Asi oli igatahes imelik; tegelikult oleks pidanud neid siin oodatama, võib-olla koguni natuke aupaklikult; üks neist oli hiljuti ohverdanud tuhat rubla ning teine oli väga rikas mõisnik ja nii-öelda kõrgesti haritud mees, kellest nad kõik siin, ausalt öelda, omajagu sõltusid, kui silmas pidada kalapüüki jõest ja tagajärgi, mida pööre protsessi käigus neile kaasa võis tuua. Ometi, palun väga, ei olnud siin ühtegi ametimeest neid vastu võtmas. Miussov silmitses hajameelselt hauakive kiriku juures ning pidi juba äärepealt ütlema, et need hauad on matjatele arvatavasti õiguse eest kedagi nii „pühasse” kohta sängitada palju maksma läinud, kuid jättis ütlemata: tühipaljas liberaalne iroonia kippus temas juba lausa vihaks paisuma.
„Kurat, ei teagi kohe, kellelt siin sihukeses korralageduses järele küsida… Peaks nagu midagi otsustama, sest aeg jookseb,” lausus ta äkitselt otsekui iseendale.
Järsku tuli nende juurde keegi elatanud, kiila pealae ja maiaste silmadega härra, seljas avar suvemantel. Kübarat kergitades ja mesiselt susistades esitles ta end kõigile ühiselt Tuula kubermangu mõisniku Maksimovina. Ta võttis meie teelised silmapilk oma hoole alla.
„Vagamees Zossima elab eraklas, täiesti omaette eraklas, umbes nelisada sammu kloostrist, seal metsatuka taga…”
„Seda tean minagi, härrased, et see erakla seal metsatuka taga on,” vastas Fjodor Pavlovitš, „aga tee ei ole enam hästi meeles, pole enam ammu siin käind.”
„Palun väga, siit väravast välja, ja siis otse läbi metsa… otsejoones läbi metsa. Tulge kaasa! Olge lahked… ma lähen ise ka… sinnapoole… Palun lähme siit, siit …”
Nad väljusid väravast ja suundusid metsarajale. Mõisnik Maksimov, ligemale kuuekümnene mees, ei kõndinud sammu, vaid sibas jooksujalu nende kõrval, vahtides neid kõiki pingsa, peaaegu võimatu uudishimuga. Tema silmad kippusid vägisi jõlli.
„Teate mis, meil on selle erakuga oma era-asi ajada,” sõnas Miussov rangelt, „meil on „sellesinase isiku juures” nii-öelda audients, ja seepärast – ehkki me oleme teenäitamise eest tänulikud – ei palu me teid enestega sinna kaasa.”
„Mul seal juba käidud, käidud juba… Un chevalier parfait!3” Ja mõisnik lõi õhus sõrmedega nipsu.
„Kes – mis chevalier?” küsis Miussov.
„Vagamees, eks ikka seesama võrratu vagamees, vagamees… Kloostri au ja uhkus. Zossima. Ta on niisugune vagamees, et…”
Kuid tema seosetu jutu lõikas teelistele järele jõudes katki veel keegi munk, peas mungamüts, väikest kasvu, väga kahvatu ja kurnatud mehike. Fjodor Pavlovitš ja Miussov jäid seisma. Munk lausus erakordselt viisaka, sügava kummarduse saatel:
„Isa kloostriülem palub alandlikult teid kõiki, härrased, tulla pärast erakla külastamist tema juurde einele. Mitte hiljem kui kell üks. Ja teid samuti,” pöördus ta lõpuks Maksimovi poole.
„Selle palve täidan ma ilmtingimata!” hüüdis Fjodor Pavlovitš, keda kutse pööraselt rõõmustas. „Ilmtingimata! Ja teate, me kõik oleme andnud sõna, et peame end siin korralikult üleval… Kas teie, Pjotr Aleksandrovitš, tulete?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.