Ta krõbistas pähkleid nagu hull ja kõndis kooli poole tagasi.
Siis toimus murre.
Esimest korda elus koges Anna praktilisuse lainet – tema peale vajus šokki ja kurbust varjutav halastamatu automaatpiloot. Ta jooksis Gerda kabinetti – selle uks oli lahti – ja toppis taskutesse mõned Michael Jacksoni, Erasure’i ja Roxette’i kassetid. Ta tegi seda täiesti masinlikult, kaks korda mõtlemata. Vargus see otseselt ei olnud, ent midagi oli siin valet ja piinlikku – Anna teadis seda, aga see ei häirinud teda piisavalt. Ja kui ta siis seda endale tunnistas – jah, see tõesti ei häiri mind piisavalt, sest võib-olla ma olengi selline –, läks kõik veelgi kergemaks ja kindlamaks. Tal oli instinktiivne oskus praktilisuse lainet ära kasutada – surfida üle takistuste ja kahetsuste. Ta soris Gerda sahtlites, uhke oma uue, traagilisusest toituva kindlajalgsuse üle. Kusagil pidi olema üks Pet Shop Boysi kassett. Ja see Kolmas Silm, kus räägiti reinkarnatsioonist.
Anna ärkas – krambis ja õhupuuduses. Kas tõesti oli ta saanud nii vanaks, et nägi iga päev unes ainult minevikku? Oli see eelaimdus mingist tuleviku katastroofist või üksnes nostalgia – ta reisis ajas sinna, kus teda veel midagi tõmbas ja puudutas – kus kõik polnud veel jõudnud tuhmi seisakusse.
Kui ta trepist alla peldikusse kõndis, kuulatas ta vargsi – nagu lapsepõlves – ega keegi kusagil varitse. See isegi meeldis talle – öö seaduste ja lapsepõlve loogika kohtumine. Ka sauna võttis ta kaasa kirve, nagu vanaema õpetanud oli. Selle asemel, et panna saunauksele lukk ette, oligi ta jäänud kirvest kaasa tassima – ja isegi tegevusplaani valmis mõelnud, kuidas täpselt lüüa ja joosta, kui mõni vaene maniakk peaks sauna sisenema.
Ta oli harjunud… Ka sellega, et pärast seda, kui ta oli saanud kolmkümmend, ei tulnud enam higi. Alati oli keha peegeldanud ja rõhutanud seda, mis toimus ta hinges – Anna kahtlustas, et ta oligi nüüd nii paksu nahaga, nii kalestunud – et pidi nõrkemiseni leili viskama, enne kui higijoad vallandusid.
Sama oli une ja alkoholiga.
Ta jõi ja ei jäänud täis.
Ta lamas rampväsinuna voodis ja ei jäänud magama.
Ta võttis taas läppari kaissu ja vaatas ühte Ellen DeGeneresi vana stand-up show’d. Ellenil olid jalas lumeteksad ja seljas patšokkidega pintsak – umbes selliseid riideid kandis neil aastail ka Gerda. Nad olid tõesti hämmastavalt sarnased – siiras-kurisev naer; tumesinised silmad, kus võis vahelduda jahe ja soe, hingestatud ujedus ja väärikas apollolikkus. Küllap oleks ka Gerda vananedes säilitanud selle poisilikkuse, mis oli Elleni pärusosa paarkümmend aastat hiljemgi. Ellenist ja Gerdast oleks saanud hea paar.
Kõige vaadatum Elleni klipp Youtube’is oli ühe tema talk show avaminut, kus ta rääkis 15-aastasest geist Larryst, kelle tema klassivend Brandon oli maha lasknud – paar päeva pärast seda, kui Larry oli palunud tal saada enda Valentiniks. “Ma ei ole poliitiline, üldse mitte,” ütles Ellen ja võitles pisaratega. “Aga ma võtan seda isiklikult. Kuskilt oli Brandonile jäänud mulje, et geid on midagi nii hirmsat, et ainus lahendus on nad tappa. Ja kui meie sõnum ongi selline, et homoseksuaalsus on õudne, siis… me peame seda sõnumit muutma. It’s okay to be gay.” Ellen hingas sisse ja välja, publik vilistas ja juubeldas. “It’s okay to be gay,” kordas Ellen nüüd valjemalt ja kindlamalt. Siis ta naeratas, aga tema naeratuses oli veel nuttu. Anna imetles teda – milline julgus ja siirus otse-eetris, miljonite ees. Ta nuttis kaasa ja tundis veidrat vabanemist, katarsist.
Järgmises klipis väljendas Ellen oma seisukohti senaator John McCainile, kes ei olnud nõus geiabieludega. “Kas see ei peaks mitte olema elementaarne?” küsis Ellen ja naeratas vastupandamatu võluga. “Mäletatavasti said naised Ameerikas valimisõiguse alles 1920 – ja selle vastu kasutati samu argumente, mida me kuuleme praegu geiabielude puhul. Pahatihti ollakse kinni vanades mõttemustrites, aga teie pole ju erinev minust ja mina teist, meil kõigil on samad õigused, või kuidas, härra McCain?”
