Sissejuhatus
Tere! Minu nimi on Richard. Kolmteist aastat, 22 seeriat ja 175 saadet olin ma skriptitoimetajaks saatele, millest juhtumisi sai maailma suurim autosaade.
Kui hakkasime 2002. aastal uues formaadis „Top Geari” tegema, alustades paari katastroofilise pilootsaatega, polnud meil aimugi, et meie siirad, ehkki sageli ebapädevad jõupingutused saavad terves maailmas sedavõrd populaarseks. Tahtsime lihtsalt teha enneolematut autosaadet. BBC2 kostis, et see on piisavalt auahne plaan ja kui me suudame koguda kolm miljonit vaatajat, oleksid nemad väga rahul. 2015. aastaks oli meil televisiooni ja iPlayeri peale kokku juba ainuüksi Ühendkuningriigis ligi kümme miljonit vaatajat ning üle maailma umbes kolmsada viiskümmend miljonit vaatajat.
Alguspäevil piirdusime heal meelel lihtsalt sellega, et testisime Inglise maapiirkondades keskmise suurusega Mazdat. Lõpupoole tegime lühifilme miljon dollarit maksvate superautodega. Alguses kutsusime saatesse igasuguseid väiksema kaliibriga staarkülalisi, kes meie arvates võisid olla pisutki autodest huvitatud. 15. seerias võõrustasime juba Tom Cruise’i. Esimesed paar seeriat salvestasime otse võttepaikades, ilma et keegi oleks kulmugi kergitanud ja ilma et oleksime rahvahulki ligi meelitanud. Kümmekond aastat hiljem pidime palkama turvameeskondi, et ärevuses rahvahulki eemale hoida, ning see kehtis samahästi nii Monte Carlo kui ka Macclesfieldi kohta.
Saate tegemise ajaloo vältel ajasid meid vahel taga vihased rahvajõugud, me põhjustasime ajalehtedes hüsteerilisi pealkirju ning oleksime ühe oma saatejuhtidest peaaegu hukanud. Samas me vaidlesime, jagelesime, tegime vigu ja lõbutsesime ohtrasti.
Selles raamatus püüan heita pilgu tollesse hullumeelsesse ja peadpööritavasse, totakasse BBC2 autosaatesse, mis „Guinnessi maailmarekordite” järgi sai kogu planeedi vaadatuimaks dokumentaalsaateks. Saate jaoks, kus ei olnud peaaegu mitte midagi dokumentaalset, oli see suur saavutus.
Tegu ei ole ammendava ülevaatega „Top Geari” ajaloost, sest ma ei tea mitte midagi filmikaamerate objektiividest, ma ei mäleta tolle kõigile meeldinud saatelõigu taustal kõlanud laulu pealkirja ja praegu ei meenu mulle, miks me kunagi Ferrari 458 Specialet ei kajastanud.
Teisest küljest mäletan ma hästi, kes soovitas meil koosseisulist võidusõitjat kutsuda nimega Stig; mäletan, kui olin Jeremyga raevukalt tülis ning jäin lõksu naan-leiva taha; mäletan, kes meie meeskonnast tuli lagedale vaimuka, ehkki idiootse ideega võtta saatele oma koer. Ühesõnaga kui sellised asjad teile huvi pakuvad, siis lugege edasi.
Kui ei paku huvi, siis ärge muretsege: tõenäoliselt saate telerist näha „Top Geari” kordussaateid.
Vana „Top Gear”
Kui juhtute olema väga noor, või kui teid ei huvita autod, või kui teile määrati 1974. aastal 28aastane vangistus mõnes Hollandi vanglas, ei pruugi te teada, et mitte alati ei olnud „Top Gear” saade kolmest mehest, kes üha vaidlevad ja pikali kukuvad.
Ükskord ammu oli „Top Gear” mõistlik ajakirjanduslikus laadis saade, kus hinnati kütusekulu, sõideti klassikaliste lokomobiilidega ja mitte miski ei süttinud põlema. Kui saade 1970ndate lõpus päevavalgust nägi, oli saatejuhiks ülikorrektne uudisteankur Angela Rippon, kellega peagi liitus mängusaateentusiast, habemik Noel Edmonds. Neid fakte on kasulik teada, kui peaksite sattuma mõnele pubiviktoriinile ning küsitakse, kes olid „Top Geari” esimesed saatejuhid. Ärge tundke kiusatust hüüda „Richard Hammond!”. See oleks vale. Pealegi on halb toon pubiviktoriinide ajal üldse midagi välja hüüda.
Algselt anti „Top Geari” eetrisse ainult Birminghami piirkonnas, kuni saade edutati üleriigiliseks ning sellest sai BBC2 saatekava nurgakivi. Hiljem naasis Rippon uudistelugemise juurde, Edmonds läks tegema saadet „The Late, Late Breakfast Show” ning „Top Gear” hakkas kulgema stabiilses mõistlikus rütmis, eesotsas tugeva taustaga ja autoriteetsed saatejuhid, tuntumad neist William Woollard ja Chris Goffey. Woollard oli too sassis juustega mees, kes tavatses tõsta ühe jala auto põrkerauale ning seisis sel kombel infot jagades otsekui eriväljaõppega kataloogimodell. Goffey oli habemega mees, kes armastas pakse džempreid ning kes näis olevat sedasorti turske sell, kellelt võiks vabalt muruniitjat laenata, aga häda sulle, kui sa peaksid selle muruniitja tagastama mitte-ideaalses seisukorras. Mõistagi oli teisigi saatejuhte – teiste seas kotkailmega Frank Page ning isade lemmik Sue Parker –, kuid juhtfiguurid olid siiski Woollard ja Goffey, kes asetasid käed kindlameelselt roolile ning kontrollisid hoolikalt tahavaatepeegleid, enne kui asusid kaamera ees järjekordset pikka ja infoküllast teksti esitama.
Mina olin 1980ndatel laps ja mulle meeldis „Top Gear”. Saade oli mitmekesine ja täiesti avalikult ka pisut friigilik. Lisaks sain saatest tol internetieelsel ajastul teada niisugustest asjadest, millest ma polnud varem kuulnud. Pealegi oli tegu autosaatega ja autod meeldisid mulle väga. Veel nüüdki, kui juhtun kuulma William Woollardi pühalikul toonil lausutud hüvastijätuväljendit „Turvalist sõitu ja head õhtut teile!”, tunnen väikest ärevust nagu seitsmeaastasena: „Oo, vahva, see on ju „Top Geari” hääl!” Ja seejärel tunnen pisut kurbust, kuna seitsmeaastane mina mõtleb: „On ikka jama, jälle ei saa „Top Geari” nädal aega näha.” Nõnda kulges saade läbi kogu 1980ndate. Tõsise, mõistliku ja kohustusliku vaatamisena lapsele, kellele autod olid kinnisideeks.
1990ndatel aga asjalood muutusid. Woollard ja Goffey saadeti tasahilju mujale ning nende asemele tuli üksjagu uusi põnevaid saatejuhte. Näiteks võidusõitja Tiff Needell, kes driftis otsekui deemon ning kes rääkis sedamoodi, nagu oleks mõni hammastega olend talle pükstesse sattunud. Oli peene olekuga automüüja Quentin Willson, kes kõneles kenasti siidiste metafooridega, näol vildakas naeratus, mis näis tähendavat: „Tulge pärast saadet minu juurde, ma müün teile selle auto suurepärase hinnaga.” Oli koketne sireen Vicki Butler-Henderson, madala ja pisut käheda häälega oskuslik roolikeeraja. Oli ka üks sujuva kõne ja silmatorkava afrosoenguga tüüp, kellel oli nutikust ja sära, mille abil ta saanuks autosaadetes revolutsiooni teha. Tema nimi oli Kingsley Flistwipe, kuid paraku hukkus ta dirižaabliõnnetuses vahetult enne oma esimest „Top Geari” salvestust. Ja sellepärast palgati talle kiiresti asendaja nimega Jeremy Clarkson. Neid viimati nimetatud seiku võisin ma tegelikult hoopis unes näha.
Igatahes jõudis „Top Gear” 1990ndatel oma kuldaega, muutudes teravamaks, naljakamaks ja pisut vürtsikamaks. Nüüd te seda ei märkaks, kui vaataksite mõnd osa tagantjärele, sest kõik näib olevat väga monotoonne ja mõni saatetegija on kindlasti aurumasinate rallil, kuid ajad olid vabamad ning tol ajal tundsid inimesed veel hämmeldust T-särkide üle, mis vahetavad värvi, kui nende kandja higistab. Jeremy juhtrolliks oli anda „Top Gearile” iseloomu, olgu siis selleks, et sõita autoga kolm meetrit ning kuulutada seepeale, et rool on liiga jäik, või keeldudes ülepea mõne autoga sõitmast, sest see nägi sedavõrd kohutav välja. Tema stiil oli julgus, kärarikkus, ja eeskätt oli ta naljakas. Mõnikord figureeris Clarkson samas stseenis koos Needelli ja Wilsoniga – näiteks mõnel moto-show’l või siis kekslemas oma äsja aasta autoks kuulutatud masinaga, mida Tiff püüdis siiralt kummuli sõita – ning nad kõik ütlesid naljakaid asju, tegid naljakaid nägusid ning näisid olevat just selline kamp, kuhu sa ka ise tahaksid kuuluda. See oli ettekavatsemata algvorm sellest, mis saatel ees seisis. Kui vaataja juhtus sel ajal olema laps või lihtsalt pisut lapsik, siis tundus saade talle geniaalsena. Mulle meeldis „Top Gear” juba kaheksakümnendatel, aga üheksakümnendate „Top Gear” meeldis mulle veelgi enam.
Seejuures usun, et „Top Geari” saatejuhid on nagu näitlejad, kes mängivad James Bondi või Doctor Who’d. Oma südames ei saa iialgi vabaks varase lapsepõlve päevil nähtud pühaduseoreooliga eeskujust, kellena võis esineda kes tahes. Seepärast ei saa ma maha raputada kiindumust mälestuste vastu Woollardist, kes vaatas ausameelse pilguga kaamerasse, üks jalg tõstetud Rover 800 esirehvile, või ka Goffeyst, kes tusatses oma palmikutega kampsunis, torisedes mõne uue Datsuni laternate lüliti paigutuse üle. Nemad ei olnud naljakad ega ebatõsised ega totrad, aga nad ei püüdnudki sellised olla. Nad olid korralikud infoedastajad ja rääkisid sulle asjast.
Kuigi võib tunduda, et uuel „Top Gearil” ei olnud minevikuga mitte mingeid seoseid, ei unustanud me saate 21. sajandi versioonis Woollardit ega Goffeyt kunagi. See väide võib tunduda veider, kuna me ei teinud ühtegi süvakajastust Transpordiuuringute Laboratooriumi teemal ega uurinud mõnd uut tüüpi kääriminekuvastast veokonksu haagissuvilatele, ent ometi heitis vana „Top Gear” meie tööle oma vaimsust ühel väga konkreetsel moel. Iga natukese