Gerda elas üürikorteris ühes Mustamäe hruštšovkas – Annast paari trollipeatuse ja väikse jalutuskäigu kaugusel.
Oma toakese oli ta päris kauniks kujundanud. Igal pool olid padjad, raamatud ja aroomiküünlad.
“Sa veel jõulukaunistusi polegi maha võtnud?” küsis Anna. Kardinatel lehvitas sõgedairveline jõulutaat põhjapõtradega. Aknalaud oli lookas aisakellade ja jõulutähtede all.
“See on sellepärast, et minu kodus ei tähistatud ei jõule ega nääre. Neid lihtsalt polnud, ja nüüd tahan ma, et nad oleks kogu aeg. Vähemalt vaateväljas,” lausus Gerda.
“Tohoh. Miks siis ei tähistatud?”
Gerda vaikis, ja Anna tundis, et oli kogemata astunud mingile armile.
Gerda tõi kööginurgast veel melissiteed ja valas kaussi küpsiseid, isetehtud imelisi põldmarja-kaerahelbeküpsiseid.
Ta jutustas, kuidas ta miskipärast alati oli aktsepteerinud, et tema ema ja isa talvepühi ei pea. Nääride vältimise pakendasid Gerda vanemad nõukogudevastaseks mässuks ja jõulude mittepidamine olla näidanud nende veendunud ateismi. Kui pööbel peab nõnda pidulikult Jeesuse sünnipäeva, siis sama hästi võiks ju tähistada mõne teise ajaloolise suurkuju – näiteks Galileo, Mozarti või kelle iganes sünnipäeva. “Kõik päevad on võrdselt olulised,” kordas Gerda isa, kuigi Gerdale tundus, et tema vanematele olid kõik päevad võrdselt ebaolulised. Tema sünnipäeva küll peeti, kuid selles oli midagi nii võltsi ja pingutatut, et Gerda ei suutnud seda kunagi täiel määral nautida.
Siis oli ta aga, umbes sama vanalt kui Anna praegu – kaheteistkümneselt – soranud pööningukappides, otsides tööõpetuse tunni jaoks mingeid materjale – ja komistanud fotodele, mis kujutasid kellegi matuseid. See keegi oli umbes viieaastane poiss, kelle heledate ripsmetega ümaras näos oli midagi kummaliselt tuttavlikku. Gerda oli tundnud iiveldust, mingit senikogemata paanikalainet, ja mitu nädalat ei julgenud ta vanematele fotodest midagi rääkida. Siis mõtles ta aga, et see iiveldustunne on pigem teadmatusest kui hirmust, ja lõi ühel õhtul fotod lauale.
Vanemad polnud isegi eriti üllatunud, nende ilmes peegeldus pigem: “Olgu, peame vist selle nüüd ära rääkima.”
Selgus, et Gerdal oli olnud vend. Veidi enne nääre oli naabritädi jooksnud teatama, et poodi oli toodud toorsinki ja veel mingit defitsiiti. Vanemad palusid poisil ilusti telekat edasi vaadata, et nemad jooksevad korra poodi.
Aga telekast tuli igav saade ja Gerda vend hakkas hoopis näärikuusel küünlaid põlema panema. Kui vanemad koju jõudsid, oli juba pool elamist maha põlenud ja väike poiss vingumürgituses. Sellest ajast saati (Gerda sündis kaks aastat hiljem) enam seal majas nääre ei peetud…
Gerda rääkis sest kõigest väga asjalikul toonil – küllap oli ta oma pisarad juba ära nutnud. Anna oleks tahtnud küsida, kas Gerda hakkas “poisistuma” enne või pärast fotode leidmist, – vist ikka pärast. Või olid vanemad kuidagimoodi andnud mõista, et nad oleks pigem tahtnud poissi – otsest asendajat kadunud pojale?
“Ma teen sulle massaaži,” ütles Gerda äkki.
“Ega see valus pole?” küsis Anna.
“Ma ei teeks sulle kunagi haiget,” naeris Gerda oma kudrutava helinaga. “Aga sa pead särgi seljast ära võtma.”
Ta võttis ja heitis kõhuli sohvale. Gerda soristas ta nahale beebiõli ja hakkas ringjate liigutustega mööda ta selgroogu käima.
“See on ayurveda,” ütles ta. “Kullake, sa oled ju nii pinges.”
Anna tundis külma ja kuuma higi korraga. Õuest kostis laste kisa ja automüra.
Ta oleks tahtnud muusikat – palju-palju hõljuvat Dvořakit või Mendelssohni. Või Michael Jacksonit.
“Arvesta sellega, et ma… ma ei saa sulle midagi vastu teha,” ütles Anna.
