küll suurem raks.
1
KÜMME TUHAT ASJA
Mu kolm kuud kestnud üksildasel matkal mööda Pacific Crest Traili oli mitu algust. Oli esimene uisapäisa langetatud otsus, millele järgnes teine, tõsisem otsus seda tõesti teha, ja seejärel pikk kolmas algus, mis hõlmas mitu nädalat tulvil poeskäimist, pakkimist ja ettevalmistusi. Veel olid ettekandjatööst loobumine, lahutuse lõplik vormistamine, peaaegu kogu oma vara müümine, hüvastijätt sõpradega ja viimane käik ema hauale. Oli autosõit Minneapolisest Oregoni osariigi Portlandi linna ning mõni päev hiljem lennureis Los Angelesse, sealt autoga Mojave linna ja edasi kohta, kus PCT ristub maanteega.
Seal jõudsin viimaks oma mõtte teokstegemiseni, millele järgnes otsekohe sünge arusaam, mida selle teokstegemine tähendas, ning seejärel otsus asi katki jätta, sest see kõik oli tobe, mõttetu ja naeruväärselt raske, kätkes palju enamat, kui olin arvanud, ja ma polnud selleks sugugi valmis.
Ja siis järgnes mõtte päris tõeline teokstegemine.
Paigale jäämine ja mõtte teostamine kõige kiuste. Karude, lõgismadude ja puumaväljaheidete kiuste, ehkki ma neid kaslasi kordagi ei näinud, villide, kärnade, kriimustuste ja haavade kiuste. Kurnatuse ja kasinuse, külma ja kuumuse, üksluisuse ja valu, janu ja nälja, õndsuse ja viirastuste kiuste, mis mind kummitasid, kui üksi tuhat ükssada miili Mojave kõrbest Washingtoni osariiki kõndisin.
Ja viimaks, kui olin tegelikult läinud ja oma mõtte teoks teinud, kõndinud kõik need miilid kõigi nende päevade vältel, tuli teadmine, et see, mida ma olin alguseks pidanud, polnud tegelikult üldsegi algus. Et tegelikult polnud mu matk mööda Pacific Crest Traili alanud siis, kui langetasin ootamatu otsuse see ette võtta. Retk oli alanud varem, kui olin osanud isegi kujutleda, täpselt neli aastat, seitse kuud ja kolm päeva varem, kui seisin Minnesota osariigi Rochesteri linna Mayo kliiniku väikeses ruumis ja sain teada, et mu ema on suremas.
Mul olid rohelised rõivad. Rohelised püksid, roheline pluus, juustes roheline lehv. Selle kostüümi oli ema mulle õmmelnud – ta oli kogu mu elu mulle rõivaid õmmelnud. Mõni neist oli just see, millest olin unistanud, mõni teine jättis külmaks. Ma polnud rohelisest pükskostüümist vaimustuses, aga panin selle ikkagi selga kui patukahetsuse märgi, ohvrianni ja talismani.
Kogu selle rohelises pükskostüümis veedetud päeva, mil saatsin oma ema ja kasuisa Eddiet Mayo kliiniku ühelt korruselt teisele ja ema andis ühe analüüsi teise järel, vasardas mu peas palve, ehkki palve pole õige sõna selle kirjeldamiseks. Ma polnud Jumala ees alandlik. Ma isegi ei uskunud Jumalasse. Mu palve ei olnud: Jumal, palun halasta meie peale.
Ma ei kavatsenud halastust paluda. Mul polnud seda vaja. Mu ema oli neljakümne viie aastane. Ta nägi hea välja. Ta oli mitu aastat enamasti taimetoitu söönud. Ta ei kasutanud pestitsiide, vaid istutas kahjurite tõrjeks aeda saialilli. Mu õde, venda ja mind sunniti tooreid küüslauguküüsi sööma, kui olime külmetunud. Minu ema sugustel inimestel ei olnud vähki. Mayo kliiniku analüüsid kinnitavad seda ja lükkavad ümber Duluthi arstide väited. Olin selles kindel. Kes need Duluthi arstid üldse on? Mis koht see Duluth on? Duluth! Duluth oli külm matside linn, kus arstid ütlesid neljakümne viie aastastele enamasti taimedest toituvatest küüslaugusööjatest ja loodusravi harrastajatest mittesuitsetajatele, et neil on kaugele arenenud kopsuvähk, ega teadnud ise ka, mis jama nad ajavad, vaat mis.
Mingu põrgu.
See oligi mu palve: mingupõrgumingupõrgumingupõrgu.
Ja ometi oli mu ema siin, Mayo kliinikus, ja tundis end väsinult, kui pidi üle kolme minuti jalul olema.
„Kas sa tahad ratastooli?” küsis Eddie emalt, kui pikas vaibaga kaetud koridoris tervet ratastoolirivi nägime.
„Tal pole ratastooli vaja,” väitsin.
„Ainult hetkeks,” ütles ema ja peaaegu et varises tooli; tema pilk tabas minu oma, enne kui Eddie ta lifti juurde kärutas.
