„Daniel Chard, kirjastuse Roper Chard tegevjuht,” seletas Fisher, hääles kannatamatusenoot. „Ma ei saa aru, kuidas võis Owen mõelda, et ta saab käru keerata mehele, kes juhib tema kirjastust, aga sihuke see Owen on. Ta on kõige ülbem ja reetlikum mats, keda ma tean. Minu arust mõtles ta, et võib kujutada Chardi kui …”
Fisher vakatas häbelikult naeratades.
„Ma kaevan iseendale auku. Ütleme nii, et mind üllataks, kui Owen sellest terve nahaga pääseks. Võib-olla läks ta närvi, kui taipas, et kõik saavad täpselt aru, millele ta vihjab, ja pani sellepärast putku.”
„Asi on laimus, eks?” küsis Strike.
„Ilukirjanduses on siin teatud hall ala, on ju nii, ” nentis Fischer. „Kui ka esitada tõde grotesksel viisil – ma ei vihja siin mitte millelegi,” lisas ta kähku, „on see, mida ta kirjutab, ikkagi tõde. See ei saa olla päris sõna-sõnalt tõde. Aga kõik on äratuntav, ta räägib ainult vähestest inimestest ja teeb seda väga nutikalt … See sarnaneb tegelikult vägagi Fancourt’i varasemate töödega. Lademes verd ja salapärast sümboolikat … Sa ei taipa alati, mida ta mõnes kohas silmas peab, aga tahad teada, milles asi ja mis rauad on tules.”
„Mida seal …?”
„Ükskõik, see on kõigest raamat. Kas Leonora ei rääkinud teile sellest midagi?”
„Ei,” vastas Strike.
„Imelik,” sõnas Fisher, „ta peab ju teadma. Olen ikka arvanud, et Quine on niisugune kirjanik, kes jutustab kodustele oma tööst igal söögiajal.”
„Miks te arvasite, et Chard või Fancourt võisid palgata eradetektiivi, kui te ei teadnudki, et Quine on kadunud?”
Fisher kehitas õlgu.
„Ei tea. Võib-olla arvasin, et üks neist püüab teada saada, mida ta selle raamatuga plaanib teha, ja nemad saaks siis teda takistada või hoiatada uut kirjastajat, et nad annavad asja kohtusse. Või et võivad leida midagi Oweni vastu, kustutada tuld tulega.”
„Kas te seepärast tahtsitegi minuga kokku saada?” küsis Strike. „Kas teil on midagi Quine’i kohta?”
„Ei ole,” ütles Fisher naerdes. „Olen lihtsalt uudishimulik. Tahtsin teada saada, mis toimub.”
Ta vaatas kella, pööras enda ees olevad raamatukaaned ümber ja nihutas oma tooli pisut kaugemale. Strike sai vihjest aru.
„Aitäh, et aega leidsite,” sõnas ta tõustes. „Kui kuulete midagi Owen Quine’ist, kas annate mulle teada?”
Ta ulatas Fisherile oma nimekaardi. Fisher silmitses seda kortsus kulmul, ise laua tagant välja tulles, et Strike välja saata.
„Cormoran Strike … Strike … Olen seda nime justkui kuulnud …?”
Siis käis kõlksatus. Fisher elavnes korraga, nagu oleks talle uued patareid pandud.
„Pagana pihta, teie olete ju see Lula Landry loo lahendaja!”
Strike sai aru, et oleks võinud nüüd uuesti istet võtta, tellida latet ja nautida Fisheri jäägitut tähelepanu veel tunni jagu. Selle asemel lahkus ta kindlalt, aga sõbralikult ja astus mõne minuti pärast külmale udusele tänavale.
7. peatükk
Olgu ma neetud, aga seda pattu pole ma teinud, et olen midagi niisugust lugenud.
Saanud talle helistanud Strike’ilt teada, et tema abikaasa siiski ei ole kirjanike peidupaigas, tundus Leonora Quine murelikuna.
„Kus ta siis on?” esitas ta küsimuse, rohkem nähtavasti iseendale kui Strike’ile.
„Kuhu ta tavaliselt läheb, kui minema kõnnib?” küsis Strike.
„Hotelli,” lausus naine. „Ja ükskord oli ta ühe naise pool, aga ta ei taha teda enam tundagi. Orlando!” hüüatas ta teravalt kuhugi mujale, „pane see käest ära, see on minu oma! Ma ütlesin, et see on minu oma! Kuidas?” hüüatas ta valjult Strike’i kõrva.
