Mul ei ole mitte mingeid andmeid, et midagi niisugust tegelikult oleks toimunud. Ma olen päris kindel, et William Woollardil ja Chris Goffeyl, kes mõlemad said „Top Geari” karjääri järel väga edukateks ärimeesteks, oli oma pühapäevaõhtutega oluliselt etematki peale hakata. Aga kui nad tõepoolest saadet vaatama sattusid, lootsin ma vähemasti, et tegelikult neile saade meeldib, või vähemasti et nad austavad vastumeelselt meie vaatenurka. Sest teatud mõttes võib öelda, et ilma vana „Top Geari” pärandita ei oleks saatest hiljem saanud seda, mis ta oli.
Samasugune lips
Võib-olla mäletate Jon Bentleyt vanast „Top Gearist”. Tema oli peene kõnemaneeriga saatejuht, kelle energilisus ja nakkav entusiasm meenutasid vaimustavat onu või mõne kolledži lemmikprofessorit. Hiljem rakendas ta oma kõrgkihile omast lõbusust tehnikavidinate peal saates „The Gadget Show”, ja ükskord – põhjustel, mida oleks liiga keeruline selgitada – jälitas ta mind Londonis Oxford Streetil, jälgides tähelepanelikult, kuidas ma püüan osta odavat mobiiltelefoni.
„Top Gearis” oli saatejuhtimine talle siiski vaid kõrvaltegevus, sest päevatööna oli ta saate sarjatoimetaja. Seetõttu võttis ta enesele voli ilmuda millalgi 1997. aasta lõpus ühes neljapäevaõhtuses saates ekraanile ja teatada, et „Top Gear” otsib teabetöötajaid. Huvilistel tuli postiga saata oma CV ja kolm ideed saate jaoks.
Mina töötasin tol ajal Wilmslow's Nexti poes. Ma ei tahtnud elupäevade lõpuni džempreid voltima jääda. Tahtsin „Top Gearis” töötada. See ebaharilik töökuulutus oli sedavõrd põnev, et ma sain vaevu hingata. Tuli välja, et otse-eetris edastatud kuulutus rikkus mitut BBC reeglit töötajate palkamise kohta, mistõttu Bentleyle löödi laks vastu näppe ning anti karm käsk korralagedus lõpetada ja normaalne ajalehekuulutus avaldada. Seda ma tollal ei teadnud; ma teadsin ainult seda, kuidas džempreid voltida.
Kui just „Top Gear” ei plaaninud hakata tegevust laiendama keskklassi hinnataseme riidepoodide suunas, olin ma selleks tööks ilmselgelt puuduliku kvalifikatsiooniga, kuid ma siiski üritasin, ragistades vaevarikkalt tundide kaupa ajusid, kuni leidsin kolm ideed, mis minu arvates olid väärt posti panemist. Üks mõte oli võrrelda uhiuusi autosid nende otseste eelkäijatega kolmkümmend aastat varasemast ajast, et näha, kui kaugele me oleme arenenud. Teine mõte oli lasta Quentinil esile tõsta autosid, millest tulevikus saaksid head kasutatud autod. Viimane idee kirjeldas Jeremyt hekis luuramas ja teesklemas nuhkfotograafi, kes pildistab salaja uusi automudeleid, mida veel ei ole avalikustatud. Oli aasta 1997. Saate toimetamise vaatepunktist oli latt oluliselt madalamal.
Panin oma mõtted koos CVga ümbrikusse; elulookirjelduse panin tahapoole lootuses, et lugeja satub mu ideedest vaimustusse ega pane tähele, et mu põhiline töökogemus on sokiriiuli väljapaneku korrastamine. Ma jätsin mainimata oma teised oskused: nobedalt poes kõndimine, käes üksainus rõivaese, et jätta mulje, nagu oleksin millegagi ametis; laoruumi peitu minemine, et vältida tegelemist klientidega; heal meelel nõustumine palvega, et vaadata, kas meil leidub sobiva suurusega rõivaeset, kuigi tegelikult kasutasin seda ettekäändena tagaruumi minekuks, et korraks maha istuda.
Möödus palju kuid. Otse-eetris avaldatud palkamiskuulutus osutus pisut edukamaks, kui planeeritud. Tuhanded inimesed saatsid oma andmed, ja isegi siis, kui olid maha arvestatud need, kes olid keeldunud oma ideede jagamisest, ning need, kes ei osanud kolmeni lugeda, ning need, kes ei teadnud, mis on CV, jäi ikkagi palju avaldusi läbi vaadata. Täieliku vaikuse tõttu eeldasin, et mind on lihtsalt saatnud ebaedu, ja läksin uuesti suurt kappi korrastama, kus me kingi hoidsime.
Suur oli mu üllatus, kui BBC tegi telefonikõne mu vanematekodule, et mind vestlusele kutsuda. Kui te juhtumisi kümneaastane olete, võite imestada, miks peaks keegi helistama mingile hoonele ja mitte inimesele, aga aasta oli siis 1997 ja mul ei olnud mobiiltelefoni. Mul ei olnud ka autot, nii et töövestluse päeval läksin ma rongiga Birminghami, seljas mu parim Nexti ülikond, Nexti päevasärk – triigitud poolläbipaistvaks – ja jalas Nexti kingad, mille olin poleerinud peegelsäravaks. Lõpetuseks tuhnisin oma üha kasvavas Nexti lipsude kollektsioonis ja valisin välja ühe, mis näis mulle kõige asjakohasem. Lips oli erekollane. Selleks oli kaks põhjust. Esiteks olid eredad lipsud tollal küllaltki moes. Teiseks arvasin, et see tõstab mind esile, ja mulle oli öeldud, et töövestluse puhul oleks see kasulik. Sama loogika järgi olin teistele töökohtadele kandideerides hakanud oma CVd saatma eredavärvilisel paberil ja kord oli mulle tulnud pähe geniaalne idee saata ühte reklaamiagentuuri omaalgatuslik töökohataotlus, kus väitsin ilma ühegi ilmse põhjuseta, et olen asümmeetrilise soenguga Human League’i laulja Phil Oakey. Ilmselt hakkasin ma segaseks minema. Vastust ma sealt ei saanud. Kui kätte jõudis „Top Geari” töövestlus, oli mul ebamäärane aimdus, et see ere lips võib mind meeldejäävaks teha. Umbes selles stiilis: „Püha taevas, mäletad seda veidrat õudse lipsuga tüüpi? Tead küll, see, kes saabus vestlusele ja hakkas uurima, kas me tahaksime järgmist Nexti kataloogi tellida.”
Kogemata kombel osutus see heaks taktikaks. Kui ma BBC Pebble Milli töövestluste ruumi jõudsin, seisis seal telekast tuttav Jon Bentley ise. Kaelas samasugune lips nagu minul.
„Oo, mulle meeldib teie lips,” lausus ta.
„Mulle meeldib teie oma samuti,” kostsin ma.
„Jahaa!” vastas tema. Näis, et kogu asi algab hästi.
Vestlust viisid läbi Bentley, saate produtsent John Wilcox (kes ei kandnud samasugust lipsu) ja üks kena proua personaliosakonnast (tema ka ei kandnud samasugust lipsu). Küsimused olid raskevõitu, aga põhjendatud. Üks küsimus oli: mida ma teeksin, kui mul palutaks leida filmimiseks Lamborghini?
Pärastpoole kahetsesin, et vastasin: „Helistaksin Lamborghinisse.” See kõlas idiootse vastusena, otsapidi sarkastiliselt. Alles hiljem sain teada, et täpselt nii tegelikult tehaksegi. Kogu „Top Geari” ajaloo jooksul oli Lamborghini laenamiseks Lamborghinisse helistatud. Ja kui öeldi ei, siis vajadusel võis helistada ka omanike klubisse või mõnda muusse säärasesse kohta. Teadmatult olin kogemata õigesti vastanud.
Ülejäänud töövestlus näis hästi kulgevat. Mitte päris sama juhuslikult edukalt nagu samasuguse lipsu kandmine, mis oli kaelas kõige kõrgema positsiooniga isikul samas ruumis, aga kokkuvõttes mitte väga kehvasti. Saanud oma edust julgustust – peamiselt lipsuseigale tuginedes –, kohtusin pärast vestlust ühe oma Birminghamis elava sõbraga ja võtsin temaga klaasikese, mis kujunes mitmeks klaasikeseks: unustasime õhtust süüa, aga arvasime, et veel üks klaasike võiks asjale korraliku punkti panna. Mainin seda ainult selleks, et selgitada, mis edasi hakkas juhtuma: istusin jälle rongi peale, et Loode-Inglismaale sõita, tundsin pisut iiveldust ja pidin lõpuks vaguni uksele jooksma, akna hooga lahti lajatama ning sellest jõuliselt ja suuremahuliselt välja oksendama, mis olnuks täiesti normaalne, ainult et selsamal hetkel sõitsime me parasjagu Staffordi vaksalisse.
Saan vaid vabandust paluda, kui teie olite üks neist inimestest perroonil, kes võib-olla mõtles: „Oo, vaadake seda noormeest oma elegantse ülikonna ja erksa lipsuga – võib-olla ta tuleb Birminghamist või Londonist mingit olulist äri ajamast ja … Püha taevas, ta tulistab vaksali pihta oma oksevalangutega!”
Pisut aega hiljem pakuti mulle „Top Geari” nooremteabetöötaja kohta. Palk ei olnud kiita, töökoht eeldas Birminghami kolimist ja tähendas Nexti töötajatele suunatud kopsaka allahindluse kaotamist, aga see kõik ei olnud määrav. Sain