Tõnu vilksab naise poole vaadata, et näha, kuis ta jutt mõjub, ning talle tundub, et naine nüüd tõepoolest kuulab teda. See annab mehele indu juurde.
„Ja siis tuli mulle ennist selline mõte ka, et inimese elu teine pool on nagu kuu tagumine külg. Sest vaata, kui sa oled noor, mõtled sa selle elu teise poole kohta igasuguseid asju välja, kujutledes sinna kõiksugu sündmusi sisse, et kuidas sa siis elama hakkad ja mis huvitavad mõtted sul kõik saavad olema ja nii edasi. Aga siis tuleb lõpuks välja, et see kõik on vale. Et ühel heal päeval, mis jõuab tegelikult kätte kaunis ruttu, oled sa lihtsalt kohal. Ja sind nagu ei huvitagi enam, kuidas seal teisel pool õieti olla on – see tähendab nüüd siis siinpool juba. Sa lihtsalt elad sellist ilma suuremate mõtete ja sündmusteta elu ning ongi kõik. Samas ei pruugi see elu kurb olla, sugugi mitte. Vahel paneb lausa imestama, kui vähesest inimesele tegelikult piisab … Ja ometi muudab selline olukord kuidagi ebamääraselt rahutuks. Miks see nii on, ma ei tea. Kas teie teate?“
Tõnu tõstab taldriku kohalt pilgu, kuid teisel pool lauda ei istu enam kedagi. Naine on vahepeal uuesti toimetama asunud. Tagumisest aknast paistev päike toob läbi kleidi korraks nähtavale ta kõhna keha. Naine koristab laualt nõud ja tõstab need pesukaussi. Justkui pooleldi hõljudes liigub ta toas ringi, pühib tolmu, kohendab pliidi all tukke ning ta suul viibib vaevuaimatav naeratus.
Naine läheb toanurgas asuva kasti juurde, kus kasvab punane ristikhein, ja kaevab mulla seest välja mõned valged tõugud. Ta viib need musträstale, kes hüpleb rahutuna ringi lae all rippuvas pilliroost puuris. Paar kirjut liblikat on ilmunud tuppa, üks neist laskub toolileenile, teine lahkub tagumise akna kaudu taas majast. Tõnu jääb talle hajameelselt järele vaatama.
Siis märkab Tõnu, et naine on pliidi kõrval seisma jäänud ning silmitseb teda tardunud, peaaegu hüpnootilisel pilgul. Tõnu, tundes, et peab nüüd midagi ütlema või tegema, satub ärevusse ning püüab visata väikest nalja, kuid sellest ei tule midagi välja. Et ebamugavat olukorda kuidagi lahendada, sõnab ta:
„Ma lähen teen väljas ühe suitsu … aga teie oodake seni, ma tulen kohe tagasi.“
Tõnu läheb majast veidi eemale ja süütab sigareti. Millest veel rääkida selle kummalise, tuulest toodud naisega? Kas rahvatantsurühmast või ülikooliaegsetest seiklustest? Neid mälestusi tal jagus. Või hoopis oma naisest ja pojast … Kuis leida temaga küll ühist keelt … Ehk rääkida hoopis lindudest? Tõnu ei teadnud küll lindudest kuigi palju, kuid oskas päris hästi järgi teha peoleo ja põõsalinnu häält. Neid hääli oli ta omal ajal Fred Jüssi linnuplaate kuulates järele tegema õppinud.
„Kui tagasi lähen,“ mõtleb ta, „siis vilistan talle algul peoleo, aga kohe seejärel laulurästa häält, võibolla see rõõmustab teda …“
Tõuseb tuul. Tõnu märkab, kuis kõrge ja roheline hein kõikjal ta ümber lainetama lööb, nagu oleks see meri. Tuule mühin ja hoog kasvavad peagi nõnda suureks, et äkiliselt tõusnud maru tõukab mehe pikali, nõnda et ta kukerpallitades alla orgu veereb. Üha kasvava tuule tõttu Tõnu enam tagasi künka otsa ronida ei suuda. Ja nõnda, istuli maas ja riided heinapepredega koos, vaatab ta, kuis tuul põimub kohinaga ümber maja, kuis osmik end laud- ja laasthaaval koost lahti kisub, kõik kivid, lauad, oksad, aknad ja sarikad enesega kaasa haarab ning taas teele asub, mähkudes üleni tolmu ja liiva sisse … Tromb võtab suuna edasi läände, läbi metsa enesele mühinal teed tehes, kadudes keereldes ja ringi tuiates peagi Tõnul silmist.
Olles pisut toibunud, tõuseb kultuurimaja juhataja püsti, raputab riided heintest ja tolmust puhtaks ning vaatab silmi vidutades ringi. Metsa ja heinamaa on vallutanud taas ilus päikseline ilm, nagu poleks midagi olnud. Päike on laskunud juba viimasele veerandile, mis tähendab seda, et kell võib olla poole kaheksa ringis.
Tõnu tunneb kerget kõhedust. Veel korra vaatab ta silmi kissitades vastu päikest künkaharjale ja korra tuleb mõte isegi üles tagasi minna, et uurida, kas on mingeid jälgi osmikust järele jäänud. Rehmab siis aga käega ja suundub läbi soise lepiku tagasi kodu poole. Ta kiirendab sammu, justkui kartes, et keegi võiks talle selja tagant järele tulla. Jõudnud teisel pool kuusikut asuvale avarale põllumaale, hingab mees juba rahulikumalt, viibates väikeste aiamaade vahelt läbi minnes ühele hilisele kõplajale.
Õhtuselt jahe ja mõnus värskus lasub alevi kohal ning tagasi koju jõuab mees juba keset hämarust. Tuppa astudes sulgeb ta aknad ja hakkab homseks rahvatantsu prooviks riideid valmis seadma. Pärast seda paneb Tõnu teekannu tulele ja teeb mõned pasteedivõileivad. Kell kaheksa hakkab nimelt „Tõehetk“.
Aga enne veel, kui ta televiisori sisse jõuab lülitada, meenub talle korraga lõhn, mis seal hurtsikus tolle kummalise naise poolt temani kandus. Nüüd teab ta järsku täpselt, mis lõhn see oli. See oli siur, mesilaste poolt kärgedesse kogutud kirbe ja rammusa õietolmu lõhn … Veel tükk aega seisab Tõnu poolkummargil televiisori ees, näpp valmis nupule lülitama, teadmata, mida selle hilise avastusega enam peale hakata. Alles keeva vee kohin äratab ta tardumusest.
Aabel Vikerpuu, õnnelik surija (2010)
Igaühel meist on oma amet või kutsumus siin ilmas, millega ta varem või hiljem kohtub. Antsla kodanikul Aabel Vikerpuul oli selleks suremine. Tema kutsumus tuli ta juurde elu kõige ilusamas eas, üheksateistkümneaastaselt, mistõttu Aabel teatas ühel ilusal hommikul emale ja isale:
„Mu kallis isa ja ema, ma hakkan nüüd surema, sest säärane on minu suurim soov ja tahe siin ilmas!“
Ja tõesti. Veel samal päeval hakkas Aabel Vikerpuu näost õhetama, ta pea muutus kuumaks ning kõrge palavikuga heitis noormees voodisse. Isa ja ema muutusid seda nähes väga kurvaks ja nutsid pisarsilmil ta voodi kõrval, kuid Aabel vaatas neid naeratades ja lausus:
„Ärge nutke, mu kallid vanemad! Ka mina olin kurb, kui olin veel tugev ja terve, sest ei teadnud, mis on mu ülesanne siin ilmas, aga näete – nüüd olen ma elevil ja õnnelik, sest olen leidnud oma tee.“
Ja kui vanemad tõstsid seepeale oma nutetud näod Aabelile ja nägid ingli naeratust tema näol, siis leebusid nad üllatavalt kiiresti.
Sellest päevast peale sai Aabel Vikerpuu elu enesele uue mõtte.
Hommikul, kui kõik teised temavanused noorukid rõõmsalt üles ärkasid ning gümnaasiumisse või kutsekooli läksid, ärkas Aabelis õnnestav palavik ja muutis poisi tuju kohe heaks. Olenevalt palaviku iseloomust hakkas ta kuduma kas vaaladega kampsuneid, sepitsema värsse külaelanikest või pilduma nugadega uksepiida pihta täpsust, ja kõigis neis tegemistes saatis teda tähelepanuväärne edu. Kui aeg hakkas lähenema keskhommikule, ilmnesid Aabel Vikerpuu surmatõves veelgi suurejoonelisemad muutused. Tema kaenlaalustest hakkas erituma higi, mis lõhnas nagu pärnaõiemesi ja meelitas oma teravmagusa lehaga ligi kumalasi, linavästrikke ning metsvinte. Linnud ja putukad lendasid sisse ustest ja akendest, sumisesid ja laulsid ta ümber, jalutasid ringi poisi näol ja rinnal või hüplesid ringi lennukimustrilisel tekil.
Mida edasi päeva poole, seda õitsvamaks Aabel Vikerpuu surmatõbi muutus, kuni agoonia ta silmis ja naerukrambihood ei jätnud enam kahtlust viimse tunni lähedalolust ning täpselt siis, kui kell lõi südapäevatundi, sulges noormees oma silmad ja tõi kuuldavale surmaohke. Aabeli süda seiskus ja poisi hing tõusis helendava kerana tema suukoopasse. Veel korra ohkas Aabel viimast korda selles elus, ta rinnust kostus surmakorin ja õhus oli juba tunda inglitiibade kirbet haisu – — – - – kui täiesti ootamatult pöördus eluvaim tema kehasse jälle tagasi. Aabeli pulss kiirenes taas ning mõne tunni jooksul alanes palavik sinnamaani, et ta surivoodist üles tõusta jaksas ning külmkapist süüa otsima läks. Õhtul istus ta ühes töölt tulnud isa ja emaga juba televiisori ette, asudes töömehe väsimust tundes uudiseid ja filme vaatama.
Sel viisil, kummalise haiguse tähe all, sai alguse Aabel Vikerpuu uus elu.
Mitmed