Samuel Gordonile j
a Jennifer Rose’ile,
kes andsid mulle selle raamatu hinge, vere ja kondikava.
TÄNUSÕNAD
Autori sügavaim tänu nagu alati Jackie Cantorile, kes on üks neist harvaesinevaist ja suurepärasest kirjastajatest, kelle arvates võib raamat jätkuda senikaua, kuni ta on hea; minu abikaasale Doug Watkinsile kirjandusetundja pilgu ja juhumärkuste eest (stiilis „jälle rinnanibud!?”) ning samuti naljade eest, mille ma tema väitel olen talt näpanud ja Jamie Fraseri suhu pannud; oma vanemale tütrele Laurale, kes mulle ütleb: „Kui sa tuled mu klassile rääkima raamatute kirjutamisest, siis räägigi raamatute kirjutamisest, aga mitte vaalapeenistest, eks?”; oma pojale Samuelile, kes läheb pargis võhivõõraste inimeste juurde ja küsib: „Kas te olete mu ema raamatut lugenud?”; oma nooremale tütrele Jennyle, kes ütleb: „Emps, miks sa seda meiki kogu aeg ei kanna, mis sul ümbrispaberi piltidel alati peal on?”; Margaret J. Campbellile, Barry Fodgenile ja Pindens Cinola Oleroso Loventon Greenpeace Ludovicile, kellest esimene on teadlane, teine inglise luuletaja ning kolmas koer, et nad lubasid mul suuremeelselt kasutada oma isikut kujutlusvõime laiendamise protsessis (hr Fodgen märgib seejuures ajaloolise tõe huvides, et tema koer Ludo ei ole tegelikult kunagi üritanud kopuleeruda kellegi päris ega puust jalaga, kuid samas mõistab ta, et kunstnikul on teatavad kunstnikuvabadused); Perry Knowltonile, kes on esiteks hiilgav kirjandusagent ja teiseks ammendamatu allikas kõiges, mis puudutab paalsteeke, grootseile ja merendust, ning ühtlasi tunneb prantsuse keele nüansse ja oskab korralikult tükeldada hirve; Robert Riffle’ile, kes tunnustatud eksperdina teab, kus millised taimed kasvavad ja kuidas nad seda tehes välja näevad; Kathrynile (kelle perekonnanimi oli kas Boyle või Frye, igatahes midagi söögitegemisega seotut) kasuliku info eest troopiliste haiguste, eriti loaloa tõukude värvika käitumise kohta; Michael Lee Westile Jamaica detailsete kirjelduste eest, mis hõlmasid ka paikkondlikke dialekte ja rahvajutte; dr Mahon Westile kõhutüüfusega seotud nõuannete eest; William Crossile, Paul Blockile (ja tema isale) ning Chrystine Wu’le (ja tema vanematele) hindamatu abi eest Hiina sõnavara, ajaloo ja kultuuriliste hoiakute osas; oma äiale Max Watkinsile, kes nagu alati oskas teha kasulikke märkusi hobuste välimuse ja käitumise kohta kuni selleni välja, kuhu pöörab hobune pea, kui tuul puhub; Peggy Lynchile, kes tahtis teada, mida Jamie ütleks, kui ta näeks oma tütre pilti, millel viimane on bikiinides; Lizy Buchanile, kes rääkis mulle loo oma abikaasa esivanemast, kes Cullodeni all ellu jäi; dr Gary Hoffile meditsiiniliste täpsustuste eest; Fay Zacharyle lõunasöögi ja kriitiliste märkuste eest; Sue Smileyle kriitilise pilgu ja soovituse eest lisada verevanne; David Pijawkale Jamaicat puudutavate materjalide ja poeetilise kirjelduse eest, kuidas lõhnab õhk pärast üht Kariibi tormi; Iain MacKinnon Taylorile ja tema vennale Hamish Taylorile lahkete märkuste ning paranduste eest gaeli keele õigekirja ja kasutamise kohta; ja nagu alati CompuServe Literary Forumi seltskonnale, nagu Janet McConnaughey, Marte Brengle, Akua Lezli Hope, John L. Myers, John E. Simpsonnoorem, Sheryl Smith, Alit, Norman Shimmel, Walter Hawn, Karen Pershing, Margaret Ball, Paul Solyn, Diane Engel, David Chaifetz ja paljud teised – selle eest, et nad tundsid asja vastu huvi, algatasid asjalikke arutelusid ning oskasid õigel kohal naerda.
PROLOOG
Kui olin väike, ei meeldinud mulle porilompidesse astuda. Mitte sellepärast, et oleksin kartnud uppunud ussikesi või märgi sokke; ma olin üsna kasimata laps, kes õndsa hoolimatusega mingist räpast väljagi ei teinud.
Ei meeldinud, kuna ma ei suutnud ennast veenda, et see täiuslikult sile pind on vaid õhuke veekiht kõva maapinna peal. Uskusin, et tegemist on sissepääsuga mingisse üüratusse kõrvalmaailma. Mõnikord, kui mu sammud veepinna kergelt võbelema panid, kangastus lomp mulle lõputult sügavana, nagu põhjatu meri, kus varitsevad keerdus haarmed ja veiklevad soomused ning mille kaugetes vaiksetes sügavikes hiilivad tohutud kehad ja teravad hambad.
