Kajakate hulka ei pääsenud lihtsalt niisama. Igal aastal mõeldi välja mõni jõu, osavuse ja julguse proov. Sel aastal oli selleks ülesanne joosta piki kaid, vabastada end jooksu peal turvisest ja lõpuks visata maha isegi püss – nii, et see vette ei kukuks – ning hüpata kai otsalt vette, päästma läheduses hulpivat kirstu, milles olid mängult Pärli kaitseväe tähtsad sõjalised plaanid ja dokumendid. Konks oli selles, et kai otsas astus kastivirna varjust välja kajakate seersant, kes virutas jooksjale mõõgaga mitte küll tõsise, aga ikkagi valusa haava õlga, kätte või jalga – kuidas parajasti juhtus. Katse edukalt läbija ei tohtinud sammu aeglustada, püüda ründajaga võidelda või sellisel määral kõrvale põigelda, et see sunniks teda vette hüppama kai küljelt, mitte otsalt. Kui õnnestub lihtsalt küüru tõmbumise või väikese haagiga mõõka vältida – väga hea, aga muidu tuli hoop lihtsalt välja kannatada ja haavast hoolimata otsejoones kirstu päästma hüpata. Mänguülesanne tuli täita surmtõsiselt – võimalikult kiiresti ja iga hinna eest.
Tollegarn Ondeld hingas stardijoonel valjult ja ärevalt, aga kui ta märguande peale liikuma hakkas, paistis ta endas täiesti kindel olevat. Kõik turvisepandlad sai ta lahti esimesel katsel ja tema püss maandus ilusti kail, mitte ei libisenud vette nagu ühe varem katset sooritanud noormehe oma. Ta ei üritanud mõõgahoobi eest isegi eriti kõrvale põigelda, kogu tema tähelepanu näis olevat suunatud otsejoones tormamisele. Ta tõmbus küll veidi küüru, kuid tera lõikas siiski tema õlga ja särgivarrukale ilmus kohe punane plekk. Noormees võpatas, aga ei peatunud, vaid tundus üritavat veelgi kiirust lisada. Tema vettehüpe polnud küll eriti graatsiline, aga ta jõudis vaid mõne tõmbega hulpiva kirstuni ja tõmbas selle endaga kaasa kai poole. Ehkki õlg pidi talle haiget tegema, ei paistnud see tema liigutustest välja. Juba selgelt kergendusest ja võidurõõmust särades upitas noormees väikese kirstu kai äärele. Teised katse läbinud aitasid tal veest välja ronida. Kostis tunnustavat pominat: „Täisvärk, Tolgar!”, mitmed patsutasid teda tervele õlale.
Siis visati kirst tagasi vette ja hõigati järgmine nimi.
„Ratker Oriss.”
Ratkerile jäi meelde julgus, mille tunnistajaks ta oli just enne seda, kui tal enda julgusest puudu tuli.
Kui juba Pärli tänavatel oli Julguse meelest olnud väga palju inimesi, siis see rahvasumm lausa kohutas teda. Inimesed tunglesid kireva karjana linnamüürist kaideni ning paistsid kõik vaatavat hõimunaise silmis hiiglasliku laeva poole, mis oli nähtavasti äsja randunud, sest mastidele kinnituvas keerulises köitevõrgustikus ronisid purjeid kinnitavad mehed. Laeva kõrge, uhkelt nikerdatud tagaosa küljes ja mastide tipus olid lipud ja vimplid, aga tuul ei liigutanud sadamas neid piisavalt, et oleks saanud eristada mingeid tunnusmärke.
Julguse silme all tõmbus rahvahulk kahte lehte ja laeva maabumissillast linnaväravani tekkis sõduritest ääristatud rada, mida mööda sammus laevalt linna salk väga uhkelt riietatud inimesi. Kõige ees kõndis pärlitega tikitud kleidis hallipäine naine, kes rahvale lehvitas.
Sõdurid surusid inimesed rohkem kokku, et ülikutele tee vabaks teha, ja Julgus sattus otse ühe mehe ja naise kõrvale, kes olid nähtavasti abielupaar. Peaaegu ehmatusega taipas ta, et saab nende jutust aru. See oli esimene asi, mis talle linna nägemisest saadik julgust andis.
„Räägitakse, et keegi ei oodanud neid nii vara tagasi,” ütles mees. „Pooled kajakatest olid maastikul harjutustel. Nad pidid osa mehi kiiresti tagasi tooma, et väärikas vastuvõtt korraldada.”
Naine ei vaadanud oma mehe, vaid salga noorukite poole, kes seisid lähedal, lehvitasid ülikutele ägedalt ja karjusid midagi.
„Üldse on kajakatel liiga vähe mehi, mis see siis olgu, korraldatakse õppused ja kohe on häda käes, kui on auvalvet vaja.”
