Enne kui ma vabal tahtel ja selgel meelel elust lahkun, tunnen vajadust täita viimset kohust: südamlikult tänada seda imeväärset maad Brasiiliat, kes on andnud mulle ja mu tööle nii hea ja külalislahke peatuspaiga. Iga päevaga olen seda maad rohkem armastama õppinud ja kuskil poleks ma meelsamini oma elu algusest peale uuesti rajanud, pärast seda kui minukeelne maailm on minu jaoks hukkunud ja mu vaimne kodu Euroopa end ise hävitab.
Aga pärast kuuekümnendat aastat läheks tarvis erilist jõudu, et veel kord täiesti uuesti alustada. Ja minu oma on pikkadest kodutu rändamise aastatest ammendunud. Nõnda pean paremaks lõpetada õigeaegselt ja püstipäi see elu, millele vaimne töö oli alati puhtaimaks rõõmuks ja isiklik vabadus kõrgeimaks väärtuseks maa peal.
Tervitan kõiki oma sõpru! Saagu nemad veel näha koitu pärast pikka ööd! Mina, liiga läbematu, tõttan neist ette.
„AEG VÕTKEM VASTU NII,
KUIS TA MEID OTSIB.“
EESSÕNA
Ma pole iial omistanud enda isikule seevõrra tähtsust, et oleksin sattunud kiusatusse jutustada teistele lugusid oma elust. Palju pidi toimuma, lõpmata palju rohkem, kui tavaliselt ühele põlvkonnale sündmusi, katastroofe ja katsumusi osaks saab, enne kui kogusin julguse alustada raamatut, milles peategelaseks või täpsemalt öeldes keskpunktiks on mu enese isik. Miski pole must kaugem kui enese esiletõst muusse kui äärmisel juhul seletusteandja rolli fotoettekande juures. Aeg pakub pildid, mina räägin üksnes sõnad sinna juurde ja mu jutustus polegi niivõrd minu kui terve põlvkonna saatus – meie ainukordse põlvkonna oma, kelle saatusekoormus oli suurem kui vist küll ühelgi teisel ajaloo põlvkonnal. Igaüks meist, ka armetuim ja pisim, on kogenud sisimani ulatunud vapustusi noist Euroopa mullapinna peaaegu lakkamatuist vulkaanilisist vappeist, ja ma ei mõista omistada endale nonde lugematute seas muud eelist kui ühe: austerlasena, juudina, kirjanikuna, humanistina ja patsifistina on mul tulnud seista iga kord nimelt seal, kus need altmaatõuked olid kõige ägedamad. Kolm korda purustasid need mu kodu ja mu eksistentsi, tegid mu kõigest möödunust ja kunagisest paljaks, ja paiskasid mu oma dramaatilise jõuga tühjusse, tollesse ma-ei-tea-kuhu, mis on mulle juba nii hästi tuttav. Aga ma ei kurda selle üle. Just kodutu saab teatud uuel viisil vabaks ja üksnes ei millegagi enam seotu ei tarvitse enam midagi arvesse võtta. Nii loodan võivat täita õiglase ajastukujutuse peatingimustest vähemalt ühe: olla avameelne ja kammitsemata.
Sest lahti kõigist juurtest ja isegi mullast, mis neid juuri toitnud – seda olen ma tõesti harva esineval määral. Olen sündinud 1881 suures ja vägevas keisririigis, Habsburgide monarhias, aga ärgu hakatagu seda maakaardilt otsima: see on uhutud sealt jäljetumalt. Kasvasin üles Viinis, kahe tuhande aastases rahvusvahelises metropolis, ja pidin lahkuma sealt kurjategija kombel, enne kui linn Saksa provintsilinnaks alandati. Mu kirjanduslik looming on selles keeles, milles ma ta kirjutasin, tuhaks põletatud – selsamal maal, kus mu raamatud olid võitnud endile miljoneid sõpru. Nii ei kuulu ma enam kuskile. Olen igal pool võõras, parimal juhul külaline. Ka mu päriskodu, see, mille mu süda endale valis, Euroopa, on mulle sestast kaotsis, kui ta end teistkordselt endatapulikus vennasõjas veristab. Vastu enese tahtmist olen saanud tunnistajaks mõistuse kõige õudsemale lüüasaamisele ja brutaalsuse kõige metsikumale triumfile aegade kroonikas. Iial – ma ei kirjuta seda sugugi uhkusega, vaid häbiga – pole üks põlvkond kogenud niisugust moraalset langust niisugusest vaimsest kõrgusest kui meie oma. Napis ajavahes, sestast, kui mul habe udet looma hakkas, kuni selleni, kus ta halliks hakkab minema, selle poole sajandi sees on toimunud rohkem radikaalseid muutusi ja teisenemisi kui muidu kümne inimpõlve jooksul ja igaüks meist tunneb: peaaegu et ülemäära! Nii erinev on mu täna kõigist mu eiledest, nii erinevad mu tõusud mu kukkumistest, et mulle aeg-ajalt tundub: ma pole elanud mitte ühtainukest elu, vaid mitmeid täiesti erinevaid elusid. Sest minuga juhtub sageli, et kui ma hajameeli ütlen „minu elu“, küsin endalt tahtmatult: „Missugune elu?