„Kuidas nad seda teha saavad?”
„Mida sina soovitad? Hajuvad?”
„Hajuvad? Lähevad laiali? Kas sa tead, kuidas seda nimetatakse? Deserteerumiseks.”
Paša vaikis. „Aleksander, sul pole lootust. Selle künka taga on viissada tuhat meest.”
„Jah, ja teiselt poolt tuleb kolmteist miljonit meest neid tapma.”
„Jah, aga mis sinust ja minust saab?”
„Ma vajan su üksuse relvi.”
„Niisiis saad mu relvad. Sul on üheksateist meest. Mida sa ometi mõtled?”
Aleksander tasandas hääle sosinani. „Ära selle pärast muretse, mida mina mõtlen. Lihtsalt …”
„Mis lihtsalt?”
„Paša, ma tahan Saksamaale pääseda. Ma pean selleks lihtsalt küllalt kaua elama.”
„Miks?”
Sest ameeriklased tulevad Berliini. Sest ameeriklased vabastavad Saksamaa, nad vabastavad sõjavangid ja viimaks vabastavad nad ka minu. Kuid valjusti Aleksander seda ei öelnud.
„Püha jumalaema,” ütles Paša. „Sa oled aru kaotanud.”
„Jah.”
Paša vahtis praksuvas, märjas, vett imavas metsas Aleksandrit tükk aega, õnnetult tema kõrval seistes, suits räsitud sõrmede vahel rõõmutult tuhaks põlemas. „Aleksander, kas sa sakslasi ei tunne? Kas sa mitte midagi ei tea? Kuidas sa võid nii naiivne olla?”
„Ma pole naiivne. Otse vastupidi. Ma tean kõike, kuid mul on ikka veel lootust. Praegu rohkem kui iial varem.” Ta heitis pilgu Pašale. „Mis sa arvad, miks ma su leidsin?”
„Et surijat piinata.”
„Ei, Paša. Ma aitan ka sind. Lihtsalt – me peame siit välja pääsema. Sina ja mina. Kas sul esmaabipakke on?”
„Jah, küllaga sidet, küllaga sulfoonamiidi, morfiini, isegi veidi penitsilliini.”
„Tore, meil läheb seda kõike vaja. Kuidas toiduga on?”
„Meil on igasuguseid konserve. Isegi piimapulbrit. Munapulbrit. Sardiine. Sinki. Leiba.”
„Leivakonserve?” Aleksander oleks äärepealt muianud.
„Millest sina oled elanud?”
„Oma meeste lihast,” vastas Aleksander. „Kas enamik su mehi on venelased?”
„Enamik jah. Kuid mul on kümme sakslast. Mida sa soovitad nendega ette võtta? Kindlasti ei tule nad sinu poole üle ega võitle omaenda armee vastu.”
„Muidugi mitte. See on kujuteldamatu, mis?”
Paša pööras pilgu ära.
„Me võtame nad vangi,” ütles Aleksander.
„Mina arvasin, et trahvipataljonid vange ei võta.”
„Siin metsas kehtestan mina reegleid,” vastas Aleksander, „kuna mu varustajad on mind hüljanud. Nii, kas sa aitad meid või ei?”
Paša võttis viimase mahvi suitsu, kustutas koni ja pühkis märga nägu – Aleksandri meelest oli see asjatu liigutus. „Ma aitan teid. Kuid sinu leitnant ei kiida seda heaks. Ta tahab mind tappa.”
„Las mina kannan tema eest hoolt,” ütles Aleksander.
Uspenskit polnud kerge veenda.
„Kas te olete arust ära?” sosistas ta ärritatult Aleksandrile, kui Aleksander kirjeldas üldjoontes Paša üksuse ühendamise plaani.
„On sul paremaid ettepanekuid?”
„Minu arvates ütlesite, et Gronin toob lisavarustust.”
„Ma valetasin. Kutsu, palun, sõdurid kokku.”
„Mina ütlen, et tapame komandöri ja ootame metsas, kuni relvi ja mehi saame.”
„Ma ei tapa komandöri ja ma ei hakka millegi järele ootama. Neid ei tule.”
„Seltsimees kapten, te ei käitu lahingureeglite kohaselt. Me ei saa sakslasi vangi võtta. Me peame nende komandöri tapma.”
„Leitnant, kutsuge mehed kokku ja lõpetage lollused.”
„Seltsimees kapten …”
„Leitnant! Otsemaid!”
Kõõritav Uspenski, ilme tulvil umbusku, pöördus Paša poole, kes seisis köidikuist vabana Aleksandri teisel käel. Uspenski ja Paša vahtisid mõne viivu teineteisele otsa. „Seltsimees kapten, te sidusite ta lahti?” ütles Uspenski vaikselt.
„Miks sa ei muretse selle pärast, mille pärast sa muretsema pead, ega lase mul kõige muu eest hoolitseda. Mine!”
Aleksandri, Uspenski ja Telikovi alluvuses oli neliteist reameest ja kaks nooremseersanti. Koos Paša pataljoniga olnuks neil üle kuuekümne mehe, kui sakslastest sõjavangid välja arvata. Aleksander viipas Pašale.
Paša ütles: „Mu mehed peavad teadma, et see olen mina, kui ma neid hüüan.”
„Tore,” vastas Aleksander. „Mina seisan sinu kõrval, sina karjud. Küll nad aru saavad.”
Uspenski astus Aleksandri teele ette. „Kogu lugupidamise juures, seltsimees kapten, te ei tohi tulejoonele läheneda.”
„Tohin, leitnant,” ütles Aleksander Uspenskit püstolkuulipildujaga eest ära lükates.
„Kapten,” ütles Uspenski, „seltsimees kapten, kas te olete kunagi malet mänginud? Kas te teate, et males tuuakse tihti lipp ohvriks, et vastase lipp ära võtta? Tema mehed tapavad teid mõlemat.”
Aleksander noogutas. „Olgu, aga mina pole lipp, Uspenski. Nad peavad midagi paremat välja mõtlema, mitte mind tapma.”
„Nad tapavad teid, nad võidavad mängu. Las see kaabakas läheb üksi. Minupärast peatagu kuule või hammastega. Kui aga teiega midagi juhtub, siis pole meil enam kedagi.”
„Sa eksid, leitnant. Meil oled sina. Vaata nüüd. Meil on otsene käsk metsast välja murda.” Ta tasandas häält. „Ja ma sain lõpuks aru, miks. Just nende – vlassovlaste pärast. Stalin tahab, et tema Nõukogude saast – meie – tapaksime Nõukogude saasta – neid.” Paša seisis sealsamas. Aleksander ei tahtnud, et ta kuuleks. Ta viis Uspenski kõrvale. „Meil on üksainus käsk – edasi liikuda – ja üksainus kohustus – oma mehi säästa. Peaaegu kõik on langenud. Sa ju säästaksid meie meeste päästmiseks Metanovi elu, mis?”
„Ei,” vastas Nikolai. „Ma lasen selle lurjuse oma käega maha.”
„Nikolai,” sõnas Aleksander vaikselt, „kui sa teda puutud, siis sured. Vaid selleks, et sa minu seisukohast aru saaksid ega hakkaks kogemata isamaalist indu üles näitama, anna sulle teada, et sinu elu on kaalul. Kui temaga midagi juhtub, ükskõik mida, siis süüdistan sind.”
„Seltsimees kapten …”
„Saad aru?”
„Ei. Mis temaga on, ta on väärtusetu …”
„See mees on mu naisevend,” ütles Aleksander.
Uspenski nägu omandas uudse ilme. Aleksander ei osanud seda päris täpselt kirjeldada. Seal peegeldus mõningane selgus, teatud mõistmine, teatud lõpetatus, nagu oleks Uspenski midagi sellist oodanud. Aleksander ei osanud öelda, ilme teise silmades oli liiga põgus. Siis ütles Uspenski: „Seda ma ei teadnud.”
„Kust sa oleksidki pidanud teadma?”
Aleksander ja Paša asusid ülesande kallale. Oli varane õhtupoolik. Mets oli vaikne, kui mitte arvestada igihaljastele taimedele tibavat vihma. Häirivalt, seletamatult vaikne. Põlev oks murdus ja kukkus maha. See põles novembrikuu niiskuses vastutahtsi. Paša Metanov seisis Aleksandrist kümne meetri