“Te olete varemgi sel teemal väga sõnaosavalt esinenud,” kostis McCain, kes oli Elleni tiraadile kandilise naeratusega kaasa noogutanud, “kuid ma jään siiski eriarvamusele.”
“Ühesõnaga, ma võin altari ette minna küll?” muheles Ellen, nagu poleks ta vastust kuulnud. McCain raputas pead ja naeris veidi ümaramalt. Publik huilgas ja plaksutas kui pöörane.
“Lähme reklaamipausile,” ütles Ellen, hääl katkemas, pisarad silmis.
II
TEINE ÖÖ
Kõigepealt läks Anna türgi sauna, aga kaua ta seal ei püsinud.
Naljakas, et isegi nii lihtne ja sihtotstarbeline koht nagu spaa näis olevat valede, vulgaarsete otsuste ohver.
Vanasti – õigemini neli aastat tagasi, kui Nõukogude sanatooriumist alles modernne spaa vormiti, oli türgi saun täis mõnusat eukalüptiauru ja täiesti ametlikult kõige müstilisem siseruum mitmekümnete ruutkilomeetrite peale. Nüüd oli keegi tulnud ideele aurust ja eukalüptist loobuda ning rahvas lihtsalt kuumadele pinkidele istuma panna. Paraku polnud istmed piisavalt kuumad, et higistama ajada, ja ilma auruta paljastus nukralt nii saunaliste kui ruumikujunduse tegelik pale.
Anna tõdes taas, et tema naissoost kaasmaalased olid kenad ja vaiksed nagu nukud, samal ajal kui isased oma nasaalbassidega lärmasid ja töntside sõrmedega õllekõhtu kratsisid. Algul oli ta mõelnud, et see on juhus või karikatuur, – nüüd nägi ta aga sellist kõrvutust peaaegu iga kord justkui üleskutset, et naised võõramaalastega verd segama hakkaks.
Kord oli ta kuumadel pinkidel sattunud tunnistama iseäranis veidrat olukorda. Keegi paksude prilliraamidega ja lössaka kehaga mehike üritas külge ajada endast peajagu pikemale ja kümme aastat nooremale tütarlapsele. Tüdrukul oli arukas pilk, aga tumemustaks võõbatud huuled ning naba-, huuleja ninaneedid. Õlal oli tal mingi abstraktne tätoveering – hea seegi, et mitte tuld purskav lohe või punane südameke.
“Saad aru, nad teevad spermogrammi,” seletas lössakas mees gootitüdrukule. “Ja minu sperma on kohutavalt kvaliteetne… Pole geneetilisi haigusi, üliviljastav… Ja mul on kõrge IQ ja absoluutne kuulmine… Ma olen võitnud olümpiaade ja klaverikonkursse.”
“A sul on ju prillid,” ütles gootitüdruk. “Ma olen kuulnud, et prillidega üldse ei võeta spermadoonoriks.”
“See pole absoluutselt oluline. Ausalt,” vaidles mehike. “Peaasi on spermogramm. Et sperma oleks elujõuline… Mul on kolm päris last oma eelmisest abielust ja kuus bioloogilist last kuskil välismaal, sest Eesti spermat eksporditakse. Me oleme liiga väike riik, et riskida naistele nende sugulaste spermat süstida.”
“A sa ju jood räigelt. Ja suitsetad. Kas see seal spermogrammis ei kajastu siis?” küsis tüdruk.
“No näed! Kui geenid on head, siis ei kajastu. Enne sperma andmist kästakse olla kaks nädalat ilma kepi, suitsu ja alkoholita. A kus ma siis seda suudan…” mees naeris lärinal.
“Kuule, see kõik võib ju tõsi olla,” ütles gootitüdruk pärast pisukest pausi. “Aga ma ei saa nüüd aru, mis see point on.”
“Point on see, et ma võiksin susse armuda…” mehe hääl muutus mesiseks.
“Aga mina sinusse? No kuule…” tüdruk tõusis ja tegi liigutuse, nagu pühiks mehe eemale kui kärbse. Anna oleks tahtnud aplodeerida.
“Oota…” mangus mees helehäälselt nagu poisike, kes anub, et ta mängukaaslane ära ei läheks. “Ma olen muide veredoonor ka… Ausalt… Kuule, oota nüüd!!!”
Aga täna ei juhtunud midagi nii lõbusat – leigetel pinkidel istusid vaid mõned blaseerunud näoga turistid – tõenäoliselt haritumad tegelased, sest nad vähemalt ei lärmanud.
Seejärel heitis Anna end ühte mullivanni. Ta sulges silmad ja proovis sama teha kõrvadega – üle kogu hoone kaikus eurotümps. See on viimane kord, kui ma siia tulen, mõtles ta, kui äkki keegi ta kõrvale vanni lartsatas. See oli üks isastest, kelle pea läks märkamatult üle kaelaks ja kael