Vennad Karamazovid. I osa. Fjodor Dostojevski

kõvasti ja lõi läbi hea hulga raha. Kuid raha hakkas ta Fjodor Pavlovitšilt saama alles pärast täisikka jõudmist, senikaua aga oli ta teinud võlgu. Oma isa Fjodor Pavlovitši õppis ta tundma ja nägi esimest korda alles pärast täisealiseks saamist, kui ta tuli meie kanti käima, nimelt selleks, et isaga varalist vahekorda klaarida. Ilmselt ei meeldinud tema lihane isa talle juba siis; ta viibis tookord siin vaid lühikest aega ning sõitis sedamaid minema, niipea kui oli jõudnud isalt vastu võtta mingi summa raha ja sõlmida temaga teatud kokkuleppe, kuidas edaspidi kätte saada sissetulekuid oma mõisast, mille tulude suurust ja hinda tal ei õnnestunudki tookord Fjodor Pavlovitšilt välja uurida (vägagi tähelepanuväärne fakt). Fjodor Pavlovitš märkas tollel esimesel kohtumisel kohe (ja seda peab meeles pidama), et Mitjal on oma varalisest seisust liialdatud ning väär arusaamine. Fjodor Pavlovitš oli sellega väga rahul, sest temal käis omaette arvepidamine. Ta jõudis üksnes järeldusele, et noormees on kergemeelne, keevaline, kirgede kütkes, kärsitu ja prassija, kellele aitab sellestki, kui tal on aeg-ajalt kuskilt midagi võtta, siis rahuneb ta otsekohe, ehkki arusaadavalt vaid lühikeseks ajaks. Nimelt seda omadust hakkaski Fjodor Pavlovitš ära kasutama, mis tähendab, et ta vaigistas noormeest väikeste andamite ja ajutiste rahasaadetistega, kuni lõpuks juhtus nõnda, et kui Mitja neli aastat hiljem kannatuse kaotas ja teist korda meie väikelinna tuli, seekord juba isaga lõpparvet tegema, selgus tema äärmiseks üllatuseks, et tal ei ole enam mingit vara ja et tagantjärele on kogunisti keeruline kokku arvata, kuidas ta on kogu oma mõisa maksumuse Fjodor Pavlovitšilt juba sularahas kätte saanud ning on talle võibolla veel koguni ise võlgu; et nii- ja niisuguste punktide järgi nende kokkuleppes, mida ta ise oli tookord soovinud sõlmida, ei olegi tal enam õigust midagi rohkemat nõuda jne, jne. Noormees oli rabatud, ta kahtlustas valet, pettust, läks peaaegu vaost välja ning oleks nagu mõistuse kaotanud. Ja nimelt see asjaolu põhjustaski õnnetuse, mille kirjeldamine moodustab minu esimese, sissejuhatava romaani aine või õigemini välise külje. Kuid enne romaani kallale asumist pean ma jutustama ka Fjodor Pavlovitši kahest teisest pojast, Mitja vendadest, ja seletama, kust siis veel need pärit olid.

