„Miks?”
Seda küsimust polnud Julgus oodanud. Järsku ei pidanud ta enam vastu ja pahvatas: „Mis see teie asi on! Ma tahan oma venda jälle näha!”
Ametnik pilgutas korra silmi ja pöördus tagasi oma tuima hääletooni juurde. „Kas te oma sõidu eest tasuda suudate?”
„Jah.” Julgus näitas kukrut, mille sisu oli hõim tükk aega kogunud.
„Pärlist Tuulde sõidab iga kuue päeva tagant postilaev, järgmine just homme hommikul. Aga nad võtavad naisi peale ainult siis, kui neil on meessoost saatja.”
„Miks?” küsis Julgus ehmunult. Millestki sellisest polnud Tolgar sõnagi rääkinud.
„Selleks, et ei tuleks ette sobimatuid olukordi. Üksinda reisiv naine võib osutuda libuks, kelle meelest madrused on kerge saak. Aga juhtumisi on siin parajasti…”
„Mina ei ole libu!” pahvatas Julgus. „Mul on vaja üle mere reisida!”
Hõimunaise seljatagant kostis naerupahvak, mis helises nagu kell. „Ärge nähke vaeva, nad hoiavad oma tobedatest reeglitest suure armastusega kinni,” ütles naisehääl. „Mind ei lastud ka kuhugi. Aga loodetavasti see olukord nüüd laheneb, sest meid on kaks ja me võime koos reisida.”
Julgus pöördus ja nägi esimest korda Aselit.
2. peatükk
ÜLE MERE
Mis tegi mererahva metsarahvale nii võõraks? See polnud tumedam nahavärv, juuksed ega silmad, arusaamatu keel ega kummalised rõivad. See kõik oli ainult pealispind. Isegi vaenu ja verd täis ajalugu seletas ainult vihkamist, mitte seda, miks hõimud, kes olid ammu enne sõdu esimestena mererahvaga kokku puutunud, olid neid algul mingiteks tontideks, mitte päris inimesteks pidanud.
Asi oli mererahva olekus. Mereinimeste silmis ja näoilmes, isegi kehahoiakus ja liigutustes peegeldusid kindlus omaenda väärtuses, üleolek ja eemalviibivus. Selliste inimestega oli raske vastamisi seista. Nagu oleksid nad kõik, kalurite, hoorade ja kerjusteni välja, tegelikult ülikud. Mererahvas oli võõras, oli seda alati olnud.
Aseliga tundis Julgus seda kohe. Et see ilus mustade juuste ja peente näojoontega naine on võõras, et nad ei või teineteisest kunagi aru saada.
Aga rääkima ta ometi pidi. „Te reisite ka Tuule linna?” küsis ta, keel suus kange ja ebamugav.
Teine naine, ta võis Julgusest ehk paar aastat vanem olla, noogutas. „Postilaevad sõidavad pidevalt ja võtavad alati reisijaid peale, mõnda teist laeva tuleks võib-olla tükk aega oodata. Aga see üksikute naiste piirang on muidugi totakas. Hea, et me kokku sattusime. Mina olen Aldesal Igreis, kutsutakse Aseliks.”
„Reu Ennot.” Julgus oli oma eesnime muutmata jätnud, teades, et ei suudaks võõra nimega harjuda ja annaks end sellega ära, et jätaks mõnele pöördumisele vastamata. Ta lootis, et keegi ei eelda, et sellest niigi lühikesest nimest oleks veel lühem igapäevaselt tarvitatav teisend, mis paistis mererahva seas olevat tavaline. „Kas lihtsalt reisijate vedamiseks ei olegi laevu?”
Asel naeris jälle. See oli ilus hääl. „Kui palju teil selles kukrus raha on? Ainult reisimiseks rendivad laevu ülikud. Kui te just Pärli äsja naasnud kalli linnapea mõõtu tähtis nina ei ole, siis käib see teil ilmselt üle jõu. Lihtrahvas peab leppima laevadega, millega peale nende endi veetakse ka midagi kasulikku.”
Julgus otsustas suu pidada. Ta ei teadnud laevandusest tuhkagi, alles äsja oli ta peaaegu kõiki laevu pidanud sõjalaevadeks. Asel võttis asjaajamise üle ja suutis läbi suruda selle, et kahel üksikul naisel lubati koos reisida, ehkki see nõudis tükk aega vaidlemist ametnikega ning peale selle veel postilaeva esindaja kutsumist ja temaga läbirääkimist. Lõpuks luba anti – koos tingimustega majutuda samasse kajutisse ja olla pideva järelevalve all. Julgusele ei meeldinud see kõik põrmugi, aga see paistis olevat ainus viis üle mere pääseda.
„Kus te ööbite?” küsis mustapäine naine siis, kui nad olid sadamavalitsuse maja treppidest alla tulnud. Julgus tõstis pilgu pihku pigistatud piletilt, paberitükilt, mida ta lugeda ei osanud. Kui ta kohe ei vastanud, jätkas Asel: „Mul õnnestus vist päris korralik võõrastemaja leida. Ehk saab seal teile ka toa. Või olete end juba kuhugi sisse seadnud?”
Julgus raputas pead. „Ma ööbin tuttavate juures.”
„Aa. Eks lähme siis laiali. Tulebki kiiresti teha, kohe varsti pannakse linnaväravad kinni.” Asel hakkas oma sõnade kinnituseks kärmel sammul sadamavärava poole astuma, Julgus järgnes talle. Tänavanurgal, kus nad lahku läksid, ütles Asel: „Kohtume siis neljanda kella ajal1 üheteistkümnendal kail” ja hõimunaine noogutas, nagu oleks merereis tallegi harjumuspärane asi.
Julgus oleks andnud palju võimaluse eest otsida üles mõne rannahõimu küla ning ööbida võib-olla võõra murde kõnelejate, aga ikkagi omade juures. Kuid mererahva üha kasvav hulk oli rannahõimud nende linnade lähedusest minema tõrjunud. Julgus ei saanud neilt abi otsida – nad olid liiga kaugel ja nende saledatest paatidest poleks tema ülesande täitmisel kasu olnud, sest mustvaalade pärast ei saanud need kaldast kaugele minna. Tavaline ühendustee Selge mere vastaskaldaga – rannahõimu paatidega ringiga piki rannikut – ei olnud seekord piisav. Tal oli vaja liikuda kiiremini, otse üle mere.
Linnalähedane puudesalu, kus Julgus möödunud aasta kuivadel lehtedel kerra tõmbus, oligi metsaelanikule nagu tuttavate kodu. Aga ainult tuttavate, mitte sõprade, sest mere soolane lõhn ulatus siianigi.
Postilaev Piiritaja polnud kuigi suur, aga kahuriluugid olid sellel olemas. Kahemastiline purjekas õõtsus kai ääres kergelt nagu mingi mereloom, kes on kärsitu minema ujuma. Samal ajal, kui Reu ja Asel reisijatesabas seisid, vinnati laevale kott värske postiga ja paar kasti.
„Kui meil veab, jõuame Tuulde nelja-viie päeva pärast,» ütles mererahva naine.
Reu surus huuled kokku. Kas Asel pidi temaga rääkima? Alles mõne hetke pärast jõudis temani imestus – Tolgari väitel pidanuks Tuulde jõudmine aega võtma kolm korda nii palju.
„Ärge nüüd arvake, et mina kuhugi reisinud olen,” jätkas Asel väikese muigega. „Üks meie perekonnatuttav on raamatukaupmees, ta käib päris sageli Tuules, ikka paar korda aastas, ja räägib vahel oma sõitudest. Ta ütleb, et hangiks hea meelega ka Meresuust raamatuid, aga see jääb liiga kaugele. Tuul on Pärlile teistest linnadest kõige lähemal2, peaaegu otse idas, ja siin” – ta osutas käega üle lahe ida poole – „on Klaasmere üks kitsamaid kohti.”
Reu ümises midagi nõustuvat. Üldjoontes teadis ka tema, et Selge meri on läänest itta palju kitsam kui lõunast põhja, ehkki mererahva linnade asukohti ega isegi kõigi linnade nimesid poleks ta osanud nimetada.
Üle koduküla servas oleva kraavi viiv vanast palgist purre, mis oli vihmaga väga libe, ei valmistanud Reule mingeid raskusi, aga mööda planku laevale ronides oleks ta peaaegu vääratanud. Ilma käes helehalliks pleekinud laevatekk oli veider jalgealune – ehkki see kõikus praegu ainult vaevumärgatavalt, oli ometi kohe aru saada, et tegu pole kindla maaga.
Tekil tuli Reul ja Aselil esitada oma piletid postiteenistuse vormis mehele, kes luges neile ette laeval käitumise reeglid: „Kajut neli. Söögiajad on hommikul kuuenda ja pärastlõunal kolmanda kella ajal. Rangelt on keelatud minna laevatrümmi või teistesse kajutitesse, samuti viibida tekil, kui kapten on andnud teada, et reisijad peavad selle vabastama.” Postiametnik vaatas neid pika pilguga ja lisas: „Austage aastaid merel olevaid mehi, kes peavad oma naistest ja kallimatest kaua eemal olema. Ärge kõnelge nendega, käituge siivsalt ja tagasihoidlikult. Kui teil on vaja midagi küsida, pöörduge mõne