“ Kas maailmasõja-eelne? Kas esimese või teise eelne või praegune? Või ma taban enda ütlemast „minu maja“ ega tea silmapilgul, millist nende kunagiste seast ma mõtlen, kas seda, mis asus Bathis, või Salzburgi oma või vanemate maja Viinis. Või et ma ütlen „meie pool“ ja et mulle ehmatusega meenub: inimestele oma kodumaal olen ammu niisama vähe oma kui inglastele või ameeriklastele, sealsega mitte enam orgaaniliselt seotud, siin igavesti täielikult omastumatu. Maailm, milles ma üles kasvasin, ja nüüdismaailm, ja see, mis asub nende vahel, irduvad mu tunde jaoks üksteisest aina enam hoopis erinevaiks maailmuks. Iga kord, kui kõneluses nooremate sõpradega jutustan neile juhtumusi ajast enne esimest sõda, märkan nende imestavaist küsimustest, kui palju sellest, mis minule tähendab veel endastmõistetavat reaalsust, on muutunud neile juba ajalooliseks või kujuteldamatuks. Ja mu salavaist annab neile õiguse: meie tänase, eilse ja üleeilse vahel on kõik sillad purud. Ma isegi ei pääse imeks panemast küllust ja mitmetahksust, mis me oleme pressinud ühteainsasse, olgu küll üpris hubatusse ja ohustatud eksistentsi, eriti kui võrdlen seda oma esiisade eluvormiga. Minu isa, mu vanaisa, paljukest said nad näha? Igaüks neist elas oma elu ühtses vormis. Üks elu algusest lõpuni, tõusudeta, langusteta, vapustusteta ja ohuta, väikeste pingetega ja märkamatute üleminekutega; ühtlases rütmis, mõnusalt ja vaikselt kandis aja laine neid hällist hauani. Nad elasid ühel ja samal maal, sessamas linnas ja peaaegu alati isegi sessamas majas. Mis väljas maailmas juhtus, see toimus õieti üksnes ajalehes ega koputanud nende uksele. Mõni sõda leidis ju nende päevil küll aset, aga see oli mingi pisisõda, kui võrrelda seda tänaste mõõtmetega, ja see toimus kuskil kaugel piiril, suurtükimürinat polnud üldsegi kuulda, ja poole aasta pärast oli see vaibunud ning unustatud, kuivanud ajalooleht, ning vana endine elu algas taas. Meie aga elasime kõike naasutult, midagi ei jäänud varasemast alles, miski ei pöördunud tagasi. Meie osaks oli maksimaalselt kaasa teha asju, mille jaotamisega maade ja põlvkondade vahel oli ajalugu muidu palju kitsim. Mõni põlvkond oli ju küll teinud kaasa revolutsiooni, teine putši, kolmas sõja, neljas näljahäda, viies riigipankroti – aga mõned õnnistatud maad, õnnistatud põlvkonnad üldse mitte midagi niisugust. Kuid meie, kes me oleme praegu kuuekümnesed ja kel de jure peaks olema veel omajagu aega ees, mida pole meie näinud, kannatanud, kaasa elanud? Oleme kündnud läbi kõikmõeldavate katastroofide kataloogi ühest otsast teise (ega ole ikka veel viimasel lehel). Minagi olen olnud inimsoo mõlema suurima sõja kaasaegne ja koguni teinud mõlemad läbi eri rindel, ühe saksa ja teise antisaksa poolel. Olen tundnud enne sõda individuaalse vabaduse kõrgeimat astet ja vormi, ja pärast selle sügavaimat madalseisu läbi sajandite, olen olnud ülistatu ja põlastatu, vaba ja kütkeis, rikas ja vaene. Kõik Ilmutusraamatu tuhkrud hobused on tormanud läbi mu elu, revolutsioon ja näljahäda, inflatsioon ja terror, taudid ja maapagu; olen näinud oma silma all tekkimas ja levimas suuri massiideoloogiaid, Itaalias fašismi, Saksamaal rahvussotsialismi, Venemaal enamlust, aga ennekõike natsionalismi kurikatku, mis on mürgitanud meie euroopa kultuuri õitsengu. Inimkond langes tagasi ammu ununuks mõeldud barbaarsusse ja selle teadliku ning programmilise antihumaansusdogma kütkesse – ja mina olin sunnitud olema kogu tagasilanguse kaitsetu ja võimetu tunnistaja. Meile oli antud osaks näha uuesti, sajandite järel, sõjakuulutuseta alustatud sõdu, koonduslaagreid, piinamisi, massirööve ja pommirünnakuid kaitsetuile linnadele, kõiki noid elajalikkusi, mida viimased viiskümmend inimpõlve polnud enam näinud ja mida tulevased loodetavasti ei koge. Kuid paradoksaalsel moel olen selsamal ajal, kui inimkond moraalses mõttes aastatuhande võrra sügavusse kukkus, näinud sedasama inimkonda tõusvat tehnilises ja vaimses mõttes enneolematute tegudeni ning ületavat ainsa tiivalöögiga aastamiljonite jooksul saavutatu: õhu vallutamine lennuki läbi, maise sõna edasikandmine sekundiga üle maailma ja sellega maailmaruumi alistamine, aatomi lõhestamine, võit kõige kurjemate tõbede üle, pea igapäine eile võimatuks osutunu võimalikuksmuut. Iial pole inimkond tervikuna toiminud kuratlikumalt ega saavutanud jumalikumat kui meie eluajal.
Tunnistada seda meie pinevat dramaatilist üllatusteküllast elu tundub mulle olevat mu kohus, sest – ma kordan – igaüks meist oli ja pidigi olema nende päratute muutuste tunnistajaks. Meie põlvkonnal polnud eemaldumise ega kõrvaletõmbumise võimalust nagu varemail; meie olime tänu oma uuele üheaegsusorganisatsioonile üha aega sisse tõmmatud. Kui Šanghais pommid purustasid maju, teadsime seda Euroopas, oma tubades, enne kui haavatuid oli jõutud majadest välja kanda. Mis tuhande miili kaugusel mere taga sündis, see ründas meid pildina füüsiliselt. Polnud kaitset pideva teadvustatuse ega