Siidiuss. Robert Galbraith

„Tühi maja” on inspireeritud majast, mille surnud sõber Fancourt’ile jättis, koht, kus nad olid noorpõlves õnnelikud olnud. See on väga liigutav. Õigupoolest on see lugu kahetsusest, kaotusest, nurjunud ambitsioonidest …”

      „Joe North jättis maja tegelikult nii Michael Fancourt’ile kui ka Owen Quine’ile,” parandas Nina Marguerite’i juttu kindlalt. „Ja nad mõlemad kirjutasid sellest inspireerituna romaani. Michael võitis Bookeri auhinna, Owen aga sai kõikidelt materdada,” seletas Nina otsekui möödaminnes Strike’ile.

      „Mis sellest majast sai?” küsis Strike Nina käest, kui Lucy ulatas talle taldriku lambalihaga.

      „Oh, see oli juba väga ammu, see müüdi maha,” ütles Nina. „Nad ei olnud nõus midagi ühisomandisse võtma. Nad on teineteist aastaid vihanud. Sellest saadik, kui Elspeth Fancourt selle paroodia pärast enesetapu tegi.”

      „Ega sa ei tea, kus see maja asub?”

      „Ta ei ole seal,” ütles Nina poolsosinal.

      „Kes pole kus?” küsis Lucy oma ärritust vaevu varjates. Tema plaanid Strike’ga olid rikutud. Nüüd ei hakka Nina talle kunagi meeldima.

      „Üks meie kirjanik on kadunud,” seletas Nina talle. „Tema naine palus Cormoranil ta üles otsida.”

      „See edukas vend?” küsis Greg.

      Kahtlemata oli Greg tüdinenud abikaasa lõputust kurtmisest oma andeka, aga vaese venna pärast, et tema äriasjad kõvast töökoormusest hoolimata vaevu edenevad, aga sõna „edukas” koos kõige muuga, mida see Gregi suus tähendas, mõjus Strike’ile nagu nõgese kõrvetus.

      „Ei,” ütles ta, „ma ei usu, et Quine’i saab edukaks nimetada.”

      „Kes sind palkas, Corm? Kas kirjastaja?” küsis Lucy uudishimulikult.

      „Tema naine,” vastas Strike.

      „Kas ta ikka on võimeline arvet ära maksma?” küsis Greg. „Vältida hädavareseid, Corm, see peaks olema sinu esimene ärireegel.”

      „Üllatav, et sa neid tarkuseteri kirja ei pane,” ütles Nick Strike’ile tasakesi, kui Lucy pakkus Marguerite’ile lisa kõigest laual leiduvast (kompensatsioon selle eest, et ta ei saanud Strike’i oma koju viia ja temaga abielluda ning asuda elama paari kvartali kaugusele koos Lucy ja Gregi kingitud uue läikiva kohvimasinaga).

      Pärast pidusööki siirduti beeži kolmeosalisse elutuppa, kus olid kingitused ja õnnitluskaardid. Lucy ja Greg olid ostnud talle uue käekella, „Sest ma tean, et sinu viimane kell läks katki,” sõnas Lucy. Strike oli liigutatud, et õde oli seda meeles pidanud, ja nii tõrjus soe kiindumuselaine ajutiselt kõrvale pahameele selle pärast, et õde oli ta täna siia vedanud ja näägutanud teda elus tehtud valikute pärast ja ise abiellunud Gregiga … Strike võttis odava, aga töökindla käekella, mille ta oli endale asenduseks ostnud, käelt ära ja pani asemele Lucy kingituse, mis oli suur, läikiv ja metallrihmaga ning nägi välja täpselt nagu Gregi kella teisik.

      Nick ja Ilsa olid ostnud talle „selle viski, mis sulle meeldib”: Arran Single Malti, mis tuletas kohe meelde Charlotte’i, kellega koos oli Strike seda esimest korda maitsnud. Igasuguse võimaluse melanhoolseteks meenutusteks tõrjusid aga minema kolm uksele ilmunud pidžaamas kuju, kellest kõige pikem küsis:

      „Kas torti pole veel toodud?”

      Strike polnud endale kunagi lapsi soovinud (mida Lucy pani pahaks) ja ei tundnud õelapsi kuigi hästi, sest kohtus nendega harva. Vanim ja noorim vedasid ema toast välja, et tuua sünnipäevatort sisse, keskmine poiss aga tuli otsejoones Strike’i juurde ja ulatas talle isetehtud kaardi.

      „See oled sina,” ütles Jack pildile osutades, „medalit kätte saamas.”

      „Sa oled saanud medali?” küsis Nina naeratades ja suuril silmil.

      „Aitäh, Jack!” sõnas Strike.

      „Mina tahan ka sõduriks saada,” lausus Jack.

      „Sinu süü, Corm,” ütles Greg toonil, milles Strike tundis paratamatult teatud vaenulikkust. „Ostad talle mängurelvi. Räägid oma püssist.”