Süütamata sigaret käes, silmitseb Tõnu Tender kergelt väsinuna, vidukil silmadega päikest.
„Pärismaalane, päris maalane … Lõpuks ometi on minust saanud pärismaalane, kes elab ja toimetab siin ilmas ringi nagu kala või loom.“
Tõuseb tuul. Roheline ja kõrge hein hakkab lainetades õõtsuma, meenutades Tõnule septembrikuist merd. Pilved katavad kinni päikese, ümberringi hõljub kummaline, piimjas valgus, mida enne polnud. Ilm kisub imelikuks.
Taamal, heinamaa vasemas servas näeb Tõnu läbi lepiku lagendikule tungimas hiiglaslikku, tumedat tormihoogu, mis keerleb mühinal ümber iseenese. Mees teab, et selliseid nähtusi kutsutakse keeristuulteks ehk trombideks, rahvakeeli tuulispasaks, ja neid kohtab Eesti aladel võrdlemisi harva. Seetõttu äratab asi temas huvi. Kultuurimaja juhataja süütab sigareti ja väsimus temas taandub. Ta jääb huviga silmitsema maastiku muutumist. Tume, noort metsa maadligi koolutav keeristuul kannab enese tuigerdava ja pilvepiirini ulatuva pöörisega ühes kõikvõimalikku prahti, juurikaid ja põõsaid. Mida lähemale tuulispask jõuab, seda ebatavalisemaks ja ähvardavamaks vaatepilt muutub, äratades Tõnus mingi kummalise, rõõmuseguse hirmu. Vihane ja metsik tromb rühib justkui joobnuna mööda järsku heinamaanõlva üles, haarates enesega ühes kõik, mis teel ees, jäädes siis künkaharjal ühe koha peale tiirlema.
Keereldes teraval vilinal ja meeletul kiirusel ümber iseenese seesmuse, matab raevunud torm kogu ümbruskonna sel kombel tumeda tolmupilve sisse. Liiv ja õhkupaisatud muld varjutavad Tõnu silme eest mõneks ajaks kogu vaatevälja. Tuulispask pillub mehe riided ja silmnäo mullaga kokku, tuul lükkab ta koguni istuli, kuid kultuurimaja juhatajale valmistab see lõbu. Üle hulga aja tunneb ta taaskord joovastavat hirmu ja vaimustust ning jääb naerulsui ootama, mis edasi saab.
Ühel hetkel tormihoog vaibub. Läheb veel tükk aega, enne kui tolm vähehaaval hajub ja Tõnu künka otsas korraga väikest puust majakest näeb … Eemalt paistab majake igati osavalt okstest ja kõverakspainutatud puutüvedest kokkupõimitud ümar moodustis olevat. Osmikul on ka aken, millele on ette tõmmatud päris ehtsad, valged pitskardinad. Tolm ja tuul on nüüd lõplikult hajunud ning rahulik päikseline ilm taas võimust võtnud, kallates oma kuldset valgust üle kõige.
Vaadeldes kummalist maja, paneb Tõnu äkki tähele, et osmiku korstnast tõuseb õhku sinine, vaevumärgatav suitsujuga. Järelikult … järelikult peab keegi seal hurtsikus praegu sees olema ja ahju kütma! Sellele mõeldes tõuseb Tõnule lausa kananahk ihule, kuid mitte kõhedusest, vaid pigem hämmingust, et looduses vahel asjad ka nõndaviisi laabuda võivad. Sest ei saanud ju kahtlust olla selles, et majakese ehitas sinna üles tuul … Enne polnud seal üleval ju midagi. Aga kas tuul tõi siis enesega ühes ka inimese, kes seal hurtsikus nüüd ahju kütab?
Tõnu seisab veel tükk aega ühe koha peal, püüdes harjuda mõttega, et see seal künka otsas nüüd tõepoolest ikka päris maja on ja mitte viirastus, kustutab siis suitsu ja rühib mäenõlvast üles. Osmikuni jõudnud, pühib ta matil jalgu, hingab sügavalt sisse ja koputab siis pajuvitstest, papitükkidest ja sindlilaastudest kokkupõimitud uksele. Keegi ei vasta. Ometi on seestpoolt kuulda kellegi vaikset askeldamist. Tõnu koputab veel korra. Ja avab siis aeglaselt ukse.
Kultuurimaja juhataja paneb kohe tähele, et majake koosneb ühest toast. See tähendab, et rohkem ruume seal pole. Osmiku sein on nii väljast kui seest kokku põimitud jämedatest vitstest, peentest, painduvatest puutüvedest ning põõsastest. Okste ja tüvede vahelised suuremad praod on aga kinni vooderdatud sambla ja punase saviga. Kõik see tekitab Tõnus mulje, justkui oleks ta sisenenud hiiglaslikku linnupessa.