“Sa ei peagi… Sa näed ju, et ma ei otsigi seda…” vastas Gerda.
Jah, Anna oli asjad enda jaoks selgeks mõelnud. See, mis tal Gerdaga oli, polnud ju päris suhe, vaid sõprus. Kui Gerda lesbilisena tahtis asja füüsiliseks ajada, siis palun väga – temal polnud sellega justkui asja, ta oli passiivne vastuvõtja – ta mängis kaasa.
“Võta nüüd püksid ka ära,” ütles Gerda. “Ja keera ümber.”
Anna mõtted galopeerisid kiiremini ja segasemalt kui iial varem. Kuram, talle meeldis see, mis toimus, ja ühtlasi ei tahtnud ta liiga entusiastlik välja näha.
Asi polnud üksnes füüsilises reaktsioonis, mida Gerda hellad ja mõtestatud liigutused ta kehas tekitasid. Ei – see oli eufooriline segu tabu murdmisest ja rahuldatud uudishimust – kõige ägedam tunne, mis ta seni oli kogenud. Ta sai aru, et ta oleks pidanud paluma Gerdal lõpetada, mängima viisakat kohkunud last, kes pole iial avanud pornoajakirja ega tea, mis juhtub, kui kohtuvad keel ja kliitor. Aga ta ei lasknud Gerdal lõpetada, vaid anus hinges, et see tunne kestaks igavesti. Ja midagi oli siin veel – ta tundis, et ta valitseb Gerdat; et teda jumaldatakse ilma tingimusteta – lihtsalt seepärast, et nii on, see on tema saatus nagu Vana-Kreeka müütides.
Aeg peatus ja hakkas uuesti pihta siis, kui Gerda ta trollipeatusse saatis. Õhus oli varakevade niisket, isegi kalki ärevust. Gerda silmade süüdlaslik läige ehmatas Annat veidi. Ta oleks tahtnud midagi lohutuseks öelda, aga kohe tuli troll. Anna tardus käsipuu külge ja vaatas niikaua pilti suusamütsi ja tumepunase jopega Gerdast, kuni see ähmastus ja kadus.
Anna oli väga erk ja elus, täiesti varjamatult. Peaks varsti jälle Gerdale külla minema, mõtles ta. Korraga meenus talle kuulujutt, mida spordilaagris räägitud oli. Et keegi Ameerika rokkar olla endal lasknud ühe ribi välja opereerida, et saaks ise endal suhu võtta. Keegi polnud seda juttu uskunud – aga miskipärast tuli see nüüd Annale meelde ja ei tundunudki nii jabur.
Järgmisel päeval jäi kehalise tund õpetaja puudumise tõttu ära – ka teistel klassidel polnud tundi toimunud. Anna läks garderoobi ja helistas automaadist Gerda kodusele numbrile. Keegi ei vastanud.
Tal oli kohutavalt imelik, õõnes tunne – ta kujutas ette, et midagi umbes sarnast võis Gerda tunda siis, kui oli oma vanematelt fotode kohta küsinud.
Kehalise tunnid jäid ära umbes kaks nädalat, siis tutvustas õppealajuhataja uut õpetajat, kelle nimi oli Sirli, kes oli samuti äsja ülikooli lõpetanud ja tahtis, et lapsed teda sinataks. Muud ühist tal Gerdaga polnud – Annat häiris eelkõige Sirli vulgaarne, suvaline lõkerdamine, kaugel Gerda mõnusast kurinast.
Jälle proovis ta Gerdale helistada ja seekord, pärast pikka kutsumist, võeti toru.
“Halloo,” vastas väsinud, kergelt ehmunud naisehääl.
“Tere, palun Gerdat,” ütles Anna nii neutraalse tooniga, kui suutis.
Toru otsas oli vaikus.
“Kes küsib?”
“Moonika, ma olen ta kursaõde,” valetas Anna.
Toru otsas oli veelgi pikem ja raskem vaikus.
“Gerdat… pole enam,” nuuksatas naine.
Ma teadsin seda, appi, ma teadsin seda, tahtis Anna hüüda, aga surus end alla.
“Mis… ma… mis siis juhtus?” kogeles Anna, aga naine, vist Gerda ema, pani toru ära.
Anna tuikus taksofonist eemale. Ta oleks tahtnud viskuda voodisse, tõmmata tekk üle pea ja end tühjaks nutta. Ainus, mis ta teha sai, oli aga minna vetsu ja juua kraanist niikaua, kuni kurk muutus tundetuks.
Suure vahetunni ajal läks Anna rahvusraamatukokku ja võttis enda ette kausta viimase kahe nädala ajalehtedega. Ta hakkas metoodiliselt läbi vaatama politseiuudiste rubriiki.
Seal see oligi. Jäised