Mai lõpus algas ülikoolis streik. Streikijad jutlustasid „ülikoolide osadeks lahutamist”. Tõesti, kui osadeks tahate jaotada, laske aga käia, mõtlesin ma. Kõigepealt lahutage osadeks, siis lammutage laiali ja siis tampige jalge all pulbriks. Mul kama kaks. Kui te selle ära teete, on minul ka kergem, ja mis puutub sellesse, mis pärast saab, siis küll ma midagi välja mõtlen. Kui abi on vaja, siis võin aidata ka. Laske aga kähku käia!
Et ülikool oli barrikaadides ja loenguid ei toimunud, alustasin tööd ühes transpordifirmas. Istusin veoki kõrvalistmel ja mu tööks oli pakke autost maha laadida. Töö oli arvatust raskem, algul oli kogu kere nii valus, et ei saanud hommikul hästi maast lahti, aga palk oli jällegi sellevõrra parem, ning kui hõivatud olla ja keret liigutada, siis õnnestub ka enese sees haigutav tühimik oma teadvusest välja lülitada. Viiel päeval nädalas töötasin päevasel ajal transpordifirmas, kolmel päeval olin plaadipoes öövahetuses. Neil öödel, mil ma ei töötanud, jõin oma toas viskit ja lugesin. Rünnakrühmlane ei pruukinud tilkagi alkoholi ning oli alkoholilõhna suhtes ülitundlik. Kui mina voodis lesides puhast viskit jõin, õiendas ta, et ei saa selle haisu pärast õppida ja mingu ma joogu kusagil väljas.
„Mine ise välja,” ütlesin ma.
„Aga ü-ühikas on ju keelatud alkoholi juua, selline on re-re-reegel,” ütles tema.
„Mine ise välja,” kordasin mina.
Rohkem ei öelnud ta midagi. Mul tuli räbal tunne peale, läksin katusele ja jõin üksinda viskit.
Kui juuni kätte jõudis, kirjutasin Naokole veel ühe pika kirja ja saatsin Kobe aadressile – kuhu mujale. Sisu oli enam-vähem sama mis eelmiselgi. Lõppu lisasin, et vastuse ootamine on äraütlemata ränk, tahaksin vähemalt teada, ega ma sulle haiget ei teinud. Kui olin selle kirja posti pannud, tundus, nagu oleks tühimik minu sees veelgi suuremaks kasvanud.
Juunis läksin kahel korral koos Nagasawaga linna peale ja magasin mingite naistega. Mõlemad korrad olid väga lihtsad. Üks tüdrukutest muutus siis, kui ta hotellivoodisse tarisin ja lahti riietada püüdsin, metsikuks ja hakkas vastu, kuid kui mina vaatasin, et asi kisub vaevaliseks ja hakkasin omaette voodis raamatut lugema, tuli ta ise ennast mu vastu suruma. Teine tüdruk tahtis pärast seksi minu kohta igasuguseid asju teada. Mitme naisega ma senini maganud olen või siis kust ma pärit olen või siis mis ülikoolist või mis muusika mulle meeldib ja kas ma olen Osamu Dazai romaane lugenud või et kui ma saaksin välismaale minna, kuhu ma siis läheksin, ja mis ma arvan, ega tema tissid teiste inimestega võrreldes äkki pisut liiga suured ei ole – ühesõnaga, päris kõiksugu asju. Vastasin talle, nagu juhtus, ja jäin magama. Kui üles ärkasin, küsis ta, ega ma ei tahaks temaga koos hommikust süüa. Läksin koos temaga kohvikusse, sõin temaga koos hommikumenüü jäledat röstleiba jäleda munaga, jõin jäledat kohvi. Kogu see aeg esitas tema mulle küsimusi. Kellena mu isa töötab, kas mul olid keskkooli ajal head hinded, mis kuus ma sündinud olen, kas ma konna olen söönud ja nii edasi ja nii edasi. Mul hakkas sellest pea valutama, nii et pärast sööki ütlesin ma, et pean nüüd varsti tööle hakkama minema.
„Kuule, kas me rohkem enam ei kohtugi?” küsis tema õnnetu moega.
„Küllap me peagi jälle kuskil kohtume,” ütlesin ma ja läksin lihtsalt minema. Kui üksinda jäin, mõtlesin vastikustundega, et oi jah, mida kuradit ma õige teen. Mõtlesin, et midagi niisugust küll teha ei tohiks. Aga tegemata jätta ka ei saanud. Minu keha oli kangesti näljas ja põuas, ta nõudis naisi. Nende naistega magades mõtlesin ma kogu aeg Naoko peale. Mõtlesin Naoko pimeduses valgelt esile kumerduvale alasti kehale, tema karjatusele, vihma häälele. Ja mida enam ma sellele mõtlesin, seda enam kasvas mu keha nälg ja põud. Ronisin üksinda katusele, jõin viskit ja mõtlesin, et kuhu kurat ma õieti teel olen.
Juuli alguses tuli Naokolt kiri. Lühikene kiri oli.
Andesta mulle mu vastuse viibimine. Kuid palun mõista mind. Kulus üsnagi pikk aeg, enne kui minust sai niigi palju asja, et mingit teksti kirja panna. Sedagi kirja olen kümme korda ümber kirjutanud. Kirjutamine on minu jaoks üks väga ränk töö.
Alustan lõpust. Otsustasin esialgu ülikoolist üheks aastaks akadeemilise võtta. Ma ütlen küll esialgu, aga ma arvan, et suure tõenäosusega ei lähe ma enam ülikooli tagasi. Akadeemiline on puhtalt paberite küsimus. Sulle võib see küll ootamatu jutuna tunduda, kuid olen sellele juba ammusest ajast mõelnud. Mõtlesin mitmelgi korral Sinuga sellest rääkida, aga ei suutnud kuidagi end kokku võtta. Hirm oli seda sõnadesse panna.
Ära palun selle kõige pärast nii palju muretse. Mis ka ei oleks juhtunud või ei juhtunud, lõppude lõpuks oleks ikkagi nii läinud. Võib-olla teeb see väljendusviis Sulle haiget. Kui see nii peaks olema, palun vabandust. See, mis ma öelda tahan, on, et mulle ei meeldiks, kui Sa end minu pärast süüdistaksid. Siin pean mina kogu vastutuse täielikult enda peale võtma. Kogu viimase pisut enam kui aasta jooksul olen seda muudkui edasi lükanud ning ma arvan, et tegin Sulle sellega omajagu tüli. Ning ma arvan, et nüüd on käes viimane piir.
Peale Kokubunji korterist väljakolimist läksin tagasi Kobe vanematekoju ja käisin mõnda aega haigla vahet. Arsti sõnade kohaselt olevat Kyotos mägede keskel üks mulle sobiv raviasutus ning ma kavatsen mõneks ajaks sinna minna. Täpsemalt öeldes ei ole see haigla, vaid vabama vormiga taastusraviasutus. Üksikasjust räägin mõni teine kord lähemalt.
Praegu ma veel eriti hästi kirjutada ei suuda. Praegu on mul vaja kuskil vaikses, välismaailmast äralõigatud kohas oma närve puhata.
Omal moel olen sulle tänulik selle eest, et Sa selle aasta mu kõrval veetsid. Palun usu seda. Sina ei ole mulle haiget teinud. See, kes mulle haiget tegi, olin ma ise. Nii arvan ma.
Praegusel hetkel ei ole ma veel valmis Sinuga kohtuma. Mitte et ma Sinuga kohtuda ei tahaks, ma lihtsalt ei ole veel valmis. Niipea, kui ma tunnen, et ma olen valmis, kirjutan Sulle ise kirja. Ma mõtlen, et siis saame ehk teineteist pisut paremini tundma. Me peaksime teineteist palju paremini tundma, eks ole?
Lugesin seda kirja mitusada korda. Ning muutusin lugedes väljakannatamatult kurvaks. See oli seesama nukrus, mida ma tundsin siis, kui Naoko mulle üksisilmi otsa vaatas. Ei osanud ma seda lohutamatut kurbust ei kuhugi ära viia ega millessegi kinni toppida. Nagu keha ümber lõõtsuval tuulel, ei olnud sel kurbusel ei kuju ega kaalu, teda ei olnud võimalik enesele ümber mähkida. Minu silme eest liikus vaikselt mööda maastik, kuid selle sõnum ei kostnud mu kõrvu.
Laupäeva õhtuti veetsin ma endiselt aega ühika fuajees toolil istudes. Ei olnud kedagi, kes oleks mulle helistada võinud, aga mul ei olnud ka midagi muud teha. Panin alati teleri pesapalliülekande peale ja tegin näo, nagu vaataks. Lõikasin siis enese ja teleri vahelise ilmatu suure ruumi kaheks ja siis veel kord kaheks. Tegin seda veel mitu ja mitu korda, kuni sai valmis peopesasuurune pisikene ruumitükk.
Kui kell sai kümme, panin teleri kinni, naasin oma tuppa ja läksin magama.
Selle kuu lõpus kinkis Rünnakrühmlane mulle jaanimardika.
Mardikas oli pandud lahustuva kohvi purki. Purgis oli mõni rohuleht ja pisut vett ning kaane sisse oli tehtud paar õhuauku. Väljas oli veel valge, nii et jaanimardikas näis täiesti lihtlabase musta kraavikalda putukana, aga Rünnakrühmlane väitis, et see on surmkindlalt jaanimardikas. Ma tunnen jaanimardikaid hästi, ütles ta, ja ega mul ei olnud ka põhjust või alust seda eitada. Olgu pealegi, see on jaanimardikas. Putukas oli kuidagi unise näoga. Üritas libedat klaasseina mööda üles ronida, aga kukkus jälle alla.
„Hoovist leidsin.”
„Siit hoovist?” küsisin mina üllatunult.
„Vaata, si-siin lähedal ühes hotellis lastakse suvel klientide ligimeelitamiseks jaanimardikaid lahti, eks ole? Ja see eksis siia ära,”