See on kahtlemata kõige parem sõjast kirjutatud raamat, mis mulle on kätte sattunud. Autoril on õnnestunud anda edasi „hea venna ja naabriga” peetava sõja reaalid lausa saja kümne protsendiliselt.
Selleks ei piisa kirjaniku andest. Et sõda niiviisi kujutada, tuleb sellest väga hästi aru saada. Oli vaja päevade viisi elada seal koos meiega. Loen ja mul jooksevad sipelgad mööda selga, süda peksab ja muutub jäiseks, ma nagu oleksin jälle seal, lennujaamas. Tunda on koguni sõja lõhna ning kuulda laske ja plahvatusi.
Ja köidab ka ülejäänud osa romaanist. Loed ühe hingetõmbega läbi.
Meie, ukrainlaste jaoks on väga tähtis, et see raamat ilmub praegu, kui sõda alles käib. Olen elukutseline sõjaväelane ja lennujaamas toimunud lahingute vahetu osaline ning kinnitan, et selles raamatus esitatud faktid peavad paika.
Ma kannan taskus kaasas snaiprikuuli, mis jäi kinni minu kiivrisse, sentimeeter kulmust kõrgemal. Nüüd on mul ka raamat, milles on sellest kirjutatud …
Hakkasin lugema – pisarad voolasid raheteradena, mälestused, värin, valu, pisarad …
Sergei Loiko on väga hea ajakirjanik, aus ja ennastsalgav. Ta oleks võinud oma artiklid, reportaažid, sõjapäevade märkmed lihtsalt kokku korjata, lisada neile fotod, mis on tehtud sõjapõrgu ühes või teises ringis, ja avaldada. See oleks olnud ajakirjaniku raamat, me oleksime seda lugenud ning elanud need sündmused uuesti läbi.
Kuid see raamat on teistsugune. Loiko on läinud otse ajakirjanduskuristiku servale, tõmmanud kopsud õhku täis ja hüpanud romaani keerisesse. Kogu kirglikkus, mida meie elukutse tagasi hoiab, kogu armastus, mida ajaleherida püüab maha suruda, viha ja valu, mida tuleb peita nendes hinge osades, mis pole seotud tööga, murrab välja, karjub ja laulab.
See on romaan tõelistest sündmustest. Kuid sündmused, mis Loiko on võtnud oma romaani aluseks, on muundunud ja kasvanud. Nende kestad jäävad maa peale, uudistesse ja artiklitesse, aga olemus, hing ja püüdlused tõusevad lendu ning sätendavad.
„Tõesem kui tõde,” on öelnud luuletaja. Seal, kus see seadus valitseb, on nüüd Sergei Loiko lennujaam, tema Maidan, tema Krimm, tema küborgid. Ja tema kangelane – Aleksei Moltšanov.
Nad on üheskoos romaani hüpanud. Ja on nii sarnased. Nad naljatavad ja aasivad üksteise kallal nagu vanad sõbrad. Kuid päris põhjani jõudmise eel on nad aru saanud, et tuleb lahku minna; nad mõistsid, et kangelane lihtsalt peab, on kohustatud lendama oma tee lõpuni: erinevalt autorist on temal ju usutav tunnistaja.
TÄNUAVALDUS
Väljendan oma siirast tänu projekti „Lennujaam” osalistele. Olen kindel, et ilma teieta ei oleks romaani olnud.
Projekti „Lennujaam” osalised
Projekti „Lennujaam” produtsent Ida-Ukrainas Aleksei Lomski, kutsung Barkoff
Peamised sõjalised konsultandid ja eksperdid
Juri Berjoza, ülemraada saadik, kutsung 01
Juri Birjukov, Ukraina presidendi nõunik, kutsung Fööniks
Juri Butussov, portaali Tsensor.net peatoimetaja
Andrei Gretšanov, küborg, kutsung Rahman
Maksim Dubovski, kutsung Whisky
Konstantin Vjugin, kutsung Rover
Sergei Tanassov, küborg, kutsung Tanass
Sõjalised konsultandid ja eksperdid
Maksim Muzõka, küborg, kutsung Zoran
Andrei Fedossov, küborg, kutsung Jafet
Zinovi Lobtšuk, küborg, kutsung Zenek
Gennadi Vlatšiga, küborg, kutsung Termiit
Aleksei Matlak, küborg
Mihhail Kutšerenko, küborg, kutsung Polüglott
Sergei Bistrov, küborg, kutsung Sergo
Aleksandr (Ašer Jossif) Tšerkasski, küborg, kutsung Ašer
Tänan raamatu kirjastajat Dmitri Kiritšenkot, kujundajat Viktoria Kiritšenkot ja kogu kirjastuse Bright Star Publishing meeskonda töö eest raamatuga ja professionaalse suhtumise eest väljaandesse.
