt maas ja ootasid.
MacDonald oli palunud Giles McMartini ja Frederick Murray eest, tuues ette, et poisid on vaevalt seitseteist ja neid ei peaks nuheldama sama raskelt kui vanemaid. Palve lükati tagasi ja poisid istusid nüüd kõrvuti seina ääres, näost valged, ja hoidsid teineteisel käest kinni.
Neid vaadates tundis Jamie teravat valusööstu – ja ka kõigi teiste pärast, truud sõbrad ning vaprad sõjamehed, nagu nad olid. Enda pärast tundis ta ainuüksi kergendust. Pole vaja enam millegi pärast muretseda ega midagi teha. Ta oli oma meeste, oma naise ja oma sündimata lapse heaks teinud kõik, mis võimalik. Nüüd võivad tema ihulised vaevad lõppeda ja ta läheb tänulikult rahuvalda.
Ta sulges rohkem kombe kui sisemise sunni pärast silmad ja alustas patukahetsuspalvet, tehes seda harjunud kombel prantsuse keeles. Mon Dieu, je regrette… Kuid ta ei kahetsenud tegelikult; mistahes kahetsuseks oli ammu hilja.
Kas ta pääseb kohe pärast surma Claire’i juurde? Või tuleb neil mõnda aega lahus olla? Igal juhul näeb ta teda taas. Selle veendumuse külge klammerdus ta märksa kõvemini kui usutõdede külge. Jumal oli Claire’i talle kunagi andnud, Jumal annab ta ka tagasi.
Unustades palvesõnad, hakkas Jamie tema näojooni vaimusilma ette manama: lõuaja oimujoont, laia kaunist otsaesist, mis alati kutsus ennast suudlema, täpselt ühte ja samasse pehmesse kohta kulmude vahel, ninajuurel, selgete meekarva silmade vahel. Seejärel keskendus Jamie naise suule, kujutledes selle täidlast, ahvatlevat kaarjoont, selle maitset ning puudutust ning sellest võrsuvat rõõmu. Meeste palvepomin, sule kriipimine paberil ja Giles McMartini allasurutud vaiksed nuuksed kustusid ta kõrvust.
Pärastlõuna oli ammu käes, kui Melton tagasi tuli, ja seekord oli tal lisaks leitnandile ja sekretärile kaasas kuus sõdurit. Ta jäi taas ukselävele peatuma, kuid MacDonald tõusis enne, kui ta midagi öelda jõudis.
„Mina lähen esimesena,” ütles ta ja kõndis rahulikul sammul üle toa. Ent kui ta kummardus, et madalast uksest läbi astuda, pani lord Melton talle käe varrukale.
„Kas te võiksite mulle enne oma täisnime öelda, söör? Sekretär kirjutab selle üles.”
MacDonald heitis pilgu kirjutajale, vaevumärgatav kibe muie suunurka kõverdamas.
„Trofeede nimekiri, jah? Olgu, olgu.” Ta kehitas õlgu ja ajas end sirgu. „Duncan William MacLeod MacDonald Glen Richiest.” Ta kummardas viisakalt lord Meltonile. „Teie teenistuses, mu härra.” Ta astus uksest välja ja varsti kostis kuskilt lähedalt üksik püstolilask.
Poistel lubati minna koos, ja uksest väljudes hoidsid nad teineteisel endiselt kõvasti käest kinni. Ülejäänud võeti ükshaaval ja kõigilt küsiti nime, et sekretär saaks selle kirja panna. Viimane istus ukse kõrval järil, pea süles lebavate paberite kohal, ega tõstnud meeste möödudes pilkugi.
Kui tuli Ewani kord, ajas Jamie ennast küünarnukkidele ja haaras nii kõvasti kui suutis kinni sõbra käest.
„Näeme varsti,” sosistas ta.
Ewani käsi ta peos värises, kuid Cameronide veri mitte ja mees vaid naeratas. Siis ta kummardus Jamie kohale, suudles teda otse suule ja tõusis, et minna.
Viimaseks jäeti need kuus, kes ei suutnud kõndida.
„James Alexander Malcolm MacKenzie Fraser,” ütles ta aeglaselt, et anda kirjutajale aega kõik nimed õigesti üles tähendada. „Broch Tuarachi isand.” Ta ütles ka selle kannatlikult tähthaaval, tõstis siis pilgu ja vaatas Meltonile otsa.
„Milord, ma olen sunnitud paluma, et oleksite nii lahke ja aitaksite mul püsti tõusta.”
Melton ei vastanud, vaid põrnitses talle otsa, näoilmes segunemas kerge vastumeelsus, ebamäärane hämmastus ja lisaks veel midagi, mis meenutas tärkavat hirmu.
„Fraser?” küsis ta. „Broch Tuarachist?”
„Jaa, mina,” kostis Jamie kannatlikult. Kas see mees ei võiks pisut kiiremini teha? Üks asi oli olla surma mõistetud, kuid kuulata, kuidas su sõbrad ükshaaval maha lastakse,