Eddie istus mu teisel käel, kuid ma ei suutnud tema poole vaadata. Kui oleksin talle otsa vaadanud, oleksime murenenud nagu kreekerid. Mõtlesin oma vanemale õele Karenile ja nooremale vennale Leifile. Oma mehele Paulile, oma ema vanematele ja õele, kes elasid tuhande miili kaugusel. Mida nemad ütlevad, kui teada saavad. Kuidas nad nutavad. Nüüd oli mu palve teistsugune: üks aasta, üks aasta, üks aasta. Need kaks sõna tuikasid mu rinnas nagu süda.
Nii kaua elab mu ema.
„Millest sa mõtled?” küsisin emalt. Ooteruumi valjuhäälditest kõlas laul. Sõnadeta laul, aga mu ema teadis sõnu niigi ja selle asemel, et mu küsimustele vastata, hakkas ta tasa laulma. „Valgeid roose, valgeid roose, neid mis ääristasid aiateid,”2 laulis ta. Ta asetas oma käe minu käele ja ütles: „Nooruses kuulasin ikka seda laulu. Naljakas on sellele mõelda. Mõelda, et praegu kuulan sedasama laulu. Poleks osanud arvatagi.”
Siis hõigati mu ema nimi: tema retseptirohud olid valmis.
„Mine too need ära,” ütles ta. „Ütle, kes sa oled. Ütle, et sa oled mu tütar.”
Ma olin tema tütar, kuid enamgi. Ma olin Karen, Cheryl, Leif. Karen Cheryl Leif. KarenCherylLeif. Kogu mu elu olid meie nimed ema suus ühte sulanud. Ta sosistas ja karjus seda, sisistas ja ümises. Me olime tema lapsed, tema seltsimehed, tema lõpp ja algus. Me istusime autos kordamööda tema kõrval. „Kas ma armastan teid nii palju?” küsis ta meilt, hoides käsi teineteisest kuue tolli kaugusel. „Ei,” vastasime meie kavalalt naeratades. „Kas ma armastan teid nii palju?” küsis ta uuesti, ja veel kord ja veel kord, käed iga kord teineteisest kaugemal. Kuid ta ei saanud iial jaatavat vastust, ükskõik kui laiali ta käsi ei ajanud. Tema armastuse suurus jäi talle kättesaamatuks. See oli mõõtmatu ega mahtunud kusagile. See oli „Daodejingi” universumi kümme tuhat nimetatud asja, ja siis veel kümme tuhat. Ema armastus oli valjuhäälne, kõikehõlmav ja ilustamata. Iga päev ammendas ta kõik oma varud.
Ema kasvas üles sõjaväelase lapsena ja katoliiklikus vaimus. Ta elas enne viieteistkümnendat eluaastat viies osariigis ja kahel maal. Talle meeldisid hobused ja Hank Williams ja tal oli parim sõber nimega Babs. Üheksateistkümneaastaselt rasedaks jäänud, abiellus ta mu isaga. Kolm päeva hiljem sai ta mehe käest peksa. Ema läks ära ja tuli tagasi. Läks ja tuli. Ta ei tahtnud seda taluda, kuid talus. Mees lõi tal ninaluu katki. Mees peksis nõusid puruks. Ema põlvedelt tuli nahk maha, kui mees teda päise päeva ajal juukseid pidi mööda kõnniteed lohistas. Kuid ta ei murdnud ema. Kahekümne kaheksa aastaselt õnnestus emal ta viimast korda maha jätta.
Ema oli üksi, koos tema kõrval autos istuva KarenCherylLeifiga.
Sel ajal elasime väikelinnas, mis jäi Minneapolisest tunnise sõidu kaugusele, mitmes kortermajas, millel olid petlikult uhked nimed: Mill Pond ja Barbary Knoll, Tree Loft ja Lake Grace Manor. Emal oli üks töökoht, siis teine. Ta oli ettekandja kohas nimega Norseman ja seejärel kohas nimega Infinity, kus tema vormirõivastuseks oli must T-särk vikerkaarevärvides sätendava kirjaga GO FOR IT. Ta töötas päevases vahetuses tehases, kus toodeti plastmahuteid väga sööbivatele kemikaalidele, ja tõi väljapraagitud anumad koju. Kandikud ja karbid, mis olid masinas pragunenud, katki läinud või loppis. Me tegime neist mänguasju: nukuvoodeid, kaldteid autodele. Ema muudkui töötas ja töötas, aga me olime ikka vaesed. Me saime valitsuselt juustu ja piimapulbrit, toidutalonge ja arstiabikaarte ning jõulude ajal heategijailt kingitusi. Tšekke oodates mängisime kulli, keerukuju ja lahendasime silpmõistatusi maja postkastide juures, mida sai avada vaid võtmega.
„Me pole vaesed,” kordas ema ikka ja jälle. „Sest me oleme rikkad armastuse poolest.” Ta segas toiduvärvi suhkruvette ja teeskles koos meiega, nagu oleks see eriline jook. Sassaparilli- või apelsinijook või limonaad. Ta küsis ninaka inglise hääldusega, mis meid alati naerma ajas: „Kas võtate veel ühe joogi, proua?” Ta ajas käed laiali ja küsis, kui palju, ja mängul ei tulnudki lõppu. Tema armastus oli suurem kui kõik maailma nimetatud asjad. Ema oli optimistlik ja helge, välja arvatud paar korda, kui ta kannatuse kaotas ja meile puulusikaga virutas. Või see kord, kui ta röögatas „KURAT” ja puhkes nutma, sest me ei tahtnud oma tuba korda teha. Ta oli lahke ja andestav, suuremeelne ja naiivne. Ta käis meestega, kellel olid nimed nagu Killer, Tobi ja Motika-Dan, ja ühe mehega, kelle nimi oli Victor ja kellele meeldis kiirlaskumine. Mehed andsid meile viiekaid ja saatsid meid poest kommi ostma, et nemad saaksid korteris meie emaga kahekesi olla.