Kuid siis, pöörates pilgu alla, nägin ma vaid omaenda ümmargust näolappi ja sassis juukseid pilvitu sinise taeva taustal ning mulle torkas pähe, et lomp on ehk hoopis sissepääs teise taevasse. Kui astun sinna, kukun sisse ja muudkui kukun ja jäängi kukkuma lõpututesse taevaavarustesse.
Ainus aeg, kui ma julgesin läbi lombi kõndida, oli videvik, siis kui taevasse ilmusid esimesed tähed. Kui vaatasin veepinnale ja nägin seal tähetera, võisin julgelt läbi marssida – sest kui peaksingi sisse kukkuma, saan ju tähest kinni hakata ja ennast ära päästa.
Isegi nüüd, kui näen oma teel lompi, pean mõttes kinni – ehkki jalad ei peatu –, ja kiirustan seejärel lapsepõlvemälestust seljataha jättes edasi.
Aga mis siis, kui sa seekord kukudki?
ESIMENE OSA
LAHING JA INIMSÜDAMETE ARMASTUSED
1
Kaarnate pidusöök
Palju uhkeid mägilasi lahingusse läks, palju õilsaid kooles oma vere sees. Elu odavalt ei müünud keegi, Šoti kuningas ja õigus silme ees.
16. aprill 1746
Ta oli surnud. Kuid sellegipoolest tuksles ta nina valuliselt ja ta pidas seda asjaolusid arvestades imelikuks. Ehkki ta usaldas vägagi oma Looja mõistvat meelt ja halastust, peitus temaski neidsamu pärispatu jäänuseid, mis sunnivad igaüht kartma põrgutuld. Samas kõik see, mida ta iial põrgu kohta kuulnud oli, sundis teda pidama ebatõenäoliseks, et kõiki neid õnnetuid, kes sinna ikkagi satuvad, nuheldakse ja piinatakse vaid valusa ninaga.
Teisest küljest ei saanud ka tegu olla taevariigiga, ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei olnud ta seda ära teeninud. Teiseks ei näinud see taeva moodi välja. Ja kolmandaks kahtles ta sügavalt, kas taevasse pääsnuid õnnistatakse murtud ninaga, mis tundus sama ebaloogiline kui põrgusse saadetute puhulgi.
Kuna ta oli puhastustuld ehk purgatooriumi pidanud alati üsna hämaraks paigaks, siis see õrn punakas kuma, mis varjas kõike tema ümber, paistis klappivat. Tema vaim selgines pisut ja mõtlemisvõime hakkas taastuma, ehkki aeglaselt. Keegi, mõtles ta mõnevõrra pahuralt, peaks nüüd tulema ja talle teatavaks tegema tema karistuse, see tähendab, kui kaua tal tuleb kannatada, enne kui ta puhtaks loetakse ja Issanda kuningriiki minna lastakse. Ta ei teadnud, kas tuleks oodata deemonit või inglit. Tal polnud aimugi purgatooriumi personalipoliitikast; püha isa, kes teda kunagi õpetas, seda teemat ei puudutanud.
Oodates hakkas ta kaaluma, milliseid piinu talle veel võiks määratud olla. Ta kehal oli rohkelt haavu, arme ja verevalumeid ning ta oli üsna kindel, et ta on taas murdnud parema käe neljanda sõrme – seda oli raske kaitsta, sest jäiga liigese tõttu oli sõrm püsivalt sirge. Kuid ükski vigastus ei olnud päris hull. Mis veel?
Claire. See nimi tõmbas nagu noaga südamest läbi ja tegi valu, mis oli hullem kui kõik muu, mida tema keha kogu elu jooksul läbi oli pidanud tegema.
Kui tal oleks veel päris keha alles olnud, oleks see kindlasti agoonias sõlme tõmbunud, uskus ta. Ta teadnuks, et see saab olema midagi sellist, kui ta Claire’i kiviringi poole teele saatis. Hingepiin on ilmselt puhastustules viibija püsiseisund ja tegelikult oli ta arvanudki, et tema peamiseks karistuseks on kaotusvalu – piisav, täiesti piisav, et lunastada kõik tema patud, mõrv ja reetmine kaasa arvatud.
Ta ei teadnud, kas puhastustules on lubatud palvetada, kuid ta üritas sellegipoolest. Issand, palus ta, tee nii, et ta oleks väljaspool ohtu. Tema ja laps. Ta oli kindel, et Claire jõudis kiviringini; rasedus oli vaid kaks kuud vana ja naine oli alles kergejalgne ning seejuures maailma kõige jonnakamalt sihikindel naisolevus. Kuid seda, kas tal õnnestus sooritada ohtlik teekond tagasi omaenda aega – vajudes kaitsetult ja jõuetult kivi haardesse ning kandudes läbi mingite toda aega praegusest lahutavate salapäraste kihistuste –, seda ei saa ta kunagi teada, ning selle tõsiasja meenumisest piisas, et panna teda unustama isegi tuikamist ninas.
Ta asus uuesti oma kehaliste haavade uurimise juurde ja avastas ülima masendusega, et tal näis puuduvat vasak jalg. Tundlikkus lõppes puusaliigese juures mingi torkimisega. Loodetavasti saab ta jala