„Pigem on vaja mõningaid vaos hoida,” tähendas naine väga halvakspaneva häälega. „Ausõna, isegi ainult linnapea tagasitulekust piisab ettekäändeks, et kõrtsi ja linna peale laaberdama minna.”
„Aga huvitav, mida see varane tagasitulek tähendab?”
„Nagu need, kes möödunud kuul meie eeskoja akna puruks viskasid, mäletad ju?”
„Jah, kallis. Ilmselt läksid läbirääkimised kas väga hästi või väga halvasti.”
Linnapea ja ülikud kadusid läbi linnavärava ja rahvahulk valgus neile järele. Kui inimesi vähemaks jäi, nägi Julgus, et osa neist polnudki vist linnapead tervitamas, vaid hoopis kauplemas – siin-seal pakiti kokku ajutisi kipakaid lette ja tassiti kaubakaste hoonete poole, mis olid arvatavasti laod. Paistis, et nii ülikute vastuvõtmine kui ka laat on läbi. Selle üle oli Julgusel väga hea meel, sest varasemas möllus poleks ta ilmaski saanud leida laeva, mis ta üle mere viiks. Päike vajus läänes koduste metsade taha ja siin linnamüüri varjus hakkas juba hämarduma.
Hõimunaine kõndis üle tühjeneva sadamaala kaide poole. Tema samm muutus üha kõhklevamaks. Munakivid jalge all olid ebaühtlased ja rahvahulk oli üksjagu prahti maha loopinud; korra oleks ta peaaegu komistanud, püüdes vältida üht loiku. Laevade puust kered ja paljad mastid kõrgusid eespool nagu hiiglaslikud sõjamehed pikkade odadega, isegi väikesed kalapaadid tundusid hirmutavatena. Kuidas ta pidi leidma aluse, mis ta üle mere viiks?
Julgus meenutas kramplikult, mida Tolgar oli sadama ja laevade kohta rääkinud. „Sõjalaevad tunneb ära selle järgi, et neil on kahurid. Enamasti on need suured laevad, aga on ka väiksemaid. Kahurite jaoks on pardais reas sellised väikesed luugid.” Naine polnud taibanud küsida, millised kahurid ise täpselt välja näevad. Ta teadis, et need on mingid suured torud, aga tõtt-öelda polnud tal neist erilist ettekujutust.
Ükski sõjalaev teda kindlasti peale ei võta. Ja need päris väikesed kalapaadid, millel kahuriluuke näha polnud, ei ole ju mõeldud üle mere seilamiseks. Aga suurematel laevadel olid kahuriluugid kõigil! Kas need olid tõesti kõik sõjalaevad? Ja mida ta pidi peale hakkama, kui sadamas, nii suur kui see ka oli, ei paistnud olevat ühtegi talle sobivat laeva?
Julgus kõndis üha suuremas meeleheites ühelt kailt teisele. Järsku astus tema teele ette turske keskealine mees, kes kandis samasugust vormikuube nagu väravavahid, ehkki hellebardi tal ei olnud. Küll aga püss õlal.
„Mis sa luusid siin, tüdruk?”
„Laeva otsin,” vastas Julgus mererahva keeles. Tema süda tagus kurgus ja ta püüdis seda alla neelata.
„Mis sa arvad, et keegi hakkab sind siinsamas reisijaks vormistama või? Pärli sadamas on kord, tead! Kui tahad laeva peale saada, pead minema sadamavalitsuse kontorisse.”
„Kus… kus see on?”
Sadamavaht vangutas pead. „Tule kaasa.”
Sadamavalitsuse hoone oli ehitatud sadamat põhja poolt kaitsva muldkindlustuse ette jäävale astangule, umbes poolele maale selle kunstliku künka kõrgusest. Sinna pääses mööda pikki lageda taeva alla jäävaid treppe ja selle akendest avanes suurepärane vaade kogu sadamale. Avaras ruumis oli hulk tumesinises vormiriides mehi, kes olid nähtavasti mingisugused ametnikud, tegelemas paberitega ja rääkimas teiste reisijatega. Julgus vähemalt oletas, et ülejäänud inimesed ruumis tahavad samuti merereisile minna – enamikul olid kaasas suured kotid.
„See räägib, et tahab üle mere sõita,” ütles sadamavaht teda ühele ametnikule üle andes. „Leidsin ta kailt hulkumast, ta ei tea üldse, kuidas kord on. Ei tea küll, mida sellisel teiselt poolt merd otsida on, ta ei leia omaenda tagumikkugi üles.»
„Kuhu te sõita tahate?” küsis ametnik tuima häälega.
„Tuule linna,” vastas Julgus kindlalt, ehkki talle kippus nutt kurku.
„Tegelege temaga ise,” mühatas sadamavaht ja trampis uksest välja.
„Mis on teie reisi eesmärk?”
„Ma