„Vaadake ette,” hõikas ema meile järele, kui me minema jooksime nagu kari näljaseid koeri.
Eddiega tutvudes arvas ema, et sellest ei tule midagi välja, sest mees oli temast kaheksa aastat noorem, aga nad armusid siiski teineteisesse. Karen, Leif ja mina armusime samuti Eddiesse. Eddie oli kahekümne viie aastane, kui me temaga tutvusime, ja kahekümne seitsmene, kui ta meie emaga abiellus ja lubas meile isa eest olla – puusepp, kes oskas kõike teha ja parandada. Me lahkusime peente nimedega kortermajadest ja kolisime koos Eddiega lagunevasse renditallu, millel olid muldpõrandaga kelder ja nelja eri värvi välisseinad. Talvel, mis järgnes ema ja Eddie abiellumisele, kukkus Eddie töö juures katuselt alla ja murdis selja. Aasta hiljem võtsid tema ja mu ema kahekümne viie tuhande dollari suuruse hüvitise, mille Eddie sai, ostsid selle eest nelikümmend aakrit maad Aitkini maakonnas, poolteisetunnise sõidu kaugusel Duluthist, ning maksid kohe sularahas.
Maja seal ei olnud. Keegi polnud sellele maatükile kunagi maja ehitanud. Meie nelikümmend aakrit oli korrapärane nelinurk tulvil puid, põõsaid ja umbrohtu, soiseid tiike ja hundinuiadesse kasvanud rabasid. Miski ei eraldanud seda puudest, põõsastest, rohttaimedest, tiikidest ja rabadest, mis ümbritsesid seda igas ilmakaares mitme miili ulatuses. Üheskoos käisime oma esimestel maaomanikukuudel mitu korda valduse piirid läbi, rühkisime läbi kõnnumaa seal, kus need ei külgnenud teega, nagu eraldaks selle läbikäimine valduse muust maailmast, teeks selle meie omaks. Ja pikkamööda tegigi. Puud, mis olid mulle kord paistnud nagu kõik teised, said äratuntavaks nagu vanade sõprade näod rahvasummas, nende oksad viipasid ühtäkki tähendusrikkalt, lehed andsid märku nagu tuttavad käed. Rohupuhmastest ja nüüd juba tuttavast rabast said maamärgid, teejuhid, mida peale meie keegi lugeda ei osanud.
Me kutsusime seda „põhjakaareks”, sellal kui ikka veel Minneapoliselähedases linnas elasime. Pool aastat käisime põhjakaares ainult nädalavahetustel ning rühmasime rängalt, et maatükki taltsutada ja ehitada sinna ühetoaline tõrvapappkatusega osmik, kus me viiekesi magada saime. Juuni alguses, kui olin kolmeteistkümneaastane, kolisime päriselt põhjakaarde. Või pigem kolisime ema, Leif, Karen ja mina koos meie kahe hobuse, kasside ja koerte ning kümne tibuga, kelle ema oli saanud söödapoest tasuta selle eest, et ostis kakskümmend viis naela kanatoitu. Eddie käis terve suve endiselt nädalavahetustel ja jäi sügise saabudes paigale. Tema selg oli nii palju paranenud, et ta sai viimaks jälle tööd teha, ja ta teenis kiirel hooajal elatist puusepana, kuna ots oli liiga tulus, et sellest loobuda.
KarenCherylLeif oli taas emaga omaette – just nii, nagu olime olnud aastail, mil ema oli vallaline. Sel suvel olime nii liikudes kui ka magades pidevalt üksteise vaateväljas ning nägime haruharva kedagi teist. Me olime kahekümne miili kaugusel kahest väikelinnast, mis asusid vastassuundades: Moose Lake idas, McGregor loodes. Sügisel läksime kooli McGregorisse, väiksemasse linna, kus oli neli tuhat elanikku, ent terve suve olime emaga omaette, kui mitte arvestada mõnda juhukülalist – kaugeid naabreid, kes tulid tutvust tegema. Me kaklesime, ajasime juttu ja tegime nalja ning mõtlesime ajaviiteks lõbustusi välja.
„Kes ma olen?” küsisime üksteiselt ikka ja jälle mängus, milles tuli mõelda ühele inimesele, olgu too kuulus või mitte, ja teised pidid terve hulga „jah” ja „ei” vastuste alusel ära arvama, kes see on: Kas sa oled mees? Kas sa oled ameeriklane? Kas sa oled surnud? Kas sa oled Charles Manson?
Me mängisime seda taimi istutades, harides aeda, mis pidi meid talvel toitma ja oli rajatud tuhandeid aastaid söötis olnud pinnasele, ning töötades visalt maja kallal, mida oma valduse teise serva ehitasime ja mille lootsime suve lõpuks valmis saada. Kui tööd tegime, oli meie ümber parves sääski, aga ema keelas meil kasutada dietüültoluamiidi ja teisi aju hävitavaid, keskkonda