Klaasmerel ei saanud olla selliseid torme, millest rääkisid mererahva pärimused, sest see oli madal ja vaikne sisemeri, mis oli ookeaniga ühenduses ainult kitsa lõunapoolse väina kaudu. Aga siiski võisid siinsed tormid olla piisavad, et üks väikene purjepaat nagu lelu kaljudele visata. Selle kohta, et paat oli mustvaaladest puutumata jäänud ja üldse nii kaugele jõudnud ning et selle ainus reisija polnud viga saanud, oleksid meremehed öelnud „mereõnn”. Seejuures oleksid nad käega teinud märgi, mille kahetisus – hea kutsumine ja halva eemalepeletamine – näitab väga ilmekalt, kui kergesti võib õnn merel õnnetuseks pöörduda.
Tirre ronis vaevaga, vasaku käega oma suurt kõhtu toetades üle kaljurahnude, mida oli võimalik ületada ainult seetõttu, et neid oli siin nii palju, segi paisatud nagu mõne hiiglase mänguasjad. Üksteise najale toetudes ja korrapäratutes hunnikutes moodustasid need kallakuid ja astmeid, millest võis kuidagimoodi üle pääseda.
Eespool, tillukese saare keskel, oli tuletorn.
Tuulest kihutatud pilved sundisid taevast juba hämarduma ning torn kõrgus naise ees sünge ja tumedana. Selle tipus polnud mingit valgust ega muud signaali – laevade jaoks polnud tuld veel süüdatud ja nähtavasti polnud siin kaugel põhjas parajasti vaja ühtegi teadet edastada.
Saar ja tuletorn nägid mahajäetud välja, aga varem, pisikese purjepaadiga üle lainete õõtsudes, oli Tirre näinud tornitipus mingi teate edastamise valgusevälgatusi. Keegi elas siin, keegi valvas seda üksildast eelposti Linnukalju linnast põhja pool, Tulesaarele viivast mereteest eemal, ümberringi vaid tühi meri ja kaugemal Klaasmere põhjaranniku kõnnumaa, kus oli ehk ainult paar kaluriküla, kui sedagi.
See oligi asja mõte, et see koht on kõigest eemal.
„Kes seal on?” kostis järsku kärisev mehehääl. Selle omanikku naine kaljude taga ei näinud.
„Merehädaline,” hõikas Tirre vastu.
„Loll jutt. Ükski merehädaline ei satu siia. Siin ei käi laevu, et nad saaksid põhja minna, ja kui käikski, siis viiksid hoovused kõik, mis merre kukub, tagasi lõuna poole.”
Kümme sammu eespool kõrguva kalju tipus ilmusid nähtavale kõikuv latern ja tume inimkogu. Tirre vahtis üles ja teadis, et sellest, kas ta suudab seda meest veenda, sõltub tema lapse elu. Mitte ellujäämise või surma, vaid veel palju olulisemas mõttes. Nurgaarst oli talle öelnud, et sünnib tüdruk, ja linnas saaks tüdrukust seesama, mis tema emast. Hoor.
„Merehädalised otsivad pelgupaika, ja mina ka.”
„Kes te olete?”
Tirre tegi viimase pingutuse ja ronis veel natuke kõrgemale, et mehe juurde jõuda. Too oli pikka kasvu. Vimmas. Keskealine. Habetunud. Laternavalguse taha oli raske näha.
„Mu nimi on Tirre. Ma otsin kohta, kus end varjata. Kui te lubate mul siia jääda, siis päästate minu ja mu lapse elu.”
„Kelle eest te ka ei põgeneks – mehe, armukese, vanemate –, see saar pole mingi pelgupaik. See on maailma lõpp. Siiajäämine on karistus.” Mehe hääl oli sama kibe kui tema sõnad.
Tirre astus tuletornivahile lähemale. Tuul paiskas märjad kastanpruunid juuksed talle näkku, nii et ta pidi need kätega kõrvale lükkama. „Kas te elate siin üksi?”