      III Teine abielu ja teised lapsed

      Kui Fjodor Pavlovitš oli nelja-aastase Mitja kaelast ära saanud, abiellus ta kohe kähku teist korda. See teine abielu kestis ligemale kaheksa aastat. Ja selle teise naise, niisamuti hästi noorukese, Sofja Ivanovna, võttis ta teisest kubermangust, kus ta oli käinud mingi juudiga väikest äri ajamas. Ehkki Fjodor Pavlovitš küll prassis, jõi ja mürgeldas, ei jätnud ta oma kapitalipaigutusi kunagi unarusse ja tema tehingud õnnestusid alati, kuigi olid loomuldasa peaaegu alati ka omajagu alatud. Sofja Ivanovna oli „orb”, lapsest saadik isata-emata. Mingi kahtlase diakoni tütar, üles kasvanud rikkas majas, oma heategija, kasvataja ning piinaja, tähtsa vana kindraliproua, kindral Vorohhovi lese juures. Üksikasju ma ei tea, kuid olen kuulnud, nagu oleks kasulaps, alandlik, tasane ja sõnatu hing, kunagi päästetud silmusest, millega ta oli end sahvrisse naela otsa riputanud – nii raske oli tal nähtavasti olnud taluda tolle mitte küll kurja, kuid isemeelse vanamoori võimutsemist ning lõputut tänitamist. Fjodor Pavlovitš pakkus neiule kätt ja südant, mispeale kuulati järele, kes ta on, ning näidati talle ust, kuid siis tegi ta nagu esimesel abiellumiselgi ka sellele vaeslapsele ettepaneku ta ära röövida. On väga-väga võimalik, et see tütarlaps poleks talle vahest mingi hinna eest mehele läinud, kui oleks tema kohta ise õigel ajal rohkem üksikasju teada saanud. Kuid tegemist oli teise kubermanguga; ja mida oskas kuueteistkümneaastane tütarlaps üldse arvata – peale selle, et ennemini hüppab ta jõkke, kui et veel senise heategija juurde jääb. Ja nõnda vahetaski see vaeseke oma naissoost heategija meessoost heategija vastu. Seekord ei saanud Fjodor Pavlovitš tehingust punast krossigi, sest kindraliproua vihastas ega andnud mingit kaasvara, needes lisaks sellele veel nad mõlemad ära; kuid ega Fjodor Pavlovitš olnudki seekord millegi saamisega arvestanud, ta oli olnud lihtsalt võlutud süütu tütarlapse silmapaistvast ilust, peamiselt just süütust näoilmest, mis oli teda kui oma himuruse orja ning seni ikka vaid jämeda naiseilu pahelist ihalejat tõeliselt rabanud. „Need süütud silmad lõikasid mulle tookord nagu habemenoaga otse südamesse,” kordas ta hiljem ikka, ise vastikult itsitades. Muide, kõlvatul mehel võis ka see olla lihtsalt himurusest ajendatud huvi. Kuna Fjodor Pavlovitš polnud mingit hüvitist saanud, ei teinud ta abikaasale silmakirjakski viisakat nägu, ja kasutades ära, et naine tema ees nii-öelda „süüdlane” oli ning et tema oli naise peaaegu „silmusest päästnud”, samuti kasutades lisaks veel ära ka naise erakordset leplikkust ja sõnatut alandlikkust, tallas ta jalge alla koguni igasuguse abielulise kombekuse. Majas käisid lausa naise silma all koos kerglaste elukommetega naisterahvad, kellega peeti orgiaid. Üks iseloomustav joon on minu arvates ka see, et teener Grigori, sünge, rumal ja jonnakas targutaja, kes eelmist prouat, Adelaida Ivanovnat, polnud sallinud, asus seekord uue proua poolele, teda kaitstes ja tema pärast Fjodor Pavlovitši ennast teenrile peaaegu lubamatul kombel lausa sõimates, ning ükskord tegi ta orgiale koguni väevõimuga lõpu ja viskas kõik kokkusõitnud lipakad majast välja. Säärase elu tagajärjel hakkas vaest õnnetut, juba lapsest saati hirmu all elanud noorikut vaevama üks naiste närvihaigus, mida tuleb sagedamini ette lihtrahva hulgas, külanaistel, keda on selle tõve tunnuste järgi hüütud „kiljasuudeks”. Tõve küüsis hirmsates hüsteeriahoogudes vaeveldes kaotas haige aeg-ajalt koguni mõistuse. Ometi sünnitas ta Fjodor Pavlovitšile kaks poega, Ivani ja Aleksei, esimesel abieluaastal esimese ja kolm aastat hiljem teise. Kui naine suri, käis poeg Aleksei neljandat eluaastat; ja ehkki see on kummaline, oli ema, nagu ma tean, talle eluksajaks meelde jäänud – muidugi justkui läbi une. Pärast ema surma juhtus mõlema poisiga peaaegu sama lugu nagu esimese poja Mitjagagi: isa unustas nad täielikult ja jättis hooletusse ning poisid sattusid sellesama Grigori juurde, sinnasamasse teenijatemajja. Sealt siis leidiski nad vana isemeelne kindraliproua, kes oli olnud nende ema kunagine heategija ning kasvataja. See moor oli ikka veel elus ega olnud kogu vahepealse aja jooksul, kõik need kaheksa aastat, suutnud talle osaks saanud solvangut unustada. Tal oli „oma Sofja” elust-olust kõik need aastad olnud väga täpne ülevaade, ja kui ta oli kuulnud, missuguse tõve käes noorik vaevleb ning milliste jõleduste keskel elab, oli ta paaril korral oma armuleivalistele otse välja öelnud: „Paras talle, Jumal on selle kõik saatnud talle karistuseks tänamatuse eest!”