Ma järgnesin, lubamata endale ainustki mõtet. Lõpuks olime teel viimase arsti jutule. Me nimetasime teda järjekindlalt tõeliseks arstiks. Tema pidi kokku panema kõik andmed, mis olid ema kohta kogutud, ja ütlema, milline on tõde. Kui lift ülespoole kerkis, sirutas ema käe ja katsus mu pükse, hõõrus rohelist puuvilla sõrmede vahel omanikutundega.
„Ideaalne,” ütles ta.
Ma olin kahekümne kahe aastane, sama vana kui ema siis, kui ta minust rase oli. Ta pidi minu elust lahkuma samal hetkel, kui mina tema ellu tulin, mõtlesin. Millegipärast moodustus see lause mu peas just siis ning varjutas hetkeks mingu-põrgu-palve. Oleksin valust äärepealt ulguma hakanud. Oleksin äärepealt lämbunud sellesse, mida teadsin, enne kui teadsin. Pidin ülejäänud elu ilma emata elama. Tõrjusin seda tõsiasja kõigest väest eemale. Ma ei suutnud lasta endal seda siis ja seal, tolles liftis, uskuda ja samas hingata, sestap lasksin endal uskuda midagi muud. Näiteks seda, et kui arst kavatseb sulle öelda, et sa sured varsti, viiakse sind ruumi, kus on läikiv puust laud.
See polnud nii.
Meid viidi läbivaatusruumi, kus õde palus, et ema pluusi ära võtaks ja paneks selga puuvillase kitli paeltega, mis tema külgedele rippuma jäid. Seda teinud, ronis ema polsterdatud lauale, mida kattis valge paber. Iga kord, kui ta liigutas, lahvatas ruumis tema külje alt kostev paberi kärin ja krabin. Nägin ema paljast selga, väikest ihulapikest piha all. Ta ei sure. Tema paljas selg näis seda kinnitavat. Ma silmitsesin seda, kui tõeline arst sisse astus ja ütles, et mu emal veab, kui ta aasta elab. Arst selgitas, et ema ei püüta ravida, sest tema haigus on ravimatu. Teha pole midagi, ütles arst meile. Kopsuvähi puhul on tavaline, et see nii hilja avastatakse.
„Kuid ta ei suitseta,” vaidlesin vastu, nagu loodaksin arsti diagnoosist loobuma panna, nagu kulgeks vähk mõistuspäraselt ja oleks ravitav. „Ta suitsetas ainult nooruses. Ta pole juba aastaid ühtegi suitsu teinud.”
Arst raputas kurvalt pead ja ruttas minema. Ta pidi tööd tegema. Ta pakkus, et võib proovida ema seljavalusid kiiritusega leevendada. Kiiritus võis kahandada kasvajaid, mis ääristasid tema selgroogu täies pikkuses.
Ma ei nutnud. Üksnes hingasin. Kohutavalt. Kavatsuslikult. Ja siis unustasin hingamise. Olin kunagi minestanud – kolmeaastaselt, kui viha pärast hinge kinni hoidsin, sest ei tahtnud vannist välja tulla, ehkki olin nii väike, et ma ise seda ei mäleta. „Mida sa tegid? Mida sa tegid?” olin emalt kogu oma lapsepõlve pärinud ning lasknud omaenda tuisaka tahte üle hämmingut ja rõõmu tundes seda lugu ikka ja jälle jutustada. Ta oli käed sirutanud ja vaadanud, kuidas ma näost siniseks tõmbun, oli ema mulle alati öelnud. Ta oli oodanud, kuni mu pea tema pihkudesse vajus ja ma hinge tõmbasin ning ellu ärkasin.
Hinga.
„Kas ma oma hobusega ratsutada võin?” küsis ema tõeliselt arstilt. Ta istus, käed tihedalt vaheliti ja luupeksed ristatud. Iseenda ahelais.
Vastuseks võttis arst pliiatsi, asetas selle kraanikausi servale püsti ja koputas sellega tugevasti vastu valamut. „See on teie selgroog pärast kiiritust,” ütles ta. „Üksainus põrutus, ja teie luud võivad mureneda nagu kuiv kreeker.”
Me läksime naiste tualettruumi. Kumbki lukustas end omaette kabiini ja nuttis. Me ei vahetanud ainustki sõna. Mitte seetõttu, et oleksime end oma mures nii üksildasena tundnud, vaid seetõttu, et olime selles koos, nagu oleksime üks keha, mitte kaks. Ma tajusin ema keha, mis nõjatus uksele, ja tema käsi, mis aeglaselt vastu ust tagusid, nii et kõik kabiinid värisesid. Hiljem tulime välja, et käsi ja nägu pesta, ja silmitsesime teineteist läikivast peeglist.
Meid saadeti apteeki ootama. Ma istusin ema ja Eddie vahel, roheline pükskostüüm seljas, roheline lehv imekombel ikka veel juustes. Ühe vana mehe süles istus suur kiilas poiss. Ühe naise käsivars viipus küünarliigesest pööraselt. Ta hoidis seda jäigalt teise käega, püüdes seda paigale sundida. Ta ootas. Meie