Tatjana ei läinud Euroopasse.
Kahekümne seitsmes peatükk
Poola, november 1944
Aleksander magas istudes, selg vastu puud toetatud, Paša pea süles. Koidu ajal andis paistetus Paša kurgus järele. Ta asetas sõrme plasttorule ja hingas paar korda õhku ahmides läbi suu. Aleksander sai sellest julgustust, kleepis toruümbruse kinni plaastriga, mis tal kaasas oli, et avaust nii palju kui võimalik sulgeda. Ta ei võtnud plasttoru välja, kartes, et kui Paša seda jälle vajab, ei suuda ta seda enam tagasi panna. Paša asetas nimetissõrme toruavale ja kähistas: „Kleebi see kinni. Ma ei saa rääkida, kui see lahti on.”
Aleksander kleepis toruotsa kinni ja vaatas veidi aega, kuidas Paša puristab ja vaeva näeb, et sügavalt hingata.
„Aleksander, kuula,” sosistas noormees viimaks nõrgalt ja jõuetult. „Mul on idee. Kanna mind seljas sellelt eikellegimaalt kaitseliinile, mul on endiselt Saksa munder seljas, eks?”
„Jah.”
„Sa päästad enda mu Saksa mundriga. Kui tahad teda päästa,” – ta osutas raskelt hingates Uspenskile – „siis lase tal ühte haavatud sakslast tassida. Kas meil on mõni või on nad kõik surnud?”
„Minu arvates on meil üks põrutada saanud sakslane.”
„Väga hea.” Hingetõmme. „Anna sakslastele alla, kandes ühte nende haavatut.”
„Teised kolm suudavad kõndida.”
„Tore. Jää siiski juhipositsioonile, ära lase haavatutel enda eest rääkida. Kui kaitseliinile jõuad, ütle: „Schießen Sie nicht.” Ärge tulistage.”
„Kas ma muud ei pea ütlema?” küsis Aleksander. „Miks me seda 1941. aastal ei öelnud? Või juba 1939. aastal, kui see juba jutuks tuli.” Ta muigas. Paša hingas.
„Mis salaplaani te seal kahekesi peate?” küsis Uspenski nende juttu kuulama jäädes. „Te ei kavatse ometi alla anda, mis?”
Aleksander ei lausunud sõnagi.
„Seltsimees kapten, te teate, et me ei või alla anda.”
„Taganeda ka ei või.”
„Me ei tagane. Me püsime paigal. Ootame, kuni abiväge saadetakse.”
Paša ja Aleksander vahetasid pilgu. „Me anname alla, Uspenski. Mul on haavatu. Ta vajab otsekohe ravi.”
„Noh, mina seda ei tee. Nad tapavad meid,” ütles Uspenski, „ja siis ütleb meie enda armee meist lahti.”
„Kes ütleb, et me kunagi oma armeesse tagasi läheme?” küsis Paša end Aleksandri abiga püstakile ajades.
„Oi, sina oled õige mees rääkima. Sinul, elusal surnul, pole muidugi midagi kaotada ega kusagile minna, aga teistel on kodus pere.”
„Minul ei ole peret,” ütles Aleksander. „Aga Uspenskil on õigus.”
Uspenski muigas rahulolevalt Pašat silmitsedes.
Aleksander ütles: „Jää siia, Nikolai. Oota, kuni Punaarmee sinu juurde jõuab.”
Muie Uspenski näol kustus. „Seltsimees kapten! Teil on pere, minu arust ütlesite, et teil on naine? Ja temal” – ta osutas pilkavalt Pašale – „on õde?”
Aleksander ja Paša ei lausunud sõnagi.
„Miks teie kaks temast ei hooli? Ta saadetakse Arhangelskisse Bolševiku3 saarele selle eest, et teie alla andsite.” Bolševiku saarelt polnud keegi tagasi tulnud.
Uspenskist välja tegemata vaatas Paša Aleksandrile otsa. „Valmis?” küsis ta.
Aleksander noogutas ning viipas neljale sakslasest vangile. Üks neist jampsis. Ühel oli pindmine, kuid väga verine ja väga silmatorkav peahaav.
Uspenski suutis vaevalt hingata. Tema hääl kõlas veidi Paša moodi. „Kas sellega see lõpebki? Teie, kapten Belov, läbisite tuhat viissada kilomeetrit, tormasite läbi diviiside ja rügementide, üle miiniväljade ja läbi surmalaagrite, läbi iga jõe ja üle iga mäe, et võiksite end sakslaste kätte vangi anda?” Tema meelest oli see nii uskumatu, et ta hakkas hingeldama.
„Jah,” vastas Aleksander samuti väriseva häälega. „Ma olen omadega läbi. Nüüd tuled meiega või jääd siia.”
„Ma jään siia,” ütles Uspenski.
Aleksander andis talle au.
„See on tema,” pahvatas Uspenski. „Enne teda olite aus inimene. Te leidsite tema, ja kuna tema müüs oma hinge kuradile ja jäi elama, arvasite, et miks mitte ka teie.”
Aleksander silmitses Uspenskit. „Miks sa seda nii isiklikult võtad, leitnant? Mis sel sinuga pistmist on?”
„Millegipärast,” ütles Paša, „nii mõndagi.”
„Oh, mine põrgu! Keegi ei räägi sinuga. Hinga õige läbi oma sulepea ja pea, kurat, suu. Kui kaptenit poleks, siis sa juba mädaneksid õndsalt.”
„Uspenski!” ütles Aleksander. „Sa unustad end. Komandör Metanovil on sinust kõrgem auaste.”
„Mina tema auastmest lugu ei pea. Ma ei tunnista temasuguse saatana auastet,” kähvas Uspenski. „Minge, seltsimees kapten, mida te ootate? Minge! Jätke oma elusad mehed maha.”
Nooremseersant Danko ütles ujedalt: „Mind ta maha ei jäta. Mina lähen temaga.”
Uspenski ajas silmad pärani. „Kas mina olen ainus, kelle te maha jätate?”
„Paistab nii,” sõnas Paša muiates.
Uspenski ründas teda. Aleksander astus just õigel ajal vahele. Vapper, kuid rumal Paša poleks suutnud isegi ühe kopsuga Uspenski vastu võidelda. Hingamine võttis kogu Paša jõu.
„Mis teil kahel viga on?” küsis Aleksander Pašat eemale tõugates. „Paša …”
„Ma ei usalda teda, Aleksander. Ma ei usalda teda üldse.”
„Noh, sina oled õige mees rääkima,” kähvas Uspenski.
„Sellest hetkest peale, kui ma teda nägin,” jätkas Paša, „on mul tema suhtes mingi sisetunne.” Ta hingeldas ja jäi vait.
Aleksander viis Paša veidi eemale. „Tal pole häda midagi,” sosistas Aleksander. „Ta on kogu aeg mu kõrval olnud. Nagu Borov sinul.”
„Otse sinu kõrval,” kordas Paša nagu kaja.
„Jah. Võtame ta lihtsalt kaasa ja lähme, enne kui siin nii palju kära teeme, et sakslased hakkavad järgmiseks lahinguks valmistuma.”
Paša ei lausunud sõnagi. Aleksander painutas Paša pea kuklasse ja kohendas tema kõri katvat plaastrit. „Sa ei tohi rääkida, me peame su velskri juurde saama ja laskma selle kinni õmmelda. Nii et pea esialgu suu. Las mina tegelen sellega.”
Aleksander naasis Uspenski juurde. „Nikolai, sa ei pruugi tema auastmest lugu pidada, aga minu auastmest pead lugu pidama, sul pole valikut. Ma ei saa sind üksinda metsa jätta. Niisama hästi võiksin su maha lasta. Ma käsin sul relvad maha panna ja koos teistega alla anda.” Ta tasandas häält: „Sinu enda huvides.”
„Oh, olgu, kurat, pealegi,” vastas Uspenski. „Ma tulen. Ma teen seda vastu tahtmist, seda ma ütlen.”
„Sa oled kogu selles sõjas olnud vastu tahtmist. Nimeta üksainus asi, mida sa oled oma vabal tahtel teinud.”
Uspenski ei lausunud sõnagi.
„Paša