Hullumeelsed ja geniaalsed aastad «Top Geari» telgitagustes. Richard Porter

mulle pähe uus mõte. Suitsetamisest loobumine. Rongisõit koju. Kõik see oli julm lavastus, ja mees, keda ma äsja kohanud olin, oli lihtsalt vale-Jeremy. Mitmeski mõttes üpris õnnestunud kujul, aga detailid reetsid teda. Kujutage ette, et päris Jeremy istub rongile ega tõmba suitsu. See oli absurdne.

      Paar päeva hiljem helistas mulle päris Andy Wilman ja kutsus mind BBCsse vestlusele. Tuli välja, et too Jeremy, kellega ma kohtunud olin, oli siiski päris Jeremy. Ja ta oli nüüdki päriselt kohal, kui ma läksin White Citysse kohtuma Andy ja Gary Hunteriga, kuulikujulise peaga šotlasega, kelle BBC oli määranud peaprodutsendiks, kuivõrd nad ilmselgelt ei usaldanud Wilmanit ja Clarksonit, kes võinuks minema lipsata, et jalgrattakuuri taga paberosse suitsetada. Toimus mitteametlik vestlus. Andy oli entusiastlik, Gary oli silmanähtavalt ükskõikne ja Jeremy tegi vaimustavalt innuka nalja selle kohta, kuidas me võiksime ehitada kõrvalhoone katusele katseraja. Wilman ütles, et ta võtab minuga peagi ühendust, ning mina suundusin tagasi koju oma mõõdukasse töötu-olemisse, et edasisi juhtnööre oodata.

      Kui sain telefonikõne, ei olnud helistajaks Wilman. Helistas Channel 4 saate „Driven” produtsent, kes palus, et ma läheksin üheks päevaks ajurünnakule, kuivõrd nad püüdsid oma saatele uut vormi leida. Minul olid näpud võrdlemisi põhjas, nemad aga pakkusid raha ja loomulikult võtsin ma vedu. Nad väitsid, et kavatsevad show’ viia stuudiosse, mille kõrval oleks võib-olla ka võidusõidurada, ja kõik salvestused tehtaks sellestsamast baasist. See kõlas imelikult. Nad kavatsesid teha täpselt seda, mida Wilman oli mulle kirjeldanud uue „Top Geari” plaanina. Haruldase ametialase saavutusena õnnestus mul jätta „Drivenile” mainimata Wilmani plaan ja Wilmanile „Driveni” plaan.

      Paar päeva hiljem helistasid Channel 4 tegelased uuesti ja küsisid, kas ma oleksin nõus veel nende saate jaoks töötama. Nad näisid olevat väga innukad ja nende saates oli väga kenasid ja väga andekaid inimesi. Aga see ei olnud „Top Gear”. „Top Gear” pani kokku meeskonda uue autosaate tegemiseks. Jeremy kutsus seltskonda uues kuues kogunema.

      Viimasel hetkel helistas ka hilja peale jäänud Andy Wilman ja tegi mulle tööpakkumise. Mul kulus vaid silmapilk, et talle jah öelda.

      Algusajad

      Oli 2002. aasta varasuvi. „Top Gearil” ei olnud isegi oma kontorit. Saate väikesearvuline meeskond oli paigutatud vabale pinnale BBC White City hoones – pinnale, mis oli vabaks jäänud mingist ammu unustatud produktsiooniseltskonnast, kes paistis olevat sealt kiiruga lahkunud.

      Andy Wilman istus kõrvalkabinetis koos meie peaprodutsendi Gary ja fantastilise produtsendi Kate Shiersiga, kes kutsus igaüht sõnaga „juhmard” ja jälgis, et töö saaks tehtud. Mina sain koha peakontoris koos meie kahe teabetöötaja Jim Wisemani ja Rowly Frenchiga. Jim suundus edasi ja temast sai edukas teleprodutsent, Rowlyst aga sai „Top Gear Live’i” saateid tegeva seltskonna kunstiline juht. Nad mõlemad andsid neil varastel aegadel saatesse väga suure panuse.

      Jimi fantastiliselt totakas huumoritaju ja piiritu võime arendada kõrvalisi mõttearendusi tõid toimetusse lõbusalt jabura meeleolu ja hullumeelsed ideed, näiteks bussiga üle mootorrataste hüppamine. Rowly loomuomane entusiasm ning armastus filmisarja „Kiired ja vihased” tempude vastu tõid show’sse lihtsakoelise noorusliku huvi autodega lollitamise vastu. Kui vanaemad meie saates autodega „sõõrikuid” tegid, siis see oli Jimi ja Rowly mõistuse jaoks Venni diagrammi keskpunkt. Aga kõik see oli alles ees. Algusaegadel pidime lihtsalt põhiasjad paika panema.

      Stuudiot oli ilmtingimata vaja. Ja võidusõidurada. Plaanisime stuudiosse kutsuda tuntud külalisi ja üks osa saatest pidi olema autouudiste tutvustamine. Mõnda aega rääkisime sellest, kuidas igal nädalal võiks mõni ansambel saate lõpus mängida enda versiooni saate tunnusmuusikast. Ühel nädalal näiteks keelpillikvartett, järgmisel nädalal mõni koolilaste plokkflöödibänd ja nädal hiljem võib-olla Motörhead. Päriselt me Motörheadi saatesse ei kutsunud, aga olime kindlad, et küllap nad tuleksid. Mõtlesime vist liiga palju 1980ndate tudengielul põhinevale situatsioonikomöödiale „The Young Ones”. Lugesin kusagilt, et nemad tellisid igaks nädalaks mõne ansambli, sest BBC reeglite kohaselt tegi see nende tavalisest komöödiast (mis tähendas väga väikest eelarvet) kerge meelelahutussaate (mis võimaldas külluslikumat rahastust ning seega ka teatud lõikude jaoks välivõtteid teha ja kõiksugu asju õhku lasta). „Top Gearis” mingit sellist poliitilist sahkerdamist ei olnud: meie arvasime lihtsalt, et kui meil oleks alati uus ansambel saadet lõpetamas, oleksime pisut totrad ja tänu sellele ka naljakad. Tõsi, mitu aastat hiljem viidi meid siiski dokumentaalsaadete osakonnast BBC meelelahutusosakonda, pärast seda, kui keegi täheldas, et meie saates ei ole peaaegu mitte midagi dokumentaalset.