ILLUSTRATSIOONIDE JA KAARTIDE LOEND
FOTOD
1. Mussolini 14-aastasena
2. Mussolini haavatud sõdurina
3. Mussolini 1922. aasta novembris, vahetult pärast peaministriks määramist
4. Mussolini 1923. aasta mais Naistele Valimisõiguse Andmise Rahvusliku Ühenduse konverentsil
5. Rachele ja Edvige Mussolini, duce naine ja õde, 1925
6. Mussolini vehklejana
7. Mussolini 1926. aasta aprillis teel Liibüasse pärast Violet Gibsoni sooritatud mõrvakatset
8. Predappio kohal kõrguv Rocca delle Caminate
9. Edda Mussolini abiellub Galeazzo Cianoga, 1930
10. Mussolini kohtub Ramsay MacDonaldiga, märts 1933
11. Mussolini Roomas koos fašistlike skautidega, juuni 1934
12. Mussolini kohtub Hitleriga (vihmamantlis), 1934
13. Mussolini peab kõnet
14. Etioopias Adwa lähedal kaljust välja raiutud Mussolini büst
15. Mussolini Liibüas, 1937
16. Parteisekretär Starace kõnelemas Addis Abebas, 1937
17. Mussolini läheb ujuma
18. Mussolini töölaua taga
19. Väike laps Romagnast tervitab duce’t
20. Galeazzo Ciano annab oma poja Fabrizio üle fašistlikele skautidele
21. Mussolini ja Neville Chamberlain Palazzo Venezias
22. Mussolini külastab Rooma ülikooli, 1942
23. Mussolini poeg Vittorio tervitab isa Saksamaal, september 1943
24. Mussolini Milanos viimast korda kõnet pidamas, detsember 1944
25. Mussolini laip fašistide skeptrit meenutava gagliardetto’ga
26. Mussolini ja Claretta Petacci surnukehad Milanos Piazzale Loretol
27. Mussolini krüpt Predappios
KAARDID
1. Emilia-Romagna
2. Itaalia sõdade vahel
3. Fašistlik impeerium
4. Itaalia Teises maailmasõjas
EESSÕNA
Tobruki vallutasid austraallased, „rahvas, kes maailma ajaloos ei kujuta endast mitte midagi”.1 Nii kirjutas oma kullatud residentsis Columbia ülikooli juurde kuuluvas Casa Italianas noore Mussolini vaimne isa Giuseppe Prezzolini, täis põlgust selle üle, kuidas Itaalia riik ja fašism sõda peavad. Tema sõnu võib võtta alavääristava hinnanguna iga austraallase suhtes, kel jätkub jultumust üritada mõista Itaalia uuemat ajalugu, rääkimata oskusest jutustada duce Benito Mussolinist, kes juhtis Itaaliat aastatel 1922–1945. Sellele vaatamata on 1960. aastatest peale olnud minu saatuseks kirjutada Itaalia ajaloost ja mitmeski mõttes on see värske biograafia mu elutöö kokkuvõte.
Nagu mu nimest võib aru saada, olen anglosaksi austraallane, kel pole eriti sünnipäraseid seoseid Itaaliga. Ent kui ma teismelisena hakkasin oma vanemate raamatukogust lugema, leidsin sealt teiste raamatute hulgast Benito Mussolini kirjutatud My Autobiography.2
On võimalik, et mu isa (kes töötas aastatel 1933–1938 Cambridge’i ülikooli Cavendishi keemialaborites teadurina ja oli teatud määral vasakpoolsete vaadetega) ostis selle 1935. aastal, ajendatuna raamatu ilmumisele järgnenud Itaalia sissetungist Etioopiasse. Kahjuks suri mu isa südamehaigusse enne, kui ma olin piisavalt vana, et temaga selliseid küsimusi arutada. Ent mu ema meenutas hiljem, et 1935. aasta novembris olid nad käinud Venezias puhkust veetmas (arvestades Itaaliale kehtestatud sanktsioone ja sellele järgnenud itaallaste raevukat reaktsiooni, polnud aeg selliseks reisiks just parim). Ta lisas, et kergesti ärrituvad kohalikud olid sülitanud mu isa peale (heledapäine, siniste silmadega, „inglase välimusega”) ja sõimanud teda „inglise koeraks”, kui nad emaga kahekesi calli’dele jalutama suundusid, ja sellega ema poliitanalüüs piirduski. 1936.–1937. aastal Saksamaal veedetud puhkustest jäi talle parem mälestus; siis maitsesid õlu ja koogid hästi ja matkamine pakkus naudingut.