Tänan Svjatoslav Vakartšukki ja ansamblit Okean Elsõ loa eest kasutada raamatu lisas rahvalaulu „Kelle hobu seal seisab …” nende esituses.
Eriline tänu silmapaistvale graafikule ja kujundajale Miša Anikstile (Anikst Design, London) töö eest kaane loomisel.
Eriline tänu Los Angeles Timesi erikorrespondendile Kiievis Viktoria Butenkole hindamatu abi eest materjali kogumisel raamatu jaoks ja kogu minu sõjaaja lähetuste korraldamise eest Ukrainas. Ainult tänu temale pääsesin ma Slavjanskisse, Peskisse, Donetski lennujaama.
AUTORILT
Armas lugeja! Loodan, et kui kahekümne või kolmekümne aasta pärast on teie lapselapsed juba küllalt suured, et seda raamatut lugeda, mõistetakse siin kirjeldatut kõigest kui fantaasiat, nagu Cyborgs vs. Orcs või midagi niisuguses vaimus – mitte sellepärast, et see ei võinud ealeski juhtuda, vaid sellepärast, et seda poleks tohtinud ealeski juhtuda.
Inimesed ei tahtnud sõda. Nad tahtsid elada. Ja nad elasid. Ka sõdurid tahtsid elada. Kuid nad surid.
Keegi ei tahtnud surra. Kellelgi ei olnud seda sõda vaja. Ja ometigi see juhtus.
See on raamat sõjast, mida ei oleks tohtinud olla. See on raamat kangelastest, kes ei tahtnud surra.
Raamatu tegevus algab lennujaamas ning sündmuste peajoon areneb minutite kaupa enam kui 240 päeva kestnud piiramise viimasel viiel päeval.
Lennujaama väike Ukraina garnison lõi ööd-päevad läbi tagasi rünnakuid, kus vastane ületas neid mitu korda nii elavjõu kui ka tehnika poolest. Kuid siin, selles maatasa tehtud lennujaamas kohtus salakaval ja julm vaenlane millegagi, mida ta kuidagi ei olnud osanud oodata ega suutnud uskuda. Küborgidega. Selle sõnaga nimetasid lennujaama kaitsjaid vaenlased ise nende hukkumisele määratud inimeste üleloomuliku elutahte ja visaduse tõttu.
„Küborgid võitlesid nii, nagu otsustataks selles neetud lennujaamas sõja saatus. Tegelikult ei suutnud keegi neist asjalikult ära seletada, miks ta elab siin iga oma uut päeva nagu viimset, miks ta võitleb nii meeleheitlikult. Lõppude lõpuks, kui heita kõrvale kõik stambid ja klišeed, taandub nende endi seletus peamiselt järgmisele: ma võitlen, sest ma võitlen …”
Küborgid seevastu nimetasid oma vaenlasi orkideks.
Koos küborgidega oli lennujaamas Ameerika Ühendriikide fotograaf, kes mitmel põhjusel elas seda talle mittekohustuslikku sõda läbi nagu isiklikku draamat. Lugeja näeb lennujaama lahingute vaheajal tema silmade kaudu otsekui kaleidoskoobis kogu seda ajaloolist lugu, mida objektiivsed ajaloolased hakkavad nimetama mitte millekski muuks kui Venemaa–Ukraina sõjaks.
Selles raamatus on palju tegelasi, palju läbipõimuvaid dramaatilisi süžeeliine. Romaan ei ole ainult ja peaasjalikult sõjast. See on ka armastusest, reetmisest, kirest, äraandmisest, vihkamisest, raevust, õrnusest, vaprusest, valust ja surmast. Teisisõnu meie tänasest ja eilsest elust.
Raamatu kõik kangelased on väljamõeldud tegelased kujutletavates olukordades. Milline tahes sarnasus elanud ja praegu elavate reaalsete inimestega on kõigest kokkulangevus. Autoril ja peategelasel ei ole midagi ühist peale mõningate juhuslike ja ebaoluliste detailide.
Kuid enamik lahingustseene ja sõjasündmusi on võetud elust ning põhinevad isiklikel läbielamistel,