„Ma ei öelnud midagi. Kas tahate, et otsin teie meest edasi?”
„Muidugi tahan, kes kurat siis veel teda otsib? Ma ei saa Orlandot üksi jätta. Küsige Liz Tasseli käest, kus ta on. Tema on ta varemgi üles leidnud. Hiltonist,” ütles Leonora ootamatult. „Ükskord oli ta Hiltonis.”
„Missuguses Hiltonis?”
„Ma ei tea, küsige Lizi käest. Tema ta ära minema õhutas ja tema peaks aitama ka teda tagasi tuua. Ta ei vasta minu kõnedele. Orlando, pane see käest ära!”
„Kas on veel kedagi, kes teie arvates …?”
„Ei, muidu oleks ma ise tema käest küsinud, pagana pihta,” nähvas Leonora. „Teie olete detektiiv, teie otsigegi ta üles! Orlando!”
„Proua Quine, me peame …”
„Öelge mulle Leonora.”
„Leonora, me peame kaaluma võimalust, et teie abikaasa on võibolla viga saanud. Võime ta kiiremini üles leida,” ütles Strike häält tõstes, et kodusest lärmist liini teises otsas üle kosta, „kui räägime politseiga.”
„Ma ei taha. Helistasin kord neile, kui ta oli nädal aega kadunud, ja siis selgus, et ta on ühe armukese juures, ning nad olid vägagi rahulolematud. Ta saab vihaseks, kui ma seda uuesti teen. Igatahes Owen ei … Orlando, pane see käest ära!”
„Politsei saaks levitada teie mehe pilti paremini ja …”
„Ma tahan lihtsalt, et ta tuleks rahulikult koju. Miks ta ei võiks lihtsalt tagasi tulla?” lisas naine tusaselt. „Tal on olnud küllalt aega maha rahuneda.”
„Kas olete oma abikaasa uut raamatut lugenud?” küsis Strike.
„Ei ole. Ma ootan alati, kuni need on valmis ja ma saan lugeda nii, et kaaned on ümber ja puha.”
„Kas ta on sellest teile midagi rääkinud?”
„Ei, talle ei meeldinud oma tööst rääkida, kui ta veel … Orlando, pane see käest ära!”
Strike ei saanud aru, kas naine lõpetas kõne ise või mitte.
Varahommikune udu oli üles tõusnud. Vihm täpitas Strike’i büroo aknaid. Kohe oli tulemas klient, veel üks lahutav naine, kes tahtis teada, kuhu tema peatselt lahutatud mees on oma varad matnud.
„Robin,” ütles Strike ooteruumi astudes, „prindi mulle internetist välja Owen Quine’i pilt, kui leiad mõne. Ja helista tema agendile Elizabeth Tasselile ning uuri, kas ta on nõus vastama paarile kiirele küsimusele.”
Ta oli juba oma kabinetti tagasi pöördumas, aga siis meenus veel midagi.
„Ja vahest vaatad minu jaoks, mida tähendab „bombyx mori”?”
„Kas nii seda hääldataksegi?”
„Jumal seda teab,” kostis Strike.
Peatselt lahutav naine saabus õigel ajal, kell pool kaksteist. Tegu oli kahtlaselt noorusliku välimusega üle neljakümnese naisega, kellest õhkus ärevust tekitavat sarmi ja muskuselõhna, mis tekitas Robini meelest büroos alati kuidagi krampliku õhkkonna. Strike kadus koos naisega oma kabinetti ja järgmise kahe tunni jooksul kuulis Robin lisaks tasastele ja rahustavatele helidele nagu järelejätmatult trummeldav vihm ja omaenda sõrmede klõbin klaviatuuril nende kord valjemalt, kord vaiksemalt kostvaid hääli. Robin oli juba harjunud kuulma Strike kabinetist ootamatuid nuukseid, oigeid ja isegi karjumist. Äkiline vaikus võis tegelikult olla kõige pahaendelisem, näiteks kui meesklient sõna otseses mõttes minestas (või nagu hiljem selgus, sai kerge südamerabanduse), olles näinud oma naise ja tema armukese fotosid, mis Strike oli pildistanud teleobjektiiviga.
Kui Strike ja tema klient viimaks välja ilmusid ja naine