Me elasime Sydney ülem-keskklassi eeslinnas, ning itaalia immigrandid, keda minu poisipõlves saabus Austraaliasse sadade tuhandetena, jäid mulle paljudeks aastateks võõraks. Kuigi ajalugu oli mind teatud määral köitnud juba lapsena, ei kuulutanud veel miski ette mu tulevikku Itaalia ajaloo uurijana. Kui 1961. aastal sai minust Sydney ülikooli üliõpilane, harisin end tugevasti sõdadevahelise Euroopa ajaloo alal, sest mind kõige enam innustanud õppejõud oli Ernest Bramsted, kunagine Goebbelsi biograaf ning üks neid väheseid juudi intellektuaale, kes otsis natsismi eest pelgupaika Austraalias. Bramsted korraldas nii, et kui mina omakorda 1966. aastal filosoofiadoktori kraadi saamiseks Cambridge’i läksin ja töötasin Harry Hinsley juhendamisel, keskendus mu uurimistöö 20. sajandi rahvusvahelistele suhetele.
Sarnaselt paljude doktorantidega tol „vanamoelise diplomaatilise ajaloo” kümnendil asusin uurima üht kitsast valdkonda, mis seondus Esimese maailmasõja puhkemisega. Tänu 50 aasta reeglile olid arhiivid selle teema suhtes avatud ja doktorandid juhiti uue materjali juurde, eeldades, et igaüks neist värvib ühe kivi mosaiigi jaoks, millest lõpuks selgub, miks 1914. aastal (ja teistel kordadel) puhkes sõda. Sain Hinsley arvukate doktorantide hulgast suurel määral juhuslikult ülesande anda hinnang Suurbritannia poliitikale Itaalia suhtes. Läksin nagu teadlaseväärikuse kehastus Rahvusarhiivi, mis asus siis veel Chancery Lane’il, ja asusin lugema diplomaatilist kirjavahetust Londoni ja Rooma vahel.
Juhuks, kui need „dokumendid” ei peaks olema ajalooteadmiste algus ja ots, tegi Hinsley talle omase geniaalsusega ettepaneku, et mulle võiks ära kuluda mõni kuu Roomas viibimist, kuigi ma kirjutasin „Briti”, mitte „Euroopa” teemal. Nii jõudsin ma koos oma naise Michaliga 1967. aasta septembris Rooma, oskamata piisaval määral itaalia keelt ning kaasas soovituskiri Mario Toscanole, kes oli tollal Itaalia nimekaim diplomaatia-ajaloolane. Toscano oli liiga tähtis tegelane, et minusuguse tagasihoidliku külalisega aega veeta, kuid ta korraldas nii, et meie eest hakkas hoolitsema tema assistent Giustino Filippone Thaulero. Nelja meeldiva kuu vältel avastasime enda jaoks Biblioteca di storia moderna e contemporanea’d, teisi raamatukogusid ja veel palju muud, armusime Roomasse, millele oli pärast määratud saada meie Igaveseks Linnaks. Loomulikult lugesin ma peamiselt Itaalia liberaalse liikumise kohta, kuid tundsin aeg-ajalt kiusatust saada rohkem teada Mussolinist ja fašismist. Ja ma lausa nautisin tema tentsiku Quintino Navarra (äärmiselt kahtlase väärtusega ja valdavalt teiste kirjutatud) memuaarteost Memorie del cameriere di Mussolini ning muid taolisi krõbeda sisuga raamatuid.
Mu elu oli jõudnud pöördepunkti. Kuigi ma kirjutasin oma Cambridge’i väitekirja nõutud teemal „Briti välispoliitika Itaalia suhtes aastatel 1902–1915” valmis, olin otsustanud saada italianistiks. Kui ma 1969. aastal noore õppejõuna Sydneysse tagasi läksin, olin kindel, et kirjutan raamatu Itaalia ajaloost. Olin leidnud endale ettekäände igal aastal Itaaliat väisata, sageli pika Austraalia puhkuse ajal, see tähendab siis, kui Euroopas on talv, mis on Itaalias viibimiseks alati suurepärane aeg, sest itaallased on kodus, arhiivid avatud ja turiste on vaid vähesel arvul.
Niisiis, andes voli tungile olla pisut autobiograafiline, ütlen ma, et Mussolini eluloo algtekst võis valmida vaid kolme aastaga arvates lepingu allakirjutamisest 1998. aastal. Ent selles kajastub paarikümne aasta jooksul tehtud töö. See mu uurimistöö pikaajalisus tähendab, et mul on kogunenud 30 aasta jagu võlga paljudele ajaloolastele, paljudele arhiividele ja paljudele raamatukogudele. Ma pole suuteline neid kõiki ära märkima. Ent üks juhtum tuleb kindlasti välja tuua. Oli 22. detsember 1970. Olin esimest korda söandanud minna Archivio Centrale della Statosse (ACS), mis paikneb tugevasti fašismi meenutavas hoones fašismi ajast pärinevas ideaal-eeslinnas Esposizione Universale Romas (EUR-is) (varem olin ma töötanud Välisministeeriumi arhiivides, mis asuvad Rooma teises otsas, kuid samuti fašismi ajast pärit hoones, mille lähedal on monumentaalne fašistlik Foro dell’