Mees naeris nagu mingi kähedahäälne merelind. „Mina olen miskipärast kõige elujõulisem. Nad ikka saadavad mulle paarilisi, aga need muudkui surevad igasugu haigustesse või jäävad kala püüdes mustvaalade kätte või mida iganes. Aga mina olen alles.»
Naine teadis, et ei näe vettinud riietes ja suure kõhuga sugugi ilus välja. Aga ta teadis ka, et tal lubatakse jääda. Selle mehe üksildus oli käegakatsutav. Sellise üksilduse vastu kõlbab mistahes inimlik selts. Seda saab ta ära kasutada.
„Reisimine on ikka üks toredamaid asju maailmas, isegi kui see võtab kauem aega kui plaanitud,” ütles Vede nägu päikese poole pöörates. Nad olid merel seitsmendat päeva, lisaks päikesepaistele oli neil vahelduseks soodne edelatuul ja kõigi tuju oli hea.
Huvitav, mida te ütleksite pikema retke kohta metsas, teie kõik, kes te nii kangesti armastate puust alusega merel õõtsuda, mõtles Reu muiates. Millal ma ometi korralikule kuivale maale tagasi saan! Ja metsa!
„Olete te palju reisinud?” küsis Asel.
„Omajagu,” ütles Vede üleolevalt muheledes. „Olen ka varem Tuules käinud, Tulesaarel – see on küll üks sünge ja ebameeldiv koht – ning muidugi Meresuus. Linnukaljul mitte, sellel linnal on halb kuulsus.”
„Minu jaoks on see esimene reis,” ütles Asel. „Aga ma saan aru, mida te silmas peate. Mõnikord vaatan oma kaarti ja soovin, et võiksin ühe silmapilguga kõigisse neisse kohtadesse jõuda!”
„See on teil tõesti päris hea kaart,” tähendas Vede, kes oli just eelmisel päeval seda koos Aseliga uurinud. „Kohe aru saada, et Tulesaare meistrite töö. Või noh, see on küll koopia, aga ikkagi.”
„Mu vend Danres on väga põhjalik ja hoolikas,” ütles Asel naeratades. „Tal tuleb selliste koopiate tegemine hästi välja.”
„Aga kaart pole ikkagi päris,” ütles Reu iseendagi üllatuseks valjusti. Ta polnud kavatsenud vestlusest osa võtta, kuid miski ärritas teda. Ta tahtis vahele segada, enne kui Asel oma imeasja jälle välja kraamib ja nad hakkavad selle kohal mererahva lugusid rääkima.
Asel pöördus pisut imestunult tema poole. „Muidugi mitte. See pole mõeldudki olema.”
„See on eluta asi. See peaks järgi tegema elusat maailma, aga ei saa hakkama.”
„Mida te silmas peate?”
„Kui te eile kaarti vaatasite, vaidlesite selle üle, kus meie laev parajasti on. Ma saaksin aru, kui kaart näitaks seda liikumas, aga ei näita ju. Seda, kus me oleme, saavad meremehed teada tähti ja lähedasi saari vaadates. Pärismaailma järgi.”
„Ja mis siis?” küsis Asel, kes paistis olevat Reu väidetest hämmeldunud.
„Mis kasu sellest kaardist siis on?”
Asel pidi enne vastamist mõtlema, aga ta ei tundunud olevat segaduses, vaid lihtsalt sõnu otsivat, nagu poleks keegi temalt kunagi midagi sellist küsinud. „Kaart näitab meile asju, mida me pärismaailmas oma silmaga ei näe. Minu kaart kujutab kogu Klaasmerd, kohti, kuhu ma ise tõenäoliselt kunagi ei satu.”
„Nüüd te muidugi küsite, kuidas me teame, et kaart meile ei valeta,” ütles Vede heatahtlikult, aga siiski üleolevalt naeratades. „Kuidas me teame, et see, mida me palja silmaga ei näe, on ka tegelikult selline, nagu kaardil? Ärge muretsege, Tulesaare rahvas on Klaasmere osavaimad laevnikud, nad on iga laiu ja abaja juurde seilanud, ja nad oskavad selle kõik ka täpselt kaardile kanda. Te võite Aseli kaarti uskuda.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим