Ja ometi ei järeldu siit, et itaallased või Mussolini oleksid olnud „innukad timukad” sel määral, nagu see kehtib Saksamaa kohta. Itaalia fašistlik antisemitism polnud kindlasti fundamentalistlik. Liiati polnud Itaalias arusaam juutide ja bolševismi seosest sugugi ühene. Kuigi Mussolini peaeesmärk võimule tõustes oli Itaalia marksismi hävitamine, hoidis tema režiim pärast 1922. aastat NSV Liidu suhtes üldiselt realistlikku joont. Lõpuks ühines Itaalia oma Saksamaa suunanäitajaga ja liitus Barbarossa plaani täideviimiseks alustatud operatsiooniga, ent ei ilmutanud seejuures erilist indu. Ei möödunud kaua aega, kui Mussolini demonstreeris, et ta ei saa oma partnerist aru, kui ta paljudel puhkudel õhutas Hitlerit tegema idas kompromissrahu, et astuda vastu „tõelisele” vaenlasele, angloameerika vägedele läänes. Erinevaid arusaamu teljeriikide vahel rassilistes ja ideoloogilistes eesmärkides peegeldab tõik, et kui hukkunud kokku lugeda, ei toimunud Itaalia diktatuuri hirmsaimad tapatalgud mitte juutide vastu Itaalias, vaid Liibüas, Etioopias ja Balkanil. Tapamasin oli seal suunatud araablaste, mustanahaliste ja „slaavlaste” vastu. Üks tänapäeva Itaalia poliitika ja kultuuri murettekitavamaid jooni on see, kuidas postfašistid on soostunud taluma süüdistusi Itaalia osa eest holokaustis, keeldudes samas andmast tõsisemat kriitilist hinnangut fašismi muudele mõrvategudele ja türanniale. Teaduslik lähenemine Itaalia antisemitismile hõlmab järjest selle uusi tahke. Seevastu üldse pole tõsisemalt uuritud orientalismi mõrvarliku Itaalia variandi juuri, mustvalget suhtumist rassidesse ega eelarvamust slaavlaste suhtes. Minu arvates pole mitte keegi mõtisklenud selle üle, milline kurb iroonia ja ohtlikud järelmid peituvad asjaolus, et üks kaasaja üllamaid inimesi Primo Levi on võtnud kasutusele mõiste muselmann (moslem), et tähistada sellega neid Auschwitzi (Oświęcim) juute, kes nurisemata oma surmale vastu läksid.17
Andes ülevaadet fašistide tapatööst, tuleb selgeks teha veel üks asi. Rünnates NSV Liitu ja asudes samaaegselt hävitama juute, oli Hitleri diktatuuri mootoriks nii diktaator ise kui ka omavahel läbi põimunud rassism ja natsionalism, mille eesmärgiks oli tuua sakslased, keda elas isegi Volga ääres, tagasi Saksa riiki. Natside rassiidee – kõrvaldada kogu võõras „veri” sellest piirkonnast ja ka Saksamaalt – polnud rahvusriigiga vastuolus. Kuid Mussolini imperialism oli valdaval määral teist laadi, osalt „kaasaegne” ja fašistlik, osalt traditsiooniline ja itaaliapärane, ning teatud määral seotud itaallaste väljakuulutamata impeeriumidega, mille keskused olid New Yorgis ja Buenos Aireses. Kuigi Mussolini kasutas terroripommitamist, keemiarelva ning propageeris genotsiidi (ehkki see polnud nii tõhusalt kavakindel nagu natsidel), mõrvasid tema ja tema režiim nii seepärast, et oldi Saksamaa „pealiitlased” ning ka põhjusel, et tegemist oli Euroopa riigiga, mis lootis hilinenud imperialistliku ekspansiooni kaudu Aafrikas järele jõuda Suurbritanniale, Prantsusmaale, Belgiale, Portugalile ja teistele koloniaalvalduste omamises. Valge inimesena, kelles „rassiliselt alamate” inimeste tapmine ei tekitanud protesti, järgis Mussolini hoiakut, mida esindasid nii Hitler kui ka Cecil Rhodes, Belgia kuningas Léopold II ja Jean-Baptiste Marchand.
Niisiis, kuidas on vastu võetud minu soovitus, et Mussolinit tuleks vaadelda Itaalia ja Euroopa ajaloo kontekstis? Leebelt, kõlaks vastus, kuigi Mattia Feltri andis Itaalia neokonservatiivses päevalehes Libero mõista, et arusaamal vabadusest neis ringkondades on teatud piirangud, kui ta hoiatas, et raamat, mille on tema sõnul kirjutanud üks „Austraalia kommunist”, sisaldab kriitikat Berlusconi aadressil, kellele kuulub käesoleva biograafia itaaliakeelse tõlke välja andnud kirjastus Mondadori, ning et Mussolinit on selles teoses õigustamatult hukka mõistetud.18 Nüüdseks on Feltri arvatavasti leidnud lohutust oma Ameerika neokonservatiivist mõttekaaslase Jonah Goldbergi kirjutisest Liberal Fascism. Goldberg näib arvavat, et Mussolini ideoloogia on kõige värvikam esindaja kuulsas sugupuus, mis kulges Woodrow Wilsonist Franklin Roosevelti ja John Kennedy ning edasi Hillary Clintonini (tema 2007. aastal valminud tööst jääb mulje, et ta eksis USA Demokraatliku Partei presidendikandidaadi väljapakkumisega).19
Kui mul lubataks neokonservatiivsest pealiskaudsusest mitte välja teha ja võtta vaatluse alla tõsise teadustöö valdkond, siis olen sunnitud möönma, et minu kirjutis Mussolinist ja tema ajastust tekitab vaidlusi. Üsna paljude oma kolleegide jaoks olen ma oma lähenemises duce’le liiga relativistlik. Nende arvates ei rõhuta ma piisavalt tema otsustavust sõda pidada ja hävitada.20 Ma alahindavat tema ideede siirust ja sügavust.21 Ma ei nägevat, kui tugev on tema soov tuua itaallaste mõistusse ja meeltesse kultuuriline ja „antropoloogiline” pööre ning millised on tema saavutused selles vallas.22
Nii kaua kui püsib demokraatia, vaieldakse ja peabki ajaloo üle vaidlema. Kuni minevik kajastub olevikus, peab arutelu kindlasti jätkuma, ning Mussolini elu ja ideed on selle näiteks, seda nii Itaalias kui muul kujul kogu laias maailmas. Vaevalt saan ma loota, et mu biograafia ükskõik milline väljaanne osutuks selleks imevitsaks, mis paneks kõiki jagama minu seisukohti. Ent ühte tuleb rõhutada. Kuhugi sellesse debatti fašistliku mineviku üle tungib erinev arusaam olevikust ja eriti suutmatus kokku leppida fundamentalismi määratluses, nagu ka selles, kas „meie” ise oleme ikka nii veatud ja vooruslikud. Parima näite selles osas pakub vahest ameeriklase David Robertsi erakordselt üksikasjalik The totalitarian experiment in twentieth-century Europe: understanding the poverty of great politics (2006). Selles raamatus väidab Roberts, et Hitleri Saksamaad, Stalini NSV Liitu ja Mussolini Itaaliat tuleb pidada režiimideks, mis üritasid kõige otsesemas mõttes „teha ajalugu”. Teisisõnu olid nad otsustanud muuta inimesed, kelle üle nad valitsesid, uuteks meesteks ja naisteks. Need režiimid ihkasid kõigest väest olla inimhingede insenerid. Roberts väidab, et nende ülbuse eest tuli tasuda holokausti õuduste, Gulagi ja sõja hinnaga, ning nad läksid nendele koledustele vastu veelgi otsustavamalt oma närvilisuse tõttu, mis saatis iga nende uut sammu varem kaardistamata territooriumil.23
Minu meelest on see huvitav argument, ehkki pisut liialdatud, vahest tüüpiline reaktsioon sotsiaal-poliitilise ajaloo uurija poolt, kes keskendub inimkogemuse lõpmatule mitmekesisusele ega usalda mudeliloojate üldistavaid ponnistusi. Ent minu jaoks näib tähtsust omavat veel üks asjaolu. Kui Roberts avaldas oma raamatu, ei teinud George W. Bush mingit saladust oma eesmärgist muuta ajaloo käiku Lähis-Idas. Ta lootis saavutada selle eesmärgi paari hästi sihitud punkripommi ja vastiku diktaatori (või „paha poisi”, kui kasutada Bushi imelist stiili) Saddam Husseini füüsilise kõrvaldamise abil. Seejuures mööndi, et sõjal võivad olla tagajärjed, ning need osutusidki väga tõsisteks, ent see olevat siiski vaid pisiasi, võrreldes ülimalt ambitsioonika