      Täpselt kolm kuud pärast Sofja Ivanovna surma saabus kindraliproua äkitselt meie linna ja otsejoones Fjodor Pavlovitši asupaika, viibis linnakeses ühtekokku umbes pool tundi, kuid tegi palju ära. Oli õhtune aeg. Fjodor Pavlovitš, keda ta polnud kõik need kaheksa aastat silmagagi näinud, sattus tema ette purjuspäi. Räägitakse, et kindraliproua olevat teda nähes virutanud talle aega viitmata ja sõnagi lausumata kaks vägevat, lajatavat kõrvakiilu, sikutanud ta tukkapidi kolm korda kummargile ja marssinud midagi lisamata jalapealt teenijatemajja kahe poisi juurde. Nähes esimesest pilgust, et lapsed on pesemata ja särgidki neil seljas räpased, andis ta sealsamas kõrvakiilu ka Grigorile ning teatas, et viib nüüd mõlemad poisid enda juurde, võttis nad just samas riietuses kaasa, mässis pleedi sisse, pani tõlda istuma ja viiski kohe minema, oma linna. Grigori kannatas saadud kõrvakiilu ära nagu truu ori, ütlemata ühtki santi sõna, ja lausus vanaprouale nende ärasaatmisel juba tõlla juures sügavat kummardust tehes tähendusrikkalt, et „Jumal tasub teile vaeslaste aitamise eest”. – „Tobu oled sa sellegipoolest!” hüüdis kindraliproua talle juba sõidu pealt tagasi. Fjodor Pavlovitš leidis järele mõeldes, et see asi on nüüd siis ilusasti kombes, ja andis seejärel ka vormilise nõusoleku laste kasvatamiseks kindraliproua juures ega vaielnud ka hiljem üheski punktis vastu. Saadud kõrvakiiludest aga pajatas ta ise avalikult kogu linnas.

      Juhtus nii, et varsti pärast seda suri ka kindraliproua, kuid ta oli määranud oma testamendiga kummalegi poisile siiski tuhat rubla, „neile koolihariduse andmiseks, ja et kõik see raha kulutataks tingimata nende peale, kuid nõnda, et sellest jätkuks nende täisealiseks saamiseni, sest ka niisugusest annetusest on säherdustele lastele juba rohkem kui küllalt, aga kui see kellegi asi on, eks kergendagu siis ise oma kukrut” jne, jne. Mina ei ole seda testamenti lugenud, kuid olen kuulnud, et seal olevat seisnud kirjas just midagi sellist, mingis veidras ja väga omapärases sõnastuses. Kuid vanaproua peamine pärija oli, nagu selgus, üks aus mees, tolle teise kubermangu aadlimarssal Jefim Petroviš Polenov. Kui ta Fjodor Pavlovitšiga kirja teel asju ajas, taipas ta kohe, et sellelt mehelt tema enda lihaste laste kasvatamiseks