Laeks ja tundub, et ühtlasi ka katuseks on osmikul kuus juurtega maast kistud leppa, vahekohad kaetud erinevat mõõtu pilbaste, kuuse- ja männiokstega. Tuhandetest väikestest katuse- ja seinapragudest paistab sisse päike, muutes nõnda maja seestpoolt heletumedaks ja värelevaks valgusemänguks. Ümmarguses seinas on kaks klaasideta akent, läbi mille hõljutab tuul kord sisse, kord välja lumivalgeid kardinaid. Ruumi keskel asetseb maakividest ja savist üles ehitatud pliit, mille all praksub rõõmsalt tuli. Ühel leeaugul on sinine kann, kus keemas vesi, teisel pann, millel küpsemas munaroog. Sealsamas kõrval seisab pikka kasvu naine, kes vaatab üksisilmi Tõnu poole.
Mees võpatab ehmunult, kogudes end aga peagi, kuna naine silmitseb teda rahulikult, ilma vaenuta.
Naisel on tihedad ja sassis tumepruunid juuksed, seotud kanepise nööriga lohakasse patsi. Tema kael ja kõrged põsesarnad on kaetud roosa õhetusega ning laubal võib näha higipiisku. Jääb mulje, nagu oleks ta alles hiljuti jooksnud. Naine keerab omletil puust laastuga teise külje, läheb siis riiuli juurde ja toob lauale kaks valget tassi. Noad, kahvlid ja taldrikud on laual juba varem, nagu oleks siin teatud külalist oodata. Naine valab tassidesse piima ja asetab siis taldrikutele isuäratavalt lõhnava roa.
Silmanurgast võõrustajat edasi piieldes täheldab Tõnu, et naine on paljajalu, seljas aga on tal punakaspruun kleit, millel siniste kurgedega muster. Kui naine laua kohale kummardub, paistab kleidikaelusest kaks väikest ja pruuni rinda, millest võib järeldada, et rohkem rõivaid naisel seljas ei ole. Korraga vaatab naine ukselävel seisvale Tõnule teravalt otsa, justkui andes mõista, et lõpetagu ta juba kord see jõllitamine ning asugu sööma. Siis meenub Tõnulegi, et tal on kõht tühi. Isegi väga tühi. Et ta pole õigupoolest peale hommikuse kohvi veel täna midagi söönudki. Om-lett on läbi praetud murulaugu ja seentega ning maitseb tõesti hea. Et naine on enesele tõstnud poole väiksema portsjoni kui külalisele, lõpetab ta söömise varem, asudes seejärel väikeste lonksudega piima jooma. Söömise vahepeal vilksamisi naise poole piiludes imetleb Tõnu naise suuri helepruune kuldse varjundiga silmi. Need on sügavad ja salapärased nagu vaiksed rabajärved. Mehele tundub hetkeks, et neis silmades peegelduvad kõik saladused, mida elu eneses üldse peita võib. Ta ei julge neisse silmadesse kauem vaadata. Terava joonega punase suu kohal on naisel heledad udemed. Kulmudki on heledad ja kõrged.
Ta on ilus. Ja kummaline. Puudutada teda oleks ilmselt ohtlik.
Seinapragude vahelt puhub sisse kerge tuul, kandes naise poolt Tõnu sõõrmeisse mingit tuttavat, maguskirbet lõhna, ometi ei meenu mehele, mis lõhn see täpsemalt on.
Kui külaline söömise lõpetab, valab naine sinisest kannust valgetesse tassidesse välja kohvi. Juba esimese lonksu järel mõistab Tõnu, et see on lihtne, sigurist ja rukkist kokkusegatud kohv. Sellist kohvi oli ta viimati päris noorena, nii kolmkümmend aastat tagasi joonud. Küll see maitses hea!
„Mis su nimi on?“ söandab Tõnu viimaks küsida.
Naine ei vasta.
„Ehitasid sa selle siin tõesti kõik ise?“
Tõnu küsib veel ühte ja teist, kuid taipab siis, et naisele vist ei meeldi rääkida. Võibolla meeldib talle rohkem kuulata.
„Aga millest ma peaksin talle rääkima?“ mõtleb Tõnu.
„Minu nimi on muidu Tõnu,“ alustab ta siis kõheldes, „ja ma elan siinsamas lähedal, Arukülas. Töötan seal kultuurimaja juhatajana. See tähendab, et ega ma seal tegelikult midagi suurt juhatagi, kõik teavad ju niigi, mis neil vaja teha on, nii et suurema osa ajast olen seal omaenda rahvatantsuringi juhendamisega hõivatud. Eelmisel sügisel mõtlesime muide välja päris uue rahvatantsu, millele panime nimeks „Maamees otsib naist“. Võitsime sellega Virumaa taidlusfestivalil isegi teise koha. Olete ehk kuulnud midagi sellest?“
Tõnule tundub, et säärane jutt on naisele igav ning mõtleb, mida veel huvitavat rääkida. Aga talle ei tule pähe muud kui noodsamad mõtted